Rubriik: mõtisklused

pigem siiski vanasõna:
sõpra tuntakse hädas 🙂

olulistes asjades oleme me üksi.
tahame või ei taha.

täiesti inimlik on, et me kõik püüame oma juttu veidike kaunistada enda kasuks. keegi ei suuda olla asjades, mis puudutavad teda ennast, objektiivne. või, siis üleüldse on objektiivne olla väga raske. me kogemused kallutavad meid.
aga eriti endasse puutuvaid asju lahates-rääkides-mõeldes oleme me subjektiivsed. fakt. kuiväga ka püüda olla objektiivne, see ei õnnestu.
tihti on põhjuseks väline mõju – me püüame kuulajatele jätta endast veidi parema mulje, kui oleks objektiivne tõde. mul on tunne, et tihti on see alateadvuslik.
teadlik kaunistamine on juba otsene manipuleerimine kuulajatega.
eriti hästi on see tajuda siis, kui mingi minusse puutuva situatsiooni teine osapool räägib situatsioonist kolmandatele, seejuures mõningaid fakte üsna moonutades. sellel tasemel, et see ei saa olla erinevate tõlgenduste küsimus. muidugi moonutab ta neid enda poole. ja mina lihtsalt jälgin ja muigan ja saan isegi inimlikult aru, miks ta seda teeb.
ja samas ma ei saa sellest aru. eriti kui situatsioon on minu jaoks kauges minevikus ja suhteliselt vähetähtis.
aga prioriteedid ja asjade tähtsustamised on erinevad. minu jaoks vähetähtis võis teise jaoks olla päris oluline mingil põhjusel.
P.S. siin on vähem mu isiklikku elu sees kui võiks arvata

ma peaksin vist täna rääkima sellest, kuidas ma oma külgmise selja hommikul Antoniot sülle tõstes ära tõmbasin. täitsa hullult kohe. imekombel olen siiski liikumisvõimeline. aga jäle on olla.
tegelikult on mul jupp aega õhus hoopis see, aja ja jõudmise teema. no et ükspäev oli kohe mitu inimest, kes ühte või teistpidi imestasid, et ma jõuan palju. või kurtsid, et nemad ei jõua. või olid heas mõttes kadedad. et töö ja laps ja kool ja trenn ja siis veel mingid üritused ja asjad ka (kuigi neid on küll vähem viimasel ajal).
ma ka ei tea. tõesti. ühelt poolt on nagu kogu aeg kiire, teiselt poolt tekib täiesti tühje ajajuppe, mida ei tahagi millegi asjalikuga täita. nagunii saab lõpuks kõik tehtud, mis teha vaja. lihtsalt et kui omale need asjad juba võtta ja organiseerida, siis jõuabki. muud trikki nagu polegi. kummalisel kombel vastab tõele ütlus: kes teeb, see jõuab.
ma muide tean inimesi, kes teevad minust kordades rohkem ja kellede kõrval mina tunnen end äpuna. või noh, mitte väga – ma lükkan selle oma loomuliku laiskuse kaela muidugi 🙂
ja vahel olen minagi kohutavalt väsinud ja ei jaksa midagi. või et nagu täna ei saanud selle selja tõttu trenni minna. lisaks mõjus see hommikul piisavalt paanikattekitavalt, et tänaseks planeeritud koolitöid ei jõua ma ka ilmselt tehtud. aga neid pole ka palju.
ning kui ma vahel tahan vaikust ja rahu, siis see seda tähendabki. laadida on ka vaja.
ja jälle oleme siin, et oluliste, tõeliselt oluliste asjade jaoks leiab ikka aega. kui millegi jaoks aega ei leia, siis see lihtsalt ei ole nii oluline.
mida rohkem ma sellele mõtlen, seda tõesem see on.

“Blogi, mis on eraisiku päevik, muudab kirjutamise kriitikavabaks. See on vabadus ilma vastutuseta.”, kirjutatakse tänases Postimehes.
ja mina arvasin, et ma ikka vastutan ka selle eest, mis ma kirjutan. sest ma ju vastutan oma mõtete ja arvamuste eest? ja enamasti ma mõtlen neile, kes mu blogi loevad, kui ma kirjutan.
sõltuvalt sellest polegi see blogimine alati vabadus 🙂

töötlen, katalogiseerin ja üritan arhiveerida kahe ja poole aasta jooksul kogeunenud digipilte. oma meelest olen üsna tagasihoidlik pildistaja, aga neid ikka on. ja mul on tunne, et negatiividega oli ikka lihtsam. aga vbolla on see seepärast, et mul pole korralikult aega tegeleda isiklike piltide arhiveerimisega. ja nii nad nüüd on.
sest oma pilte ei pea ju kellelegi ootajale valmis tegema ja nendega on aega..
viimasel ajal pildistan üsna vähe. lausa kahjugi natuke. aga ma ei jaksa seda suurt ikka pidevalt kaasas vedada. samas, mingi aeg jaksasin küll ja ei virisend..

ma tahaks siia midagi head kirjutada, aga no ei tule sellist helget mõtet. nii et ma parem ei kirjuta.