vastupidavussportlane, mina?

võtsin kätte ja otsustasin, et lasen korraliku tervisekontrolli teha. nii igaks juhuks, ma pole ammu mingeid analüüse andnud.
no ja mõnedega läheb veel jupp aega, aga mingid lihtsad asjad said kohe tehtud.

näiteks selgus, et mu vereõhk on ikka pigem alla normi, mis on kogu loogika ja lihtsa geneetika kohaselt kummaline. aga samas mind, enesetundest lähtuvalt, ei üllata.
EKGd vaatas arst aga pikalt ja tõdes, et see on vastupidavussportlase tüüpi graafik. st mis seal täpselt erinevused on, ma ei tea, igatahes on mu südame töörütm pigem aeglasepoolne ja see on üks näitaja ilmselt.
igatahes hämmastav jah. tea, kas mu jalgsikäimisel on siis selles oma osa või..

aga mõttes muigasin, et siit tulebki see, et ma ise pean end mingiks äkiliseks ja energiliseks tüübiks (no nii üldiselt), kuid mingid tuttavad väidavad, et ma olen pigem rahulik ja kergelt flegma. et ehk kui ma oma aeglase südamerütmi ja madala vererõhuga natukene ärritun, siis jõuan enamike inimeste tavatasemeteni ehk? 😀

värve kannan ma ilmselt maskeeringuks 😛

kybar2242

viimane esinemine saksofoniga..

kui laps paar minutit tagasi bussi pealt helistas, et ma ehk ikka tuleksin ta muusikakooli eksam-kontserdile, sest see on ju viimane kord, jõudis mulle pärale, et ta mõtleb vist viimast korda üldse. ja see tegi mind laupäevahommikus kuidagi lõputult kurvaks..
üleüldse, et see on kontserdivormis asi, tuli välja veerand tundi enne tema lahkumist. kui mulle räägitakse eksamist, seostub see ikka mingi väga kinnise ja piiritletud asjana.

aga jah, kuidas ta tegelikult ise tahtis minna pilli õppima ja kui rahul ta oli veel aastat poolteist tagasi. aga ilmselt kaks asja: solf (mis selle järgi, mis ta räägib, oleks mulle üldse ületamatu) ning koolide suhteline kokkujooksmine. et ehk talle ei sobi, kui ta läheb koolist sisuliselt otse muusikakooli, süües kas koolis vahetunnis või väga napilt heal juhul kodus. tundus, et see oli sel hooajal küll põhiasi, mis tema tahte ära rikkus.
selle peale ta väga ei ole harjutanud ka muidugi. sellest hoolimata tuleb tal minu arvates üsna hästi välja, eriti, kui pisutki harjutab. et ehk materjali nagu oleks..

muidugi, eriti sügisel ja kevadel on see probleem, et üks päev kattub trennipäevaga. talvel sisetrenniga ei olnudki veel nii kriitiline, aga viimane kuu on küll igal nädalal see teema üleval.

vaheaasta muusikakoolis, teadagi, kipub olema see, et enam tagasi ei mindagi. sest ega vaheaastat ju ei võeta, kui motivatsioon on olemas. ja kui kadunud on ja siis mitte tegeleda, ei ole seda ka kusagilt tagasi tulemas.
pakkusin korra ka, et ehk käib oma esimese õpetaja juures eratundides, nt kord nädalas, et pisem koormus ja teine lähenemine, aga isegi see ei läinud loosi. seda on ka öelnud, et me laenatud pilli võiksime tagasi anda.
selge on, et ma ei saa ega jaksa seda peale suruda, seegi aasta oli selline poolsunniga käimine. poeg on nii suur küll, et selliseid asju siiski ise otsustada, me oleme seda ju arutanud ka.
Jazzkaare jätsime ka sel aastal vahele, kuna ta ise otsest huvi ei näidanud ja ma ei hakanud ka suruma. samas mingid muud, sh üsna klassikalise muusika kontserdid, kus käinud oleme, on talle ikka meeldinud.

ja maei tea, miks see mind nukraks teeb. algul ma tükk aega üldse tõrjusin seda pilliõppe mõtet ju. ja nüüd ei suuda siis lahti lasta?
või on ikka kuidagi kurb näha, kuidas lapse mingi aja suur unistus mingite asjaolude kokkujooksu tõttu kusagile ära kaob..?

need peaaegu suvised hetked..

nina on jälle jumekas, enam vist nahka ei tule. käekell hakkab randmele päevituma. tuul ja päike koos on endiselt petlikud. ja varjus istumine samuti.
head teha on hea. oleks olnud mingi tasuvõimalus isegi, aga see ei olnud asja mõte. keeldusin.
lahe on tutvuda toredate inimestega ning teada, et on sõpru, kellega võib koos luurele minna. läbi nende päevade mitmeid.
eile õhtuks väsinud, aga õnnelik.
hommikuks lihtsalt õnnelik 🙂

noblessner

lestakala

jahedavõitu oli, aga vihma ikka ei saanud. hommikul oli kuulda ja hiljem õues näha küll.
õhtuks tuul vaibus ja kõik jäi nii vaikseks.
lõunaks kohv ja pannkoogid. kaks päeva juttis! ise ei pidanud selleks peale õigesse kohta mineku midagi tegema. superluks!
kehvakeste rulluiskudega esimene ringike tehtud, peaks kunagi korralikega ka proovima?

lest607

magamata öö üks põhjuseid

eilne öö üllatas imeliku jalalabavaluga. olin just lõpuks enam-vähem uinunud, kui korraga lõi jalalaba pealmisele poolele mingi hullu valu. pidasin krambiks, aga väga miski ei aidanud. üritasin üht- ja teispidi venitada, väga ei midagi.
mingitmoodi sain siiski kergemaks. kuigi see võttis omajagu aega ja oigamist.
siis tuli pähe, et see võib ju ka närvivalu olla hoopis. see ei olnud kuigi meeldiv mõte.
päeval olin kontsakingades, õhtul tassisin ühte üsna kobakat tooli päris jupp aega. no pluss mingi emotsioon, mida ma ei soovinud. et äkki tegin ikka liiga natuke, ka füüsiliselt.
kerge paanikahäire.

täna andis ka nõrgalt tunda.
no näis.

kartulid ja apelsinid

ma olen oma õla ära maganud kuidagi. või on see midagi muud. äkki peaks kotti teisel õlal tassima? aga ei oska ju..

no ja nagu ma arvasin, tähendab selline ‘varane kevad’ ikkagi mingit löga ja mitte-nii-kevadet veel. täiesti selge ju, et meie kliimas ei alga suur suvi aprillis või midagi.
rattaga pole saanudki nüüd rohkem tööl käia. ja läpaka-seljakotti oleks vaja, kuigi ma üldiselt jälestan seljakaid. rattaga tundub siiski vajalik.

kodus laual on punased apelsinid.
kartuleid see-eest ei ole üldse. tea, kas peaks ostma?

A.: mis värvi su juuksed päriselt on, ma olen sind ainult punasena näinud?
mina: ah, selline tavaline hele kartul
A.: ahaa, ja tahad end apelsiniks maskeerida, ise kartul selline!