paralleelmaailmad

Ma usun, et on olemas paralleelmaailmad. Väikesed, peaaegu olematud nihked ajas ja ruumis. Valikud hetkes. Mõni neist võib muuta palju, mõni vaid raasukese. Keegi ei tea iial seda ette. Ega ka tagantjärele.
Jah, me elamegi mitmes ajas korraga. Et see praegune reaalsus ongi lihtsalt vaid see praegune reaalsus. Aga siis on see teine reaalsus, mis kulgeb paralleelselt ja kus põhinäitajad on samad, aga detailid on erinevad. Ja kolmas. Ja neljas. Ja viiekümne kaheksas.
Ma võin elada samas kohas, aga mu ümber on erinevad inimesed. Mul on erinevad sõbrad. Ja erinevad partnerid.
Igas reaalsuses üks.
Ma olen nad ise valinud. Mingil hetkel, mingis reaalsuses. Ühes kõikidest võimalikest reaalsustest olen ma igaühega neist koos. Paralleelselt. Ning selles ühes reaalsuses ongi see ainuvõimalik variant. Igaühe jaoks oma reaalsus.
Muidugi tajun ma igas reaalsuses ainult seda ühte, kus ma olen. Teisi reaalsuseid ei ole olemas. Ma ei pea neid nägema, nendest midagi teadma. Need teised tulevad mu juurde vahel unes või deja-vu-dena. Ma ärkan ja ei saa täpselt aru, kus ma olen, sest äsja oli kõik veidi teistmoodi. Või siis olen ma selle hetke teises reaalsuses juba läbi elanud.
Iga reaalsus on jätnud kusagile oma jälje. On asju, mis lainetavad üle reaalsuste.
Igas reaalsuses olen ma erinev inimene. Erinev naine. Erinev tüdruk. Erinev ema.
Mul on erinevad valud ja rõõmud.
Veider on see, et hulluks minnakse igas reaalsuses ühtemoodi.
Ja üksildus on samuti kõikehõlmav igas reaalsuses.