Rubriik: mõtisklused

iseenda eest tuleb ise seista

Posted on by PilleRiin

lugesin seda ja jäin mõttesse.

Today, my boyfriend’s mother called me. She assumed that I bought him a PS3 for Christmas, and she and the rest of his family have only purchased him games to go with it. The thing is, I already got him an expensive gift. Now, I have to scramble to come up with the money to get this for him instead, and save the coat I bought for his birthday. FML

see on suurepärane näide nii sellest, et inimesed ei suuda üksteise mõtteid lugeda kui manipuleerimisest. ning sellest, kui ei osata öelda ‘ei’, olgu selle põhjused siis millised iganes.
loota jääb, et kirjutaja suudab sellest olukorrast oma järeldused teha ja õppida.

majaunistus

Posted on by PilleRiin

eile sirvisin tööl rutiinselt ajakirju. oli kohe paar tükki sellist tulnud, mis kodu, sisustamist ja muid sellised asju puudutavad. käisin need juttis läbi ja jäi mõtlema.
kunagi, mitte väga ammu, meeldisin mullegi need lagedad ja vinged (neo)funkstiilis elamised-elamud. sest need üldiselt ongi päris vinged ajakirjades vaadata. ilmselt ka reaalselt, kui need niimoodi püsivad.
aga ma olen näinud päris mitmeid selliseid, kus (eriti väiksemate laste olemasolul) see mõju ei tule üldse välja. sest reaalselt lihtsalt ei ole seda puhast lagedat joont. ja ma saan aru muidugi, et kõik inimesed ei suudagi seda hoida.
seda veidram, et ma olen kunagi selles stiilis mõelnud. sest ma tean, et mina ei suuda.
aga võib-olla ma siis veel ei teanud seda ja arvasin, et küsimus ongi ruumis, stiilis, milleski muus, mitte minus?
viimased aastad on mulle sümpatiseerinud hoopis sellised hubased maamajad. vanemad kordatehtud majad. või noh, isegi ei pea maamaja olema (kuigi mu unistus lammastest on alles), aga lihtsalt sellised vanemad hubasemad majad, mida on korda nokitsetud, iseenda jaoks, rahulikult. kus keegi ei eeldagi, et kõik on kogu aeg ideaalses korras, vaid väike suvalisus käib asja juurde.
aegajalt ma satun ka sellistesse ja mul on seal hea olla.
ja ma mõtlen, et kuna ma olen ikka veel siin, kus ma olen, siis hoolimata mu soovist sellist tahta, ei taha ma piisavalt. ma ju leian praegu põhjuseid, miks mul seda ei ole (raha, töö, laps jms), nii et ju mu seesmised hirmud on veel soovist üle.
sest küll ma siis leiaksin need võimalused ka.
aga ilmselt on mõned eeltingimused veel täitmata, kusagil sügavamal.
ja alati peab ju olema mõni unistus..

paralleelmaailmad

Posted on by PilleRiin

Ma usun, et on olemas paralleelmaailmad. Väikesed, peaaegu olematud nihked ajas ja ruumis. Valikud hetkes. Mõni neist võib muuta palju, mõni vaid raasukese. Keegi ei tea iial seda ette. Ega ka tagantjärele.
Jah, me elamegi mitmes ajas korraga. Et see praegune reaalsus ongi lihtsalt vaid see praegune reaalsus. Aga siis on see teine reaalsus, mis kulgeb paralleelselt ja kus põhinäitajad on samad, aga detailid on erinevad. Ja kolmas. Ja neljas. Ja viiekümne kaheksas.
Ma võin elada samas kohas, aga mu ümber on erinevad inimesed. Mul on erinevad sõbrad. Ja erinevad partnerid.
Igas reaalsuses üks.
Ma olen nad ise valinud. Mingil hetkel, mingis reaalsuses. Ühes kõikidest võimalikest reaalsustest olen ma igaühega neist koos. Paralleelselt. Ning selles ühes reaalsuses ongi see ainuvõimalik variant. Igaühe jaoks oma reaalsus.
Muidugi tajun ma igas reaalsuses ainult seda ühte, kus ma olen. Teisi reaalsuseid ei ole olemas. Ma ei pea neid nägema, nendest midagi teadma. Need teised tulevad mu juurde vahel unes või deja-vu-dena. Ma ärkan ja ei saa täpselt aru, kus ma olen, sest äsja oli kõik veidi teistmoodi. Või siis olen ma selle hetke teises reaalsuses juba läbi elanud.
Iga reaalsus on jätnud kusagile oma jälje. On asju, mis lainetavad üle reaalsuste.
Igas reaalsuses olen ma erinev inimene. Erinev naine. Erinev tüdruk. Erinev ema.
Mul on erinevad valud ja rõõmud.
Veider on see, et hulluks minnakse igas reaalsuses ühtemoodi.
Ja üksildus on samuti kõikehõlmav igas reaalsuses.

vihm

Posted on by PilleRiin

vihm ja tuul ja hall sügis.
selline, kus nina õue pista ei taha üldse. või kui, siis üleni veekindlalt sissemässituna.
õnneks ma ei peagi.
riiulis on pulmakutse. kord üle pika aja, kus ma saan kutse külalisena.
edasi keeran ma oma mõttekraanid kinni.

***

Posted on by PilleRiin

hommikune hall sügis on asendunud märksa kuldsemaga. see on ainult hea. kuigi millele, ma ei ole kindel 😛
ma olen jälle seisus, kui oma pangakontot ei taha vaadata. sest midagi head seal ei ole nagunii. terve see talv tõotab samasugune tulla. ah, pekki, ma olen sellega tegelikult ju harjunud.
ja nagunii võin öelda, et see on suuresti mu enda tekitatud olukord. teisalt jälle, mu närvid on ka midagi väärt siiski. rahas mõõtmatult.
kui riidekapp saabub lõpuks, tähendab see suuremat sorteerimist.
pean natuke korda looma. enda ümber ja sees.

***

Posted on by PilleRiin

‘enesepettus on kõige suurem pettus’.
sellise otsinguga on täna mu lehele juhtutud. ei, mul ei ole seda ühe fraasina kusagil, küll aga on kõik need sõnad ühel katergoorialehel olemas.
mul ei olegi midagi kommentaarida.

uitmõtteid sõidult

Posted on by PilleRiin

ma laman võrkkiiges, loen raamatut. kusagil suriseb muruniiduk, lapsed mängivad eemal.
sirutan varvaid, kohendan patja ja leian, et see ongi mu suve kõrghetk. need paar tundi.
see suvi on kusagile lihtsalt kadunud.
Läti on endiselt Läti.
Valmiera ja Cesise vahel on mingi imelik tee ja raudtee, mis põimuvad (ehk ristuvad) üksteisega mingi mitu korda. kaardilt vaatasin, sama tee ja sama raudtee, mõlemad sinkavonka. miks nii, ei tea.
kaubanduskeskuses pole mingit masu näha. sain hambaharjale uued otsikud.
hoidsin täna üle pika aja pliiatsit joonistamise otstarbel käes. käsi ütles, et tunne tuleb tagasi. mitte kohe. fotokat ei hoidnud ma see-eest üldse mitte, kuigi oleks tahtnud mõnedki korrad.
aga ma olen roolis ja ma lihtsalt ei viitsinud autot seisma jätta.
mina ja laps. me saame temaga vestelda, kui ta just liiga väsinud ei ole. hommikul ei tahtnud ta kuidagi liikuma hakata ja ma olen temaga nõus: Marjasoos peaks kauem olema.
teel oli kohti, kus oleks tahtnud mitte mõelda. aga siis olingi juba kohal, päike oli endiselt kõrgel ja sandaalide kontsad autosõidust läbi. ma ei mõtle ka kunagi sellele, et roolis tuleb kanda teisi jalanõusid, millel on tugavad kannad. siis oli juba hilja.
‘ah, ma saan sinust aru küll’, ütles J.saaksin ma ise ka. või usuksin ometi, et kõik ongi nii lihtne ja mitte grammigi keerulisem. aga aina lihtsamaks muutub. vist.
uued värvid tulevad kõrvale. minu jaoks veel võõrad.
ma jõin veini ainult seepärast et ma lubasin. kavalalt kallasin enamuse teistele ära ja aina venitasin oma klaasitäit. õiget maitset nagu ei olnud. väsimus on ka niigi.
‘see ongi meie seljakott’, hõikab RM ja näitab autot. teised hoiavad naeru tagasi.
‘sa oled oma kleidi auto järgi valinud’, ütlesid mitmed. ei olnud, see oli täitsa huupi ja kogemata.
kooli alguseni on napp kümnekas.

***

Posted on by PilleRiin

autosse rabasin kaasa mõned plaadid, mis kusagilt kastidest kätte sain. täitsa ajaloolist muusikat on seal peal. asju, mida ma kuulasin juba.. vägaväga ammu aega tagasi.
vahepeal pole ma eriti kuulanud, aga siis ongi üllatav, kui korraga mängima hakkab.
muusika, nagu kogu teekondki, on kaetud erinevate mälestuskihtidega.

segased mõtted

Posted on by PilleRiin

põrand alla ja remont on peaaegu valmis. igasugused liistud saavad paika nagunii alles siis, kui läheb väljakolimiseks. selline kogemus noh 😛
üldse tahaks nii, et ma tulen pühapäeval tagasi ja kõik on korras ja mööbel ka sees.
unistamine on tasuta.
elu on kuri inimtoiduline lill.
need mingid inimesed, kes mulle praegu ligi üritavad saada, ärritavad mind. kui ma ei saa mingeid asju sealt allikast, kust ma soovin, siis mingid odavad imitaatorid hoidku parem eemale.
aga varsti ma hammustan vastu. valusasti.
seni olen ma vait. ja unistan.

libahundi öö

Posted on by PilleRiin

mu blogisse oli tända tuldud otsinguga ‘libahundi öö’.
omalgi oli huvitav, et sellele oli vaste täitsa olemas.
esimesel hetkel mõtlesin, et ma tahaksin selle all midagi muud nüüd näha. aga siis lugesin ja sain aru, et kõik on just täpselt paigas. et ma võin ju midagi veidi muuta või lisada, aga tegelikult on kõik öeldud.