Rubriik: mõtisklused

keegi kunagi kusagil kirjutas, et kui pidevalt blogida, siis kaovad olulised sissekanded ära; no et lugeja ei taipa ära, milline on oluline. võibolla oli see kalkar, aga võibolla ka mitte. asja mõte oli midagi sellist, et peaks kirjutama ainult olulisi asju. mhh. kõik mis ma kirjutan, ongi ju oluline. minu jaoks. sest ma ju ei hakkaks kirjutama ebaolulist ometigi?
miskipärast veereb mu jutt negatiivses meeleolus paremini kui postiivses. mu positiivsusepuhangud jäävad siin ju üsnagi märkamatuteks? kusjuures ma ise pean ennast üsna optimistlikuks ja rõõmsameelseks inimeseks. no tõesti..
no ja siis olen ma avastanud, et nii mõnedki lähedased ja olulised inimesed käivad siin lugemas. ja ma täheldan, et see natuke pidurdab mu mõtteid ja väljaütlemisi. üks asi on, kui seda loevad inimesed, kes mind väga ei tunne; teine aga, kui inimesed suudavad selle üsna täpselt minuga kokku panna. mis iseendast ei olegi kohati paha – ja nagunii on ju kõik siin väga avalik.

ma ei teinudki täna pilti. kuigi ma olen avastanud, et kaamera ja pildistamisega seonduv mõjub mulle reeglina positiivselt.
plaan on homme teha pilte; aga kui see lumetuisk jatkub, siis ma ei tea. homne vabaõhuüritus on nimelt mere ääres ja ma peaksin sinna koos lapsega minema. hommikul paistab.
ma ei oska midagi ette võtta koridoris joovate ja lärmavate allkorruse vene poiste ja nende sõpradega. mitu korda olen mõelnud politsei peale – no põhimõtteliselt segab ju, + koridorist pikkamööda esikusse imbuv suitsuhais, + väike hirm kodust lahkudes – aga ma ei julge ka politseid kutsuda. oma nahk jne.. nad ju nagunii saavda teada, et väljakutse oli korterist x?

ma olen tüdinud tegutsemast ja Ootan. kuigi Oodata ei ole mõnus. see teeb mind natuke närviliseks. lähtudes kõigest, mis viimasel ajal toimunud, tundub see küll pea võimatuna, et ma veel suudan närviliseks muutuda, aga nagu paistab, on see võimalik.
ma tean, et see, et tegelikult ma ikkagi pean tegutsema, aitab mind – aga tegelikult ma ei taha tegutseda! miks ma ei taibanud õigel ajal õigesse kohta teatada, et ma olen nohune; sellega oleks end ühest tänasest kohustusest hoobilt vabastanud.. samas hoiab see kõik mind mingil joonel.
ja siis ma mõtlesin veel mingi hetk, et ma ei salli argpükse – kuni jõudsin selleni, et ma isegi olen vahel argpüks. hah, eksole, aga ega ma ei pea ennastki ju kogu aeg sallima ometigi? lahendasin asja sellega, et ma ei salli argpükslust; ehk siis suhtumist inimesesse tervikuna see ei pruugi kuigivõrd mõjutada.
praeguse Ootamise juures on eriti nõme see, et ma ei tea, millega täpselt see lõppeb..

ma otsustasin, et hakkan Heaks, Ilusaks ja Õnnelikuks.
esimest olen ma koguaeg kuigi paljud sellest vist aru ei saa. näiteks on see suhteline: ei saa olla Hea kogu aeg ja kõigi vastu. samuti ei paista see ju kogu aeg ja ohjeldamatult välja. seda ei olegi kasulik liiga palju välja näidata – kiputakse ära kasutama. aga ma arvan, et ometi ma olen peamiselt Hea.
teist olen vist ka enamasti. või mis hindaja mina siin olen. minu enda ilus-olemise-tunne ei oma seost reaalsusega eriti, nagu ma olen aru saanud. iseenda jaoks väga loppis-kummuli päevadelgi õnnestub vahel saada komplimente.
kolmandat .. hmm .. sellega on ikka raskem kui ma arvasin. aegajalt aga kukub siiski päris kenasti välja 😉 ainult et võiks tihedamini, sest tegelikult on õnnelik olla lahe. tea, kas roosade prillide ostmine aitaks kaasa? huvitav, kust saaks roosasid prille hingele..

muinasjutt sinilinnust on imeline. selle püüdmine on teine asi. või suudab ta liigagi tihti jätta mulje, et on püüdmatu – ometi istudes su käe peal?

kontoritool ahistab natuke.
mõtted on täiega mujal ja eneses mingi kontsentratsiooni leidmine on natuke keeruline. siiski on midagi õnnestunud ära teha. peaks oma postiivse energia nüüd ikkagi mingite ponnistustega kohustuste peale suunama. alustaks sellega .. näiteks praegu?

ma tahaks,
et söök oleks valmis,
et laps oleks vannis käinud,
et laps jääks kenasti magama,
et mul oleks aega iseenda jaoks,
et ma saaks mõelda,
asjadest milledest väga ei tahagi mõelda,
asjadest milledest väga ei oskagi mõelda,
asjadest mida ei tahagi väga näidata,
asjadest, mis on tabamatud,
või vähem tabamatud,
asjadest milledest salaja unistan

ma ei suuda teha edetabelit eelmise aasta parimatest hetkedest. omamoodi on neid üsna palju, teistipidi eriti eredaid on vähe; aga neid reastada on raske. päris kõike ei taha vist avalikustada ka..
samas, kui ma mõtlen millelegi ääretult positiivsele ja soojale aastas 2004, siis meenub üks juulikuine õhtu, millele on viidatud ka selles sissekandes. see teine. seal vaatetornis, suure sinise taeva all loojangupäikese käes.
laagriplats oli juba puude varjus ja vaadateski jahe. me ei vaadanudki. kõik need suvaliselt vaatetorni kogunenud 4 inimest. lamasime soojal puitpõrandal ja vaatasime hoopis kaugustesse. ühel pool läti, teisel meie oma maa, õhtupäikese soojad kiired kuldamas metsi. ma ei mäleta enam eriti, mida me seal rääkisime ja palju üldse. eriti mitte. vaikne tuul liigutas õhku, üksikud putukad sumisesid ümberringi. isegi sääski ei olnud seal.
sel õhtul oleksime tegelikult pidanud olema lõbusad ja seltskondlikud, aga see ei käi alati ju nõudmise peale? oh, kindlasti oleks olnud tore ka palli mängida, aga siis poleks see õhtu ikkagi niimoodi meelde jäänud. lihtsalt ei oleks seda soojust kogenud.

ma olen veel natuke aega tööl ja siis …
siis ma ei teagi mis saab. umbes midagi sellist, et lähen ostan hulluvast kaubandusest viimased pakkimisvahendid, midagi head kõhu meelitamiseks, ootan harva õhtust trammi, koperdan läbi (arvatavalt) märja õhtu koju ja …
hommikul ärkan üksinda suures voodis, kaisukaru kaisus, 2 teki all ja villased sokid jalas.
oo, mul võiks olla vähemalt unelmad, mis viivad mind reaalsusest kaugemale! aga milleks need ikka? tumedat tuska toob langemine unelmaist keset oma elu. nagu ootamatu ärkamine unenäo sügavusistki.
mitu küünalt ma ostan?