Rubriik: mõtisklused

täna hommikul bussiga mööda Pirita teed sõites lõi mulle korraga pähe, et mul on lausa isiklikud mälestused sellest, kui seda suurt laia teed ei olnud, kitsas tee läks sealt alt, kus praegu on rattatee (no kuni Maarjamäeni saab autoga ikka jah) ja et kogu see praegune tee on ju merelt võidetud.
nagu restaureeriti Tallinna vanalinn enne olümpiaregatti poolakate poolt ühesuguseks, nii leiti sel ajal raha ka igasuguste muude hiigelprojektide jaoks. näiteks seesama Pirita tee – tänapäeval sellist asja enam ei tehtaks ju. hull värk, mitmekümne meetri laiuses merd ära täita, pealegi on see kõrgem kui nö. vana osa ju. absoluutselt lahe on selle juures aga peaagu ainus Talinna mereäärne jalutustee, oma punaste piiretega, kadriorust Piritale.
linnahall on sama aja sünnitis ja tegelikult ma hoian pöialt, et seda maatasa ei tehtaks. muide, stiililt sobitub ju tollesama Pirita tee äärse promenaadiga päris kenasti.
umbes samal ajal valmis ka mööblimaja. mu mällu mahub ka pilt sellel kohal enne asunud Pelgulinna turust ja ehitustöödest. kui sellest kandist rääkida, siis umbes samasse aega jääb ka Paldiski mnt laiendamine Sõle tn ja Mustamäe tee vahel. Statoili tankla asemel nurga peal oli paekivimüüriga piiratud mingi tootmishoone (vist), madal säärane, hiljem oli seal muru, mis diagonaalis kohe läbi trambiti, et ristmikult otse Moldaavia poodi saada. ja kusagil keset praegust linna poolt kulgevat teed, umbes trollipeatusega kohakuti oli majavalitsuse (?) maja.
ja olümpiamängudega tuleb pähe ka see, et mõni aeg peale mänge liikus soome dzemme ja vaakumpakendatud vorste. tol ajal tõeline müstika 🙂
huvitav aeg oli omamoodi, mingid asjad lihtsalt toimusid :O

täna päeval vilksas mu vaimusilmast läbi pilt mingist päevalillepeenraga hoonest, taamal mingi põllukividest sein? ehitis? ja ma teadsin, et see on mu kodu.
leiaks selle nüüd päriselt ka üles :O

kirjutasin kokkajasse oma värskest Peipsi kalast ja jõudsin jälle selle mõtteni, et me elame ometi mere-järve-jõeriigis, et lettidel on peamiselt kas punane kala või sügavkülmutatud, peamiselt ookeanikala. isegi kui on värske latikas või vahel harva ka midagi muud saada (kilu-räime ma ei mõtle), siis on need Väga Ammu surnud ja hind on ka kordades kõrgem kui otse kaluritelt-kokkuostjatelt ostes.
aga see viimane pole ka lihtne, nagu kogemus näitab. kui tuvust ei ole, ei saa peipsi äärest küll kala eriti kätte. kõik laiutavad käsi ja ütlevad, et ei tea, kust saab; isegi need, kes on äsja oma jäält toodud kala ülesostjale maha ärinud. pikema vestluse ja urkimisega õnnestub siiski kala kätte saada. nojah, lähtudes sellest, mida ma õpin, ei tohiks ma üldse mitte mõeldagi sellise käest-kätte ostmise peale (eks seepärast raske olegi osta, et ametlikult nii ei tohi), aga kui mul ei ole muud võimalust seda värsket kala saada, siis .. siis polegi valikut ju.
positiivset: see kalalaar äratas mind mingist letargiast ja ma tahan süüa teha üle hiiglama pika aja.

mingi aeg tagasi juhtusin vanemate juures lugema kollasest ajalehest J. Pino kogemusi vannis lugemisest. ma ei hakka siinkohal seletama, et tegelikult ma ei loe seda lehte – või üldse lehti eriti, sest tööalaselt puutun nendega hulka rohkem kokku kui tahaks; nädalavahetustel vanemate juures on iga SLO ja EE väga abiks. samuti ei hakka ma rääkima sellest, et ma olen aastaid imestanud, kelledele SLO’d produtseeritakse – ja kogu selle aja minu vanemad seda tellinud; ja nad ju on ometi täiesti normaalsed inimesed, selle tõestuseks vaadake või mind! aga kui mulle laupäevane leht ette satub, siis Pino asju ma loen üsna kummalisel põhjusel – nemad olid ühe mu eelmise korteri järgmised elanikud. mingi osa neist on siiani.
aga selle artikliga ma ei olnud kohe mitte nõus ja äsja vannist tulnuna julgen konkreetselt vaielda mõningate punktidega.
1. natuke vett vannipõhja ja siis dushist vulisema on väga hea, kui ei suuda kuidagi kannatada. kui on pritsiv kraan, siis peab välja vahetama!
2. see on okei 🙂
3. raamatu võib võtta kätte ka siis, kui juba oled vannis. mitu kätt raamatut hoiab, ei ole oluline. sisetunne aga ütleb, et kui käsi on üle 2, võiks raamatu kusagile kaugemale panna.
4. hm. reeglina ei kuivata. sest käsi ei ole märg. järeldus – ma hoian raamatut kahe käega. vahel kuivatan ka, näiteks kui laps on mulle pardi vanni visanud, millega ma tegelema pean.
5. vot suitsu ja piibu ja õlle kohta ma ei tea, aga vein sobib vanni ja lugemisega küll. ja kõik hea veini kõrvale (juust, viinamarjad). mõistlik on ka täis veinipudel käeulatuses hoida, sest tobe on vann ja lugemine pooleli jätta seepärast, et peab kusagile kaugemale veini järele jalutama. ahjaa, võibolla mingist kogusest tõesti need asjad ei sobi kokku; aga ma pole kindel, milline see kogus oleks.
6. raskeid raamatuid ei ole proovinud, vist. väikest paperbacki küll. saab nagu hakkama küll, ilma probleemideta. kas pean ära ka mõõtma, kui väike oli?
7. kui uni tuleb, siis tasuks raamat käest ära panna. kui hakkab külm, tuleb vanni asetatud õiges asendist (see on väga oluline!) dushist sooja vett juurde lasta. taiplikult on mul vanni kõrval tool kuiva (või kahe kuiva) käterätikuga, kuhu ma asetan raamatu, kui a) tuleb uni b) otsustan vannist välja tulla c) hakkan pead pesema d) on vaja veini juurde valada e) tuleb misiganes mõte, mis ei sobitu lugemisega vannis.
8. head lugemist!
ahjaa, pilti ma teile siia ei lisa, ärge lootkegi!

kratt kirjutab täna peaaegu sellest, millest minagi mõtlesin kirjutada. aga nagu näha, ei pea me seda ise tegema hetkel.
me kardame tõelisi tundeid ja lähedust, sest me ei oska nendega midagi peale hakata. kardame nendes peituvat jõudu? vastutust? tänapäeval on kõik nii hüplik ja rabe. ühelt poolt on tempo, teisalt .. hirm, mida ei oskagi maandada? ei tahagi üritada?
üks huvitav kursus, vähemalt pealtnäha.

dushi alt vannipõhja voolav vesi on juuksevärvist roostekarva. õnneks piisavalt mitte-veripunane, kuid siiski nägemusi tekitav. absoluutselt kohutav on veenide läbinüsimine vannis, kuigi ma võin aimata, et veega segunev punane võib isegi ilus olla.
ainuüksi mõte sellele ajab mul südame pahaks. minu masohhistlik pool?