viimasel ajal sahistatakse, et põhikooli-keskkooli loodustundide hulka plaanitakse vähendada. esimese sahina sain Loodusaja listist ja nüüd on sellele kinnitusi tulnud. jääb üle loota, et tegu on tõesti tööversiooniga ja nii see ei lähe. sest järjest rohkem tuleb ju mõelda looduse ja keskkonna peale, et üldse suuta edasi minna – aga kuidas seda teha, kui algteadmisi ei ole? tunnen ise, et (kesk)kool jäi selle koha pealt poolikuks ja oleks tahtnud teada just rohkem looduses – ja ka näiteks jäi tol hetkel segaseks keemia seos mu igapäevase eluga – kuigi see on täitsa olemas!
tegelikult mind hämmastab siinjuures see, et (vabandust, tuttavad matemaatikud!) tahetakse tõsta matemaatikatundide osakaalu :O (aga see pole ka veel kindel muidugi, on ka lihtsalt üks versioon). mullegi on öeldud, et võrreles teaduse arenguga õpetatakse matemaatikas sõna otses mõttes keskaja-eelseid asju – aga teisalt, palju on teil läinud elus vaja tangeneid arvutada või võrrandisüsteeme lahendada või kui palju on üldse vaja läinud peale põhitehete pluss protsentarvutuste (kusjuures viimased taanudvad ju ka põhiteheteks ära!)? jah, meil üritas ka õppejõud mingi protsentülesande võrrandiga ära lahendada, aga selle peale ohkas kõik 40 täiskasvanud inimest ja leidis, et miks seda küll nii keeruliselt teha. nii et – see vana-kreeka-aegne matemaatika ongi umbes see, mis tegelikult vaja läheb, ülejäänud leiab väga kitsast kasutust ükiskutel elualadel. ausalt, enamike asjade kohta ei osanud õppejõud ka öelda, kus seda võiks vaja minna :O
aga mul on üsna kahju, et ma ei tunne lõdvalt ära kõiki eesti puid ja sain alles mõni aeg tagasi teada, et meil elab näiteks kasetriibik, rääkimata sellest, et kuna meil keemiaõpetajad muudkui vahetusid, jäi kogu keskkooli aja mulle segaseks perioodilisustabeli iva (okei, see oli ehk erand).
aga tegelikult, kui ma tahan 2+2 soonikus mütsi kududa ja mul on pool salli valmis, kas ma siis õige mõõdu saamiseks pean selle sooniku välja venitama mõõtmise ajaks või jätma poollõdvaks? :O
Rubriik: mõtisklused
nähtavaks!
mulle need Pirita tee ülekäiguradade valgustused meeldivad. vähemalt on inimene seal peal kindlasti näha. üldiselt võiks mujale ka sellised panna – enamus linna on täis ju mingeid suhteliselt valgustamata ülekäiguradasid – need tavalised tänavalambid nüüd küll piisavalt ei valgusta. peaelgi pole linnas inimestel kombeks helkureid ka kanda – mis iseendast on jama. sest kui sa ikka oled pimeda jopega pooliti valgustama ülekäigurajal, siis on ikka raske näha küll.
kolm kohtumist, istumistega
Ta istub mu kõrval, prillid eest ära, ma tõusen püsti ja korraga meenutab ta mulle kedagi teist. Hinge lööb valu ja ma pööran pea kõrvale. Ma võiksin peeglist näha ta nägu ja tõdeda, et ei, ta on hoopis teine inimene, aga sellel pole mõtet. Valu on juba tehtud ja ma püüan seda vaatenurka vältida. Aga ma ei saa midagi parata, see sarnasus jääbki mind kummitama.
Ta tuleb autost välja ning ei aimagi, et ma jälgin teda juba läbi klaasi. Või ehk ongi tal natuke selline tunne, et äkki ma olen juba kohal ja vaatan – aga ta ei tea. Pealegi peaks väljas olev pimedus teda kaitsma ja ma ei tohiks teda ju näha. Aga mu silmad ekslevad pimedasse ära ja ma loen ta samme.
Sisenedes otsib ta mind, taban ta pilgu. Teretame, ma tõusen püsti ja istume ümber suitsetajate lauda.
Ta koputab ja astub sisse, naeratab töiselt nagu alati. Chit-chat, kuidas läheb. Naeratan vastu, oh, pole viga, hetkel on tööd. Räägime natuke asjast, mille pärast ta tuli. Oleme asised, nagu alati. Välja arvatud see üks kord kunagi ammu. Ma püüan seda pinget unustada ja olla kainelt asjalik. Olengi. Aga peale ta lahkumist jään jälle kord viieks minutiks lihtsalt istuma.
keera keera kellakest
kellakeeramise tulemus on see, et ma olen unine. unisem kui tükk aega olen olnud. ajaliselt ei maga vähem kui enne, aga und täis ei saa. laps ärksa muidugi kell 7 ja jõuras ringi. ehk magab lõunat.
ma olen kogu aeg kuulunud nende hulka, kes ei soovi kella keerata. minu meelest oleks parim aeg üleüldse Moskva suveaeg.
arvan või tean?
suhtlemispsühholoogia oli päris huvitav. saan teoorias teada seda, mida praktikas iga päev teen. või mitte just alati, on ka täitsa rahulikke päevi, mil suhtlen nii vähe kui võimalik ja hoian energiat. aga ma leidsin, et erinevalt üldistusest, et naised ‘arvavad’ ja neile ‘tundub’ tahan ma rohkem ‘teada’ – mis aga on meeste pärusmaa. vähemalt neid asju tahan teada, mis minusse puutuvad. ah, tegelikult mäletan neid ‘arvamise’ aegu ka, ja eriti naiste seltskonnas kasutan seda ‘arvamist’ ja ‘tundumist’ ka küllaltki – aga pigem selleks, et teist poolt säästa. aga minuga, palun, olge konkreetsed!
et meeles oleks..
unustasin sõbrannale öelda, panen kirja, et ära ei unuks:
ega nõrkuste näitamine ei takista Sul tugev olemast, pigem vastupidi. Sa ei pea neid näitama kõigile, aga kui Sa ise tunnistad oma nõrkusi ja vajadusel suudad seda ka mõnele teisele inimesele tunnistada – usu, see teebki Sind tegelikult tugevaks. igatahes rohkem kui soov olla iga hinna eest tugev, nägemata-tajumata oma nõrkusi ja suutmata neid tunnistada.
sõnad
Sa üritad veeretada oma sõnu üle minu, mind nende alla jättes ja tahtes tekitada minus süütunnet. Aegajalt tajungi seda tuttavat kloppimist kusagil sügaval, ent sinna see jääbki. Õnneks.
Kummalisel kombel teed sa näo, nagu ei saaks sa aru, et seekord põrkavad su sõnad minust tagasi, aga võib-olla sa ei saagi aru, sest siiani on sul ju õnnestunud minust üle sõita. Sõnadega. Mis peaks ju ometi olema minu pärusmaa. Mina olen see, kes haistab sõnade varjundeid. Aegajalt on mul tunne, et sellepärast sa seda teedki – keerad mu tugevuse mu nõrkuseks. Püüad näidata, et see, mida ma olen harjunud pidama oma tugevaks küljeks, maksab mulle kätte. Tahad olla tugevam, kavalam kui mina? Võtad sõnad ja loobid neid tuimalt mulle, vaadates kerge muigega pealt, kuidas ma nende lõhnades ja toonides selgusele püüan jõuda, kuidas ma neid lahti harutan. Sa valid nimme hästi erinevad, et mul liiga lihtne poleks ja ma lõpuks loobuksin. Sinu võit, eksole? Sa oled sellega nii harjunud, sest see on kogu aeg nii olnud. Ma ei mäleta enam, millal sa avastasid, et ma jään su sõnadesse ekslema, kuni tunnen end seepärast süüdi – ja nüüd sa kasutad seda ära.
Ent mitte täna. Täna ma tajun ära, et su sõnade taga pole sisu. Pole lõhnu, hääli, mõtteid. Su sõnad on vaid tähtede jada, mis juhuslikult moodustab kujundeid, milledest mõnedel on tähendus. Aga see on kõik. Tähed ei tee mulle haiget. Ma vaatan, kuidas su sõnad kukuvad maha enne, kui minuni jõuavad.
Aga sina ei tee seda märkama ja muudkui loobid oma sõnu minu suunas. Kuni lõpuks ma naeratan, keeran sulle selja ja astun uksest välja.
unevirvendus
tänaöine unenägu hõlmas uut kooli, ma olin midagi olulist maha unustanud, osad grupis olid mu endised grupikaaslased eelmisest koolist (reaalselt ei ole ühtegi) ja miskipärast sattusin kuidagi kümneid kilomeetreid koolist eemale, geograafiliselt takkajärgi mõeldes absoluutselt ebaloogilisse kohta, me läksime sinna autoga, aga miks ja kellega, ma ei mäleta, kuidagi sattusin linna kus ma nagu oleksin varemgi olnud (unenäo deja-vu?) ja mida ma reaalsuses ei suuda tuvastada, jalutasin mööda peateed, üks hulkuv koer mu kannul, bussidega oli mingi jama ja keegi mind peale ei võtnud, telefoni teel suutsin teistele anda mingeid umbmääraseid seletusi, jõe ääres oli lumi, ma jäin ilma mingit loengust, mida ma väga ootasin.
ma ei mäleta tervikut, ent osa detaile on matemaatilise täpsusega mu silme ees.
õhtu, kassikullatud
Sa võtad iseenesestmõistetavusega mu käest ja me jalutame aeglaselt mere poole. Ma lasen sul hoida enda kött ja ei tõmba seda sealt välja. Õhk me vahel on pinget täis ja me ei ole väga jutukad. Sa pigistad mu kätt ning tõmbad mind enda poole ja ma allun sellele vaikselt. Mõistus üritab küll märku anda, et see ei ole ehk hea mõte, aga seekord ta kaotab. On asju, mis on suuremad.
Jalutame veel, enne kui sa hakkad rääkima. On sõnu, mida sa oled mulle ennegi öelnud, on uusi. Neidki, mida ma mingi hetk igtsenud olen ja mis nüüdki minust puutumata mööda ei lähe.
Aga ma ei usu neid enam. Su sõnad tulevad mu sisse, keerlevad seal, söövitavad kusagile mõne augu – ja ma viskan nad prügikasti. Sest need on kaaluta sõnad. Nende kuld on kassikuld, mis küünega veidi kraapides maha tuleb ja paljastab väärtusetu materjali seal all. Ma ei saa võtta neid sõnu, nagu kunagi, ja panna tallele; hoida ja uskuda.
Õnneks ei räägi sa palju. Aga sa ootad minupoolset vastust. Pigistan su kätt ja vaikin, sest mida on mul sulle öelda? Kõik see, mis oleks öelda, ei oma enam tähtsust. Vist. Nii ma ainult naeratan sulle ja sa võtad seda kui mingit märguannet ja räägid mulle veel. Keeran pea alla, et sa ei näeks kurbust mu silmades. Sest jäägu sulle see illusioon, et tegelikult sujub kõik nii, nagu sina soovid.
Ei lähe palju aega, et saada kindlust: ma pole eksinud.
Aeg ainult süvendab seda teadmist.
portreepiltnik
peale viimast nädalat suudan ma portreid pildistada vist küll igas asendis ja igas ruumis/mitteruumis ja igausuguse valgusega.
ei, tegelikult blufin. see ei olnud nii hull. raudselt on hullemaid olukordi. praegu püsis kõik üsna kontrolli all.