ma ei suuda teha edetabelit eelmise aasta parimatest hetkedest. omamoodi on neid üsna palju, teistipidi eriti eredaid on vähe; aga neid reastada on raske. päris kõike ei taha vist avalikustada ka..
samas, kui ma mõtlen millelegi ääretult positiivsele ja soojale aastas 2004, siis meenub üks juulikuine õhtu, millele on viidatud ka selles sissekandes. see teine. seal vaatetornis, suure sinise taeva all loojangupäikese käes.
laagriplats oli juba puude varjus ja vaadateski jahe. me ei vaadanudki. kõik need suvaliselt vaatetorni kogunenud 4 inimest. lamasime soojal puitpõrandal ja vaatasime hoopis kaugustesse. ühel pool läti, teisel meie oma maa, õhtupäikese soojad kiired kuldamas metsi. ma ei mäleta enam eriti, mida me seal rääkisime ja palju üldse. eriti mitte. vaikne tuul liigutas õhku, üksikud putukad sumisesid ümberringi. isegi sääski ei olnud seal.
sel õhtul oleksime tegelikult pidanud olema lõbusad ja seltskondlikud, aga see ei käi alati ju nõudmise peale? oh, kindlasti oleks olnud tore ka palli mängida, aga siis poleks see õhtu ikkagi niimoodi meelde jäänud. lihtsalt ei oleks seda soojust kogenud.