paar hetke piltidega

ma ei oskagi kusagilt alustada. kui üleeile oli veel hingetõmbeaega, siis eilne möödus nagu kiirrong. hea, et ma selle alla ei jäänud 😛

130220247
kiluvõikud, teadagi, tähendavad ühte konkreetset külalist. seekord toimus kõik kuidagi kiirelt ja jooksvalt, aga toimis.

130330259
muuhulgas avastasime täiesti kogemata üllatavalt söödava poetordi. üldiselt ei ole mul nende suhtes eriti sooja tunnet, sest mul on tunne, et mida aeg edasi, seda hullemaks need muutuvad. aga see Pere Leiva toorjuustu-mustsõstratort oli küll täitsa söödav (kuigi ikka seda taimset rasva kippus suulakke kinni jääma) ja täitsa korralikult mustsõstraid oli seal ka.

130221263
ja eilseks tekkis korraga kontsert. ma ei oskagi seda muudmoodi väljendada.
oh, nagu niigi oleks mingi lihtne päev olnud.. aga seda enam oli hea õhtus istuda ja head muusikat nautida. taas üks väike ülimalt positiivne laksuke.
ning kui laulunud noormehe puhul oli tajuda, et ta on veel tõesti noor ja mitte väga suure kogemusega, siis Airi Allvee ja Hedvig Hanson olid muidugi väga võimsad.
üldse meenutas, et peab hakkama Jazzkaarele mõtlema.

hernesupipäev

supp keeb, no kuidas siis muidu. kolme sorti liha ja mitteüht tangu, nagu ikka. sedapuhku veidi pisemas potis, kui tavaliselt. enamike jaoks on seegi pott suur 🙂
ilm on ka vastlane isegi. mina vist väga liugu ei lase, laps aga küll.

hommik lõi päevale huvitava, laisavõitu alguse.
suits me well today 🙂

life

huvitav on leida, et mingid kohalikud sündmused leiavad oma tee ka rahvusvahelisele ‘areenile’ 🙂

the time is running by..

kuigi materjal oli seekord varakult kõik koos, oli ikka hommikul tunne, et ma ei taha mitte kusagile minna. nüüd, hiljem, tunnen ma end ikkagi hästi. saan oma ajus ühe kausta taas kinni lükata. tehtud, done, сделанный, hecho, tehty, կատարած, factum. olgu, mitte lõpetatud (closed, законченный, terminado, valmis, ավարտված, executus) küll veel.
aga iga etapp on oluline. eksole. kasvõi enesetundele.
linnuke kirjas.

hommik oli väga valge. ei, mitte ainult lumi, üldse. kumavalt valge, enne päikesetõusugi. ma võin teada, millest see on, aga see ei vähenda võlu.
päev on selle kõrval märg ja hall.
päeva jutud aga mitte, neis on toone küll ja rohkemgi. midagi siit, midagi sealt. ootamatu kõne ja veel ootamatum selge tunne hiljem. pisikesed lükked siit ja sealt.
feeling means living 🙂

ja Väga Värskelt avatud söögikoht Kolm Sibulat oli juba eile ilma broneeringuta haaramatu. ilmselt mitte kogu aeg, aga vähemalt see üks kord, mil ma nina ukse vahelt sisse sain.

ärakäik

pime lumine tee. kõrged männid. peegelduv autotulede valgus.
veerand tunni pärast on udu.

põlev sadulveok oleks olnud nagu unenäos. ometi oli see, tee servas, heleda leegiga põlemas, ilma haagiseta. teisest teeservast möödudes oli kuumus liigagi tajutav. vastassuunast tulev päästemasin.
mõned tunnid hiljem pole kõigest jälgegi.

jahe

petlik, väga petlik. igatahes on tunne, et ma eile ikkagi sain natuke külma juurde. ikka oligi seesmine külmatunne, mitte selline väline. päh. õues ei saanud nagunii üldse aru, toas selga venitades alles hakkasin tajuma.
ometi sai ju pärast sooja, nii välispidiselt kui sooja teega ning ei saa salata, ka mõne positiivse emotsiooniga.
aga mul ei ole siiski aega sellele pikemalt mõelda. et ehk aitab seegi kord ignoreerimistaktika 😛

samas, mingit tunnet pole ka, et valmistuks neljapäevaks, nagu kalendrit vaadates tegema peaks. või noh, eks ma siis mingil hetkel teen ka natuke.
aga ikka on subjektiivselt kuidagi jahe, kuigi objektiivselt ju ei ole.

õhtu, lõpuks

home, sweet home..

poole päeva pealt, sebimiste vahel, pidin ikka paratsetamooli ostma. õnneks sai peale seda olla peamiselt siseruumides. aga vahepeal oli küll tunne, et ma tahan kojuära. pidasin vastu.

hetkeks oli ajanihe. 13 aastat, umbes. ohh.. mingid veidrad detailid, hulk mälestusi, mille olemasolust ma enam teadlikki ei olnud. ja korraga rulluvad need mõneks minutiks lahti, enne kui kiirelt see uks jälle kinni panna.
ühtlasitaas see teadmine, et vahel võib sõprus lõppeda vägagi kummaliselt. kategoorias ’iga heategu saab karistatud’, kuigi ma üldiselt sellesse kategooriasse ei usu. aga näed..

möödaminnes nägin ma paari põnevat tooli. appike, ma pean nüüd mõne kuidagi siia saama ja siis midagi ette võtma. näpud sügelevad, kohe oleks tahtnud.
samas, ma tean, et kui ka homme õnnestub midagi ära tuua, siis aega tegeleda ei ole ikka enne järgmist nädalat. jama. pühapäevaks tuleb nagunii midagi koduvälist välja mõelda, tahan või mitte. tegelikult tahaks tooli lammutada. njah.
vahel on tahtmised, võimalused ja vajadused üsnagi nihkes.

kogu päev venis pikemaks, kui arvatud, nii jõudsin õhtuse panniroa napilt enne lapse saabumist valmis. ma olen sel talvel neid panniroogasid teinud korduvalt, huvitav, et varem neid mu menüüs ei olnud. igatahes on see üsna lihtne ja kiire võimalus teha soe õhtusöök.

kartuli-paprika-suvikõrvitsa-toorsuitsuvorsti panniroog
kartuli-paprika-suvikõrvitsa-toorsuitsuvorsti panniroog

ja just avastasin, et üks film, mida ma vaadata tahtsin, on täna kinos viimast õhtut. dämmit!
aga ma ei liigu siit kuskile, vaid asun tegelema puhkamise ja ravimisega. raamat ja tee ja jalgu soojendav kass, mida veel võiks tahta? (.. aga alati võib ju midagi veel tahta.. ?)
niigi olen tubli olnud.

hommik, kesknädal

out-of-bed

oh, really..
tegelikult juba päris tükk aega tagasi. kuigi vahel on isegi 8 tundi und (jah, ma vajusin ülivara ära) lootusetult vähe. talv, ma tean – aga samas on neid öid, mil und ei tule, magan rahutult ja ärkan enne kella. õnneks muidugi ka neid, mil kõik kulgeb normaalselt. talvel ongi normaalne palju magada, eksole?

samas, kogu enesetunde järgi otsustades on see tänaöine unisus seotud äkki hoopis mingi viirusega. kuigi ma tõesti loodaksin, et ei ole. sest mul lihtsalt ei ole lähinädalatel aega haige olla. as usually.
tegelikult on kohustusi, mille puhul ma löön käega ja olen vabalt haige. aga siis on need mitte-nii-regulaarsed kohustused ja hobid, mille puhul nende ärajätmine tekitab mõningaid ektsesse. vahel näiteks lihtsalt negatiivseid emotsioone, kui mingi asi tegemata jääb. aga vahel mõjutavad need ka teisi. ja on tegevusi, mida tahaks lihtsalt õigeaegselt kaelast ära saada (iseküsimus on, et miks ma üldse selliseid kohustusi võtan, mis mulle väga ei meeldi? aga väike eneseületamine on reeglina iseenda jaoks positiivse tagajärjega, pärast on omal selline ‘jess-tegin-ära’-tunne), mitte venima jätta.
nii et jah. eilsed küüslaugu-juustusaiad olid ehk abiks.
aga enesetunne on ikkagi imelik, ärgates oli külm ja duši all ei läinud ka soojemaks.

no ei ole reede jah

not-friday

oeh.
tegelikult ma tean, et muu nädal tuleb leebem, kui tänane. aga ikkagi.

kui mu telefon täna kolme tükina põrandale lendas, mõtlesin, et see on juba umbes eksperiment, et kui kaua see siis vastu peab ka.

külm on. st on ja ei ole ka. väsimusest või õuest, ei tea.

kui Tiugu öösel mu jalgade peal-kõrval magas, käis Volli elu uurimas, nagu kuulda ja mingi hetkel ka näha oli. õnneks seda kuuldavat oli siiski vähe.