päeva võit on see, et ma suutsin juuksed kammitavaks ja puhtaks saada. mitme päeva tolm, higi ja merevesi.
rohkem ei jaksa praegu.
Rubriik: päevakaja
lennushow
Eesti Õhujõud 95, Ämari lennubaas.
Vasalemmas oli tee umbes. õige aeglane liikumine Padise suunas, kust lennuväljale sai. kui ma peale paarisaja meetrit edsiliikumist nina ringi keerasin ja tagasi Keila suunas põrutasin, oli saba pea Leholani. kust ja miks see error tekkis, ei saanudki aru. Paldiski poolt sain kenasti ligi, lennuväljale pööramise ristis reguleerisid sõjaväelased liiklust nagu territooriumilgi. kui nägime enne risti teeservadel parkivaidautosid, nõudis laps küll, et pargime sinna, aga ma arvasin, et ei (vihma juba sadas) ja liikusin edasi. õigesti tegin ka, sest sees saime üsna lähedale pargitud.
eks väljasõit oli seetõttu tiba kehvem, aga ei midagi ületamatut. sest kui me veidi enne lõppu lahkusime (väss ol), siis paljud alles tulid :O tegelikult liikusime territooriumilt välja siiski üsna mõistliku ajaga ning edasi ma ei rihtinudki üle Padise, läks Paldiski-Laulasmaa tee.
show ise oli täiesti lahe, see alguse paar tundi vihma oli nats ebamugav, aga pärast päike kuivatas ära.
ning kuigi suur tee oli umbes, meeldis mulle, kuidas ikkagi korraldatud oli. mingi liiklusskeem oli välja mõeldud täiesti, poisid suunasid-juhendasid, sildid väljas.. lihtsalt ilmselt puudus kogemus sellise massiga või ei osatud täpselt arvestada. kuigi parkimiskohti oli küll ohtralt, täiesti hämmastas.
platsil oli ka kõik väga korrektselt märgistatud ning pidevalt poisid jooksid ringi ja toimetasid. prügikotte vahetati üsna pidevalt, ükski kast ei aajanud üle. välitualette oli ka nii palju, et sisuliselt sabasid ei olnud. mis on üsna hämmastav keskmise vabaõhuürituse kohta siinmail.
muidugi oli tobe, et keelatud alal siiski suitsetati ning päeva juht pidi sellele mitu korda tähelepanu pöörama. ma tõesti ei adu, kust tuleb mõte, et lennukite vms vahel on hea mõte suits hambusse panna? ometi olid ka suitsetamiskohad kenasti märgitud.
toitlustaja polnud vist ka arvestanud, et selline mass peale tuleb..
ahjaa, päeva juht.
see oli väga lahe, kuidas pidevalt kommenteeriti, mis õhus toimub – nii palju, kui kuulda oli, vot mõni kõlar oleks vist võinud rohkem olla. aga et mis trikk, mis kiirus, mida see piloodile tähendab, miks see praktikas võiks vajalik olla.. igatahes palju huvitavam, kui lihtsalt vaadata.
kordaläinud osa päevast.
õhtu väsitas väga ära.
suvi lendab
ma mäletan, et eile oli tunne, et on tihe päev ja ma olen väsinud.
täna on sama tunne.
Eestimaa on ikka suur. võib alustada kusagilt punktist päikeses, saada vahepeal vihma ja äikest ja siis jälle päikest. paari tunni jooksul. aga see ei üllata kedagi.
ja et ilus on, ei üllata ka.
isegi linn on ilus.
soojad õhtud mingis teises dimensioonis
päikesehelk paistab kardina tagant ja ma lähen maasikaid otsima. puri-surfilauavarustust veel pakitakse ja möödun sealt mingi ringiga.
hiljem, tagasi suundudes ei hakka ringitama ning ajan hoopis paar sõna juttu. jah, oleks võinud seda ju varem teha ja ikkagi midagi ise ka proovida. aga ei jaksanudki, pikk ning veidi väsitav nädalavahetuse töisepoolne päev selja taga. kuigi kuskil hinges ikka kripeldab. äkki see oleks veidi ergutanud.
kuid kas olekski vaja läinud?
sel ööl magan paremini kui eelmisel. kuigi palavik on ikka kusagil läheduses tuntav.
äikeseõhtu eelselt on kummaline kulgemine ning seejärel tundide kaupa ootamist haigla ooteruumi jahedas kunstvalgustatud steriilsuses. kaob ajataju, kaob kohataju. lõpuks ei adu kella vaatama isegi, mis on aeg ja kaua on oodatud. aga mingiks hetkeks see ei omagi enam tähtsust. tundub, et kogu mu elu möödubki seal vastuvõturuumis istudes ja teiste inimeste muresid kuulates.
ühel hetkel siiski tituleeritakse mind abikaasaks ning jagatakse infot. suundun korra vaatama, takkajärgi on tunne, et ma olin liiga pealiskaudne. aga ega pikem käehoidmine poleks ka midagi juurde andnud.
kui ma asun teele, et selgusejärgselt mõned vajalikud asjad ära toimetada, sähvib taevas imelist äikest, otse mu sõidusuunal. ja siis veel. ja veel.
vihma ma väga ei saagi.
aga enne mind sadanud vihm aurab kuumalt asfaldilt vastu. vihmaudu hämaral maanteel.
tagasisõites pole enam väga liiklustki. vastutulevate autode tuled aga miskipärast pimestavad järjest.
üleväsinuna koju jõudes meenub, et oli Laadapäevade viimane päev ning paar suuremat ostu, mis ma planeerisin ja mille jaoks auto oleks abiks olnud, jäidki sooritamata.
märksõnu
ma tean juba praegu, et ma ei jõua täna teha kõike, mida plaanisin. mõnes kohas jääb käimata. aga vahet pole.
eelmisse nädalasse jäi:
– õhtune pikk jalutus sõbranna ja tema emaga;
– üks väga pikale veninunud külaskäik läbi kerge vihma kojusõiduga;
– üks peaaegu kadunud päev;
– ühe kontserdi lõpp;
– kummalised ilusad väikesed eestimaa paigad;
– supernaine-supernaine;
– kahed katkised päikeseprillid (ja ühed uued, aga mitte minul);
– üks sügav pettumus, kui last alt veeti – ja miskipärast mõjus see minu südametunnistusele;
– üks valesti planeeritud retk;
– õhtu ja päev peaaegu-paradiisis, kraabitud säärtega;
– vaikiv käsi põlvel.
seekord ma ei kõrvetanud ennast ära. nohu ka peaaegu et pole.
detailid
päeval avastan üllatusega, et veel mingid eludetailid on hakanud vaikselt paika saama. ega ei tabagi ära õieti – kui midagi on õhus olnud aastaid, siis polegi lihtne ühel hetkel muutusi märgata.
ühtlasi on see märk, et ka midagi muud on liikuma hakkamas. tasakaaluvärk, pöörlev ratas.
ja mu silmad ongi rahulikumaid kui on tükk aega olnud.
massöör, täna, mulle: ‘su tiivad on küll täitsa lahti’
mina: ‘nii et ma saan lennata jälle?’
tema: ‘jah, ilma luuata’
selle peale tunnen, kuidas veel mõni raske kivike õlgadelt maha vajub.
õhtul teen suurema hulga pannkooke, aga need kaovad jooksult, ma ei saagi uhket pannukapilti omas kodus. tavaliselt ma ei tee nii palju, seekord oli aga hulk piima käest ära minemas. pannukapilte teen endiselt mujal, sest reeglina ma ei viitsi pikalt praadida.
laps kiitis, et eriti pannkoogimaitselised koogid ning jättis moosi peale panemata.
elulised pisiasjad ongi kõige tähtsamad, on mitu tuttavat viimasel ajal minuga nõustunud. suured asjad võivad lörri minna, kui detailid ei toimi. suur emotsioon sureb pisiasjades.
taas silme alla tulnud meenutus, et armastus ei ole tunne, vaid tegevus. kunagi olen sellest kirjutanud pikemaltki. hetkel polegi seda teadmist mulle vaja.
pärastlõuna
kui hommikupoolik saab kuidagi lõpuks läbi, kutsub sõber mind kohvile.
alustuseks märgitakse ära, et kas ma olen veel allavõtnud (ei ole), seejärel, et kui nooruslik ma välja näen, no üleüldse. et maksimaalselt 35 (jah, selle peale kahekümnesed muidugi oigavad).
ja siis muu jutu käigus korraga paar huvitavat vaatenurka. kohaseos, mitte inimesepõhine. vähemalt selle ühe nurga alt. oh, oleks see nii lihtne. aga teisalt on selles vist oma tõde olemas. mingis mahus.
tõdemus, et ma kipun liiga hea olema.
natuke minupoolseid arvamusi talle ka. ikka ju.
selle kohtumise lõppedes tunnen, et enam ei ole fakitooli vaja, nagu muidu eilsest õhtust saati tundus.
paar tundi hiljem laekus ammutellitud kassiliiv ja punapea sai kallistused kätte.
nädalavahetus maasikatega ja ilma
neljapäeva õhtul vaatasime videosid erinevatest rollercoasteritest.
nädalavahetuse sisustas peamiselt ‘ei tea’. sest lihtsalt ei jaksa ega tahagi mõelda, otsustada või midagi. nagunii on sellist aega, kus see on sisuliselt ka võimalik, väga vähe. nakkav ebamäärasus, ma ütlen. kummalisel kombel sain ma sellega mingi kerge solvumise või pahameele osaliseks. liiga terav peegel?
hullult palju hullult suuri metsmaasikaid. kahju, et sel hetkel, kui korjamine oli võimalik, ei olnud kuhu korjata, ja kui olid ämbrid, siis oli ka hullult märg.
väikesed avastused.
natuke liiga palju vihma.
päevane saun. peale vihma kuivatussaun. kuigi ei saa öelda, et see oli peale vihma, sest vihma jagus edasi.
eile õhtuks niutsumaajav peavalu ja tatine nina.
hommikul trammis, kui lasin telefonil omale ise laule valida, sain päris huvitava listi. päev algas ilmselt sobivalt:
läinud jaan
see pikk nädalavahetus kulges väga kontrasteselt ja omapäraselt. vihma oli küll oluliselt vähem, kui enamikes muudes kohtades, sain aru.
nina on taaskord kõrbenud, mitu korda võib?
rikkis paadimootoriga merel loksumine jaanilaupäeva õhtul oli selle nädalavahetuse üks rahulikumaid osasid. kiirabipaat üks ärevamaid ning adernaliinirohkemaid. kummastav kokkupuude surmaga. hetked pea võõras seltskonnad lõbusaimad. M. köögi hetked pakkusid soojust, naguühel teisel õhtul saungi – erinevat soojust. kusagile nende vahele mahub üks teade ühest muust päästmisest, mis tõi tühjuse ja tuimuse.
vikerkaarealgust ning ääretult palju ilusaid pilvi.
metsmaasikaid. kala, ühel-teisel-kolmandal kujul.
juuksed on tuulest sassis ja kodu ootab koristamist.
üle päevade lennates
elu veereb mingeid omi veidraid radu. vahel ei oska muud teha, kui kaasa lohiseda. vahel tuleb aga ise lükata-tõmmata-suunata.
linnast väljasõit venis taas igatpidi pikemaks, kui eeldada võis. mõni takistus oli ette näha ja mõne asjaga lihtsalt läks nagu läks. oluline on lõpuks ikkagi kohale jõuda.
mõningad puhkepäevased poolkohustused. keegi ei sunni, ise teen. sügaval sees on see keegi-miski, mis takka utsitab.
seekord oli mu abi kuidagi tajutavalt vajalik. õhtuks olin kuidagi läbi ja veidi tujutu. kontsertüritusele lasin end üsnagi moosida. st mitte ma ei teinud seda nimme, aga mul oligi tõesti tunne, et no – ei jaksa, ei taha.. natuke läbikülmunud olemine ka.
ikkagi läksin, sest teised ootasid ja omal hakkas juba teistpidi nõme.
lõpuks oli täitsa tore. üks ülimalt ootamatu kohtumine ning samavõrra ootamatu tantsulõvi.
öösel sai kogemata osaleda peaaegu-et-tulekahju ennetamisel.
paar tundi veidraid jutte ja avanemisi.
teadagi, garantiisid ei ole kellelgi. ning armumine on änksam feeling kui hoolimine. kes ei teaks? aga kummas on rohkem sügavust ja tasakaalu? või kas üldse saab võrrelda? või peab?
mingi ebamäärane selgus. vist. nüüd on vaja kohanemisaega.
pimedat aega peaaegu et polnudki.
pühapäev oli haprapoolne. suitsuahvenaline. eelnevaga võrreldes kontrastselt suvine.
õhtus oli Bond ja äraolemine.
karikakrad, moonid, tulikad, valmivad metsmaasikad. kohutavalt hulgal erinevaid taevavaateid.
ma sain lugeda peaaegu et rohkem, kui soovinuks.
