subjektiivsus

täiesti inimlik on, et me kõik püüame oma juttu veidike kaunistada enda kasuks. keegi ei suuda olla asjades, mis puudutavad teda ennast, objektiivne. või, siis üleüldse on objektiivne olla väga raske. me kogemused kallutavad meid.
aga eriti endasse puutuvaid asju lahates-rääkides-mõeldes oleme me subjektiivsed. fakt. kuiväga ka püüda olla objektiivne, see ei õnnestu.
tihti on põhjuseks väline mõju – me püüame kuulajatele jätta endast veidi parema mulje, kui oleks objektiivne tõde. mul on tunne, et tihti on see alateadvuslik.
teadlik kaunistamine on juba otsene manipuleerimine kuulajatega.
eriti hästi on see tajuda siis, kui mingi minusse puutuva situatsiooni teine osapool räägib situatsioonist kolmandatele, seejuures mõningaid fakte üsna moonutades. sellel tasemel, et see ei saa olla erinevate tõlgenduste küsimus. muidugi moonutab ta neid enda poole. ja mina lihtsalt jälgin ja muigan ja saan isegi inimlikult aru, miks ta seda teeb.
ja samas ma ei saa sellest aru. eriti kui situatsioon on minu jaoks kauges minevikus ja suhteliselt vähetähtis.
aga prioriteedid ja asjade tähtsustamised on erinevad. minu jaoks vähetähtis võis teise jaoks olla päris oluline mingil põhjusel.
P.S. siin on vähem mu isiklikku elu sees kui võiks arvata

ajaprintsiip

ma peaksin vist täna rääkima sellest, kuidas ma oma külgmise selja hommikul Antoniot sülle tõstes ära tõmbasin. täitsa hullult kohe. imekombel olen siiski liikumisvõimeline. aga jäle on olla.
tegelikult on mul jupp aega õhus hoopis see, aja ja jõudmise teema. no et ükspäev oli kohe mitu inimest, kes ühte või teistpidi imestasid, et ma jõuan palju. või kurtsid, et nemad ei jõua. või olid heas mõttes kadedad. et töö ja laps ja kool ja trenn ja siis veel mingid üritused ja asjad ka (kuigi neid on küll vähem viimasel ajal).
ma ka ei tea. tõesti. ühelt poolt on nagu kogu aeg kiire, teiselt poolt tekib täiesti tühje ajajuppe, mida ei tahagi millegi asjalikuga täita. nagunii saab lõpuks kõik tehtud, mis teha vaja. lihtsalt et kui omale need asjad juba võtta ja organiseerida, siis jõuabki. muud trikki nagu polegi. kummalisel kombel vastab tõele ütlus: kes teeb, see jõuab.
ma muide tean inimesi, kes teevad minust kordades rohkem ja kellede kõrval mina tunnen end äpuna. või noh, mitte väga – ma lükkan selle oma loomuliku laiskuse kaela muidugi 🙂
ja vahel olen minagi kohutavalt väsinud ja ei jaksa midagi. või et nagu täna ei saanud selle selja tõttu trenni minna. lisaks mõjus see hommikul piisavalt paanikattekitavalt, et tänaseks planeeritud koolitöid ei jõua ma ka ilmselt tehtud. aga neid pole ka palju.
ning kui ma vahel tahan vaikust ja rahu, siis see seda tähendabki. laadida on ka vaja.
ja jälle oleme siin, et oluliste, tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab ikka aega. kui millegi jaoks aega ei leia, siis see lihtsalt ei ole nii oluline.
mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõesem see on.

fotod..

töötlen, katalogiseerin ja üritan arhiveerida kahe ja poole aasta jooksul kogeunenud digipilte. oma meelest olen üsna tagasihoidlik pildistaja, aga neid ikka on. ja mul on tunne, et negatiividega oli ikka lihtsam. aga vbolla on see seepärast, et mul pole korralikult aega tegeleda isiklike piltide arhiveerimisega. ja nii nad nüüd on.
sest oma pilte ei pea ju kellelegi ootajale valmis tegema ja nendega on aega..
viimasel ajal pildistan üsna vähe. lausa kahjugi natuke. aga ma ei jaksa seda suurt ikka pidevalt kaasas vedada. samas, mingi aeg jaksasin küll ja ei virisend..

viinerinostalgia

hommikust viinerit süües meenus mulle Regati maja kõrval asunud Pepsi-putka, mis sigines sinna Moskva olümpiamängude purjeregati ajal ja kus vahetult enne ja peale olümpiamänge sai osta soome päritolu viilutatud sinki ja väikestes topsides soome moose. ilmselt midagi veel, aga mu mäletustes on need singid ja moosid just. kusjuures viimased neist said ära söödud ikka aastaid hiljem 🙂
igatahes 80ndate keskel seal sellist kraami enam ei müüdud, päris kindlasti olid karastusjoogid ja viinerid. ma püüan praegu meenutada, kuidas neid viinereid seal soojendati. mikrolaineahju ei olnud ju. kas torgati kusagile keeva vee anumasse natukeseks vist? need olid need pikad viinerid, nagu tol ajal olid (kes mäletab). küsiti, kas ketšupit ka, kui jah, siis pandi seda papptopsi põhja, torgati 2 viinerit sinna püsti ja 2 poolikut leivatükki juurde. maksis vist 30 kopikat või oli 40?
nii et talvel trennist tulles oli see hea soe suutäis. aga alati ei võtnud, sest pikk tee oli bussi ja trolliga koju sõita ja aega ei tahtnud raistata. ja see oli päris suur hulk raha ka.
midagi seal siiski oli, et mul on nende viinerite maitse seal papptopsis siiani meeles.
teine söögiasi seoses Pirita ja trenniga, mis mulle meenub, on TOPi kohviku kastanikoogid. aegajalt oli mein nö linnalaager, kui jagati toidutalonge TOPi kohvikusse. spordiseltsid pidid ju ka oma raha ära kulutama ja laagrid ja kõik olid ette nähtud. reaalselt meid talvel näiteks kusagile ei veetud, saime lihtsalt süüa siis nö laagi arvel (noh, ega ma siis seda nii ei osanud veel mõelda onju, see on praegune arendus). novot, ja siis me käisimegi kohvikus söömas, mitte sööklas viisakalt 😛 põhiliselt tarbisime singisaiu (19 kopikat tükk) ja tihhhhhhkelt šokolaadiga kaetud kastanikooke, mis olid suhteliselt kallid. oma vähese taskuraha eest poleks neid ju ostnud 🙂
kusjuures hiljem ma pole kastanikooke üldse eriti ostnud. kuidagi palju saia või maitea 🙂

helevalgesse

see on vist stressist, et ma olen jälle haigeks jäämas.
tuju on ka ära. tahaksin end ära peita kõige ja kõigi eest. ma ei jaksa. ma ei taha jaksata. ma ei taha pidada jaksata. emad ju peavad kõike. ma ei taha.
ma unistan heledast valgust täis toast, pehmete patjade ja tekkidega, kus ma saan päev läbi pikali olla kui tahan, värske õhk ja valgus hoovab tuppa, ma loen, seal on lõputult raamatuid. mingeid kohustusi pole. soovi korral võtan kapist süüa või valmistan midagi, ma ei tea, kust see kappi saab. värskeid puu- ja aedviljad, mul on sahtlis natuke šokolaadi. ma saan oma lapsega mängida, aga ma ei pea tema eest hoolitsema rohkem, kui ma ise tahan. enamasti ma ju tahan.
ja ma ei pea mõtlema, kuidas teha seda, teist või kolmandat; kas ma jõuan, kas ma jaksan, kas ma oskan. sest sellega tegelevad teised ja mul ei ole kohustusi.
kuni ma ise valin teistpidi.
elu ei ole muinasjutt. ma elan oma elu ise.

through the devils (part I)

da230.jpg

’devil’ on selline sõna, mida ma ei oskagi väga hästi tõlkida. noh, ‘kurat’, eksole. aga minu jaoks on devil siiski pigem .. evil – ‘õel, kuri, pahe’ on sellised tavalisemad vasted sellele.
võibolla on tegu lihtsalt keelelise analoogiaga. no et ’devil’ ja ‘evil’ on sarnased sõnad. aga – miks nad siis on? miks eristab kuradit, kes on meie folklooris siuke natuke tobukegi, õelusest vaid üks täht? see pole päris nii lihtne. ma pole kursis läänepoolsema folklooriga, aga ilmselt ikka sealne devil pole võrdväärne meie kuradiga, vaid on märksa sügavam ja etteaimamatum tegelane. more evil.