see lihtsalt kuidagi läks nii. kokkuleppel oleme hoiukodu, tagasi-edasiandmisvõimalustega.
musta-valgekirjul oli nimi olemas, Tiugu, tabby sai kojusõidu käigus ristitud Voldemariks, lühidalt siis Volli.
Rubriik: päevakaja
reedesed killukesed
vana-aasta õhtul õnnestus viilutajaga (nn mandoliiniga) parema käe pöidla ots ka peaaegu et ära viilutada. nojah, sain jaole siiski. täiesti oma hooletus muidugi.
tulemus: pea pesemine ja nt küüslaugu koorimine on väga jubedad tegevused. see jama on ka sellises kohas, et mingi plaaster ei püsi seal ka hästi. lisaks enamik neid köögitöödel määrdub ja vee all ikkagi liguneb lahti (olgu, üks on, mis ikka püsib ka mõnda aega).
ja kuigi ma köögis suudan veel päris hulga asju teha kummikinnastega, siis vot kummikinnastega duši all käimist ma ette ei kujuta 😛
kui me spaasse jõudsime, oli seal nii kohutav järjekord, et tulime ära. võib-olla oli see mingi hetkevärk, aga mul tekkis tunne, et ma ei mahu kuskile basseini ära. mitte, et mina väga suur oleksin, aga ma ei taha sellises kohas väga suurt lähedust enamikega, miskipärast.
ühiskaardid õnnestus soetada ka, isegi ilma suurema jamata. ma juba kujutasin ette, kuidas mitte kusagil enam ei ole, aga huh, vedas. kusjuures lapsel on ISIC olemas, aga seda ei õnnestu isikustada, ei ole ilmselt päris õiget tüüpi ja ma ei viitsi hetkel sebida ka, seda enam, et see roheline kaardike on nüüd olemas.
esmaspäevaks tuleb teha ettevalmistusi. kellegi teise slaidid omadeks, materjal ka selgeks saada. olemasolevate slaidide maht on hirmuäratav mu jaoks. ilmselt ei saa seda kõike pühapäevale jätta. et ehk esimene samm on tehtud, olemasolev materjal (või selle esimene osa) on lahti ja pilk peale visatud.
‘emme, nüüd aitab küll,’ teatas laps, kui umbes pool pead oli pügatud. hea tüüp, ma ikka soovitasin tal juuksurisse minna, aga ta ikka rääkis mind ära ja ma läksin õnge. aga no suur poiss, ise teab 😛
Meisterkokka (mu kolm lemmikmeest!) ega selle kordust ei tohi vaadata mitte-väga-täis kõhuga. salatimaterjal oleks peaaegu et olemas, aga lihaline element on puudu. olgu selleks loomafilee, pardirind või kasvõi lihtlabane peekon. vastikud!
telefoni akuga ja vastupidavusega on päris kehv. aga pole ka ime, ega see pole ette nähtud sellise ebanormaalse koormuse jaoks. mitte, et mina seda koormaks kuidagi, selle eest hoolitsetakse väljaspoolt 🙁 eriti praeguse elektrihinnaga on väga totter, kui ma hakkan igaks juhuks laadijat igal pool kaasas tassima..
päevad pole vennad
see õuehallus ikka mõjub pikapeale. kuhu see lumi kadus, ma küsin, ah?
ilmselt pean igasugustele tsitruselistele rõhuma hakkama, kui väljas valgust ikka ei ole. postiivne on see, et nüüd juba siiski läheb aina valgemaks 🙂 kuu aja pärast peaks juba märgatav vahe olema. aga lumi ei teeks ikkagi ka paha.
vaatasin, et ETV2, mis on niigi suhteliselt tore kanal, näitab nüüd kolmapäeviti mingeid üsna uusi ja häid filme. eile sai näiteks Türannosaurust taasvaadatud. tehakse ikka häid asju.. järgmisel kolmapäeval järgmine film.
kirjutamise peale näen aknast isegi helesinist taevast ja vastastamajal veidi päikest. toreon!
aga halli aja jaoks natuke värve:
tegelikult on tänasesse mahtunud ka palju toredaid, sõbralikke ja häid mõtteid 😉
2013
vahetult enne aasta algust oli seis, mis meenutas mulle üleeile nähtud ‘Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi’ (tuntud filmi ‘Hüva leili’ järg) vana aasta viimaste minutite sebimist. no vähemalt tundsin, et mina jäin sellest sebimisest natuke (ning väga sobivalt) välja.
aga siiski, selle taustal tabas uus aasta ehk natuke ootamatult. kuidagi õnnestus esimesed soovid siiski vahetada veidi eraldatult ja nö õigesse kohta.
vahuveini jõin hiljem kodus.
mingi tõrvatilk pidi ka olema, ilmselgelt on mul vaja paar karmi täiendavat ümberhindamist teha. või õigemini, eks need ole juba toimunud.
ja uus aasta?
kahtlematult hea.
tollestsamast esimesena mainitud filmist üks mõtteke: kui sa leiad õnne, siis on see kogu aeg sinuga olemas. see ei ole mingi asi, mis tuleb ja läheb.
ning jah, seda mõtet võib mingitpidi vaidlustada, aga teisalt jälle mitte. õnnel ja õnnel on ka väike vahe. aga kes mõistab, mõistab niigi ning kes mitte, sellele ei ole võimalik seda niimoodi seletada.
life is good. stay happy 🙂
uusaastalubadusi, nagu ikka, mul ei ole.
2012, peaaegu läbi
aasta lõpus tehakse kokkuvõtteid, no igal pool. ma olen ka ikka teinud.
aga mis siin pikalt lobiseda.
üldiselt oli hea aasta. võib-olla et isegi suurepärane.
mitte, et kõik oleks alati väga sujuvalt ja hästi läinud, eks on asju, mis on ka halvemad, kui varem. aga palju on parem. ning määrav ongi minu subjektiivne arvamus, mitte objektiivsed asjaolud.
siiski, alati saab minna paremaks, nii et ju lähebki.
otsisin tükk aega, milline aastat iseloomustav pilt siia panna.
üheks oluliseks sündmuseks oli kindlasti Peterburi-reis, keset suve, ja siit siis ka aastat iseloomustav pilt.
kohtumiseni uuel!
ajatapp
see lumesadu väljas on nii ilus, aga see, mis peaks õhtul järgnema (vihm ja plusskraadid) enam mitte. no ei taha, et jääbki nüüd kõikuma sinna plussi ja miinuse vahele, nagu lubatakse. libe ja sopane. ilusat talve tahan.
aga mida minu tahtmine looduse vastu saab 🙂
tegelen veel lapse toa radikaga, ma pean selle ju ikka päris soojaks saama. vajadusel lasen veel 10 liitrit vett sealt välja, lisaks eileöösel lastule.
ja siis on plaanis teha veel see asi ja teine asi ja.. to-do list mu peas on üsna viisakas. ah et täna on nii suur püha, et lind ka ei lenda? no ma ei tea. aega ja igatsust on vaja ju kuidagi tappa. ajamõrvar.
südametunnistusel on siin ka oma osa. kuigi meelsasti ei kuulaks teda, vaid lebotaks niisama. aga siis ei kao see aeg ka mitte kuidagi..
märkamatud tegemised
tubane olemine, kraamimine ja toimetamine.
vahel tahaks terve elamise tühjaks visata ja uuesti sisustada, nullist. aga siis on jälle kusagil asjad, millega on moraalne side. ning kõik need raamatud. ja muidugi ei saa seda teha üksi, aga ma ei julge teisi vist ligi lasta. olgu, on inimesi, keda siiski julgeks. aga see on pikem projekt ikkagi ning kindlasti ei tähendagi korraga kõige väljaviskamist.
tegelikult on praegugi paar suurt prügikotti täis asju, mis tuleb viia prügikasti ja mingid kastid-kotid mööda elamist asjadega, mis tuleks maha müüa.. või ära viia kusagile. sest see müümine on kah üks närvesööv protsess teadagi.
ja ikkagi veel sahtlid-riiulid-kapid, millesse ma ei ole julgenud väga sügavalt süveneda ja sorteerida.
samas on selleks veel täiesti mõned päevad aega. päevad, mis tuleb sisustada ebameeldivama tegevusega, kui ootamine.
need märkamatud tööd, mille tagajärgi tuppaastuv inimene ei näegi, kuid mis ometi võtavad nii kohutavalt aega.
seniks aga võõraid pilte.
(vajuta pildil ja saad kogu seeria, suurepärane tüpograafia-piltide koostöö, jättes isegi sõnumid kõrvale. suurte plakatitena mõjus linnaruumikujundus)
pööripäev
maailmalõpuga läks halvasti. vorstiteotuhinas läks see kuidagi märkamatult mööda. millest ma nüüd ilma jäin? või olingi juba kolmandas või neljandas dimensioonis või misse oli, mis päästma pidigi?
hommikul, kusjuures, mingi hetk oli küll tunne, et ausõna, pigem maailmalõpp kui selline ebaõnn. aga no see oli mööduv (nagu kõik siin ilmas ongi).
koju tulles avastasin, et mul on taas väljavaade kõikidest akendest. aga Evka ei jõudnudki seda ära oodata..
ülehomsest hakkavad päevad pikemaks minema, mis on hea. ilmateatest aga avastasin, et järgmise nädala keskel kipub plusskraadidesse ja see on halb. sopp ja hall. no milleks, ah?
järgmine asi on kalendris alles kolmapäeval. tähendab, paar asja on plaanis vahepeal ka, aga need pole kalendrissekantavad toimingud.
seniks aga:
..sest unistada on nii palju 🙂