vaikne neljapäev

oeh. lõpuks aeg hingata.

poes oli tore seik, kus eesti keelt aktsendiga rääkiv (hm, väliseestlane? kaua eestis elanud välismaalane?) vanem härrasmees võttis omale juustu, kui ma ka vaatasin, kas on seda, mida ma soovin. siis korraga võttis ta teise juustutüki oma valikust ja pakkus seda mulle. naeratasin ja raputasin pead – ma ei soovi. vana naeratas vastu, pani juustu oma kärusse ja ütles, et ta tahtis lihtsalt kedagi täna naeratama panna ja nüüd tal see õnnestus. ja siis ühtlasi kurtis minu muret: et eestis on juustudega halvasti.
hetk hiljem kaalujuustu leti taga pidin sellele veel kord mõtlema, sest kui ühes linna nö esinduspoes ei ole kollast cheddarit, siis.. nojah. et siis seekord ei ole teemaks mitte ainult kodumaiste juustude kahtlane kvaliteet.

ning õhtu andis taas õpetuse, et kui fotonäituse avamisele võid kaamerata minna, siis ehtenäituse avamisele mitte. või vähemalt kontrolli, et selle kehva seebika aku oleks täis, midagi saanuks ka sellega tehtud.
eks lähen mingi päev tagasi.
sest näitus on seda väärt. ja nii tore, et ikka kutsuti.
see oli ka vahva, kuidas mingil hetkel paar inimest mulle ligi astus, et seisan seal nii üksi, suhtleme. vot kui kaamera ligi oli, siis ei olnud kellelgi tunnet, et ma olen üksinda.
ühtlasi, oh.. minu näitus?

cheddar fries, palav päike ja külm tuul, naeratused.

soost välja

alustuseks Iivi Anna Masso artikkel tänases Postimehes.

jah, meil on kombeks sookvootide-jutu peale enamvähem marru minna ja väita, et kõik on kujunenud loomulikku teed pidi. iseasi, et kas see loomulik ongi nii loomulik või mingi imetabane mõttemall, mis meil mingitel põhjustel juurdunud on? mina neid põhjuseid otsida ei oska; ma võin küll midagi arvata, aga kuna ma tegelikult ei tea sotsioloogiast jms eriti midagi, siis on mu arvamus ilmselt üsna ebapädev ja ma ei suuda seda vajalike viidetega kaitsta – ehk ma jätan selle suures osas väljendamata. nii et järgnevat lõiku võib võtta ka lihtsalt arutlusena, mis kuulub fantaasiavaldkonda.

aga mingil kenal hetkel arutasime sõbrannaga, et mehed vist pelgavadki naisi nö enda tasemele lubamast ja üsna teadlikult levitavadki suhtumist, nagu naine peaks olema ülalpeetav, rumal, saamatu ning väärtusetu. sest, nii kummaline kui see ka ei ole, siis mehed elavad suuresti mingis blufi-maailmas, just tööalaselt. ehk siis kui palju ma olen elus näinud, kuidas tööalaselt ajavad mehed mingit üpris suvalist juttu välja (ma ei pea silmas kõiki mehi ja kõiki olukordi), teised mehed noogutavad kaasa.. ja siis mingi aeg hiljem imestavad, et see joga ei olegi tõeks saanud. selmet asja kallale asuda, uuritakse jogaajajalt, et millal siis, või miks, või see küsimus, mida just vaja – ja saavad veel mingit hämu vastu. noogutavad kaasa ja.. võibolla lõpuks saabki vajalik tehtud. et seejärel minna uuele ringile. kui ei saa, noh, siis läheb jah sellel bluffijal hapuks ära.
aga see asi toimib üsna vastastikku kusjuures.
(muidugi, mingil määral peab teatud olukordades bluffima ja riske võtma, see on ka absoluutselt selge).

ning, seda kõrvalt nähes, inimesi isegi mitte eriti tundes, on ometi suurele osale naistest selge, kes neist meestest blufib, kes mitte. ja hiljem ei suuda ära imestada, et kuidas need teised mehed seda kohe läbi ei näinud. no ausalt kohe. samas katsu sa neile ainult viidata, et oot, selle asjaga võib probleeme tekkida.. eiei, siis oled sa liiga ettevaalik ja oma nina teiste asjadesse toppiv naine, kes ei suuda-taha mehi usaldada, ei jaga matsu (halvustamine) või midagi.
aga kui nüüd ette kujutada, et naised hakkaksidki pidevalt sellistele asjadele tähelepanu juhtima, no mitte et mõni naine teeb (ja sel naisel peab ikka tugev närv olema muidugi), vaid et suurem osa seda teeb – see ju kõigutab ometi meeste eneseimetluslikku autoriteeti.
nii et ikka on vaja hoida suurem osa naisi kusagil seal.. et nad ei tuleks meeste mängumaale.

tühja sellest, et piltlikult pool Eestit on täis üksikemasid, kellest suure osa puhul isa ei panusta laste kasvatamisse mitte midagi. no miks ta peakski, ta on ju mees ja teisest klassist seeega..

jah, just täna levitas üks meessoost sõber FBs taas mingit videot teemal, kui halvad autojuhid on naised. siinkohal enamvähem esimene link googlist selle kohta.

ahjaa, ma olen ka korduvalt saanud selle eest, et ma naisena üritan meestega samal tasemel olla selles või teises.

P.S. mulle sookvoodid meeldiksid jah, siis oleks lõpuks ometi rohkem meesõpetajaid koolis.

kultuur pole “teisele Tallinnale”

tõden seda taas, vaadates kontserdipileti hindu. ühel lehel on koos sama kontserdi piletid Tallinnas, Tartus ja Pärnus. ning Tallinnas on ligi poole kallimad, kui kõige odavamad, Pärnu piletid. Pärnu ja Tartu pilethindade vahe jääb 10% kanti. Tallinna-kontserdi sooduspilet on ka tunduvalt kallim kui Tartu täispilet.
ja no see tulemus paneb ikka nördima küll.

ma saan isegi aru, et võib alati väita, et Tallinnas on rent jms kallim; samas ilmselgelt müüakse siin kõige rohkem pileteid ka. jah, ka keskmine(!) palk on Tallinnas suurem, kui mujal Eestis, aga see vahe ei ole ka nii suur, kui piletihindade vahe. et ehk tegelikult kumab läbi suhtumine, et Tallinnas on rahakaid inimesi küll, kes selle papi lõdvalt välja köhivad. ja kui sa oled mingi ‘teise Eesti’ Tallinna-filiaali esindaja, siis on see oma probleem. ei ole vaja igale poole ronida. püsi kodus ja naudi kultuuri telekast või meie juberaadiotest (kultuurist ei saa neist enamike puhul küll rääkidagi).
kusjuures puhtalt iseenda pärast võiks ju käegagi lüüa; poleks see ei esimene ega viimane kultuuriüritus, kuhu raha pärast minemata jääb (neid, kuhu ma lähen, on võrreldes mu soovidega ikka murdosa). aga kuna sinna tahab ka laps (nagunii ei lähe me ka igale poole, kuhu tema tahab), siis ma muidugi ostan need piletid ära. need pole nii hirmkallid ka, kui mõned on. ning ma ei taha, et laps hakkaks mulle ütlema, et ta annab oma raha piletite jaoks.. see on küll väga liigutav, kuidas ta püüab natuke aidata, aga ta on ilmselgelt liiga noor selleks, et niimoodi murelikult aidata, ning ei teeni ta ju ka ise.

või siis et.. peaks kultuursed lapsed kasvama vaid nendel, kellel on selleks mitmekülgsed materiaalsed võimalused? ega praegu on ju selline suhtumine, et kui sul ikka mingit kõrgepalgalist töökohta ei ole, siis oled ise süüdi ja ilmselgelt on selle aluseks vähene vaimne võimekus. ja nüüd pärilikkuse järgi on ju totter, et ma arvan, et mu laps võiks kultuurne olla?
siinkohal tuletan omale meelde, et minu töö-palga suhe on siiski ka minu oma (praegusesse Eesti ühiskonda mittesobiv) valik. et kuigi ma ei teeni eriti midagi, on mul suhteline vabadus ja suhteliselt palju aega. ja neid asju juba raha eest ei osta.

aga jah, eks sama ole teatripiletitega ka. Tallinnas kipuvad kallimad olema, välja arvatud nn suveetendused, mis on ka mujal kallid.

ja muidugi mõistan ma ka seda, et on terve hulk kultuuriüritusi, mille jaoks Tartu, Pärnu või Kapa-Kohila inimene peab alustuseks Tallinnasse tulema, kuna see üritus ei lähe iialgi tema juurde.

une näod / vastu seina

kella seitsmene äratuskell on mu jaoks alati väga jube, sõltumata, mis kell ma olen magama heitunud. ma võin arvestada unerütme vms, ma isegi ei jää peale lapse koolisaatmist enam uuesti magama, nagu eelmisel talvel, aga mingit organismipoolset valmisolekut kell 7 tõusta ma ei tähelda ikkagi.
aga täna oli kell pääsemine. sest poolelijäänud unenägu oli.. nagu üks paras õudusunenägu mu viimastest aastatest. koondades endasse väga palju valu ja ebameeldivusi. ja seda valu, mida veel ei olnud, aga mille suunas kõik paratamatult liikus.
kell päästis mind.

ma olen mingitest probleemidest ärritunud ja väsinud. aga noh, ise ma end sinna toppisin ning tulemusena tahan, et midagi muutuks ka, paremuse suunas. võiks juba mingeidki tagajärgi nägema hakata ju. aga kohati, nagu ikka sellistes inertsetes süsteemides, on vaja enne mitu korda peaga vastu seina joosta, enne, kui praod tekkivad. seda suurem on ilmselt kunagu hiljem rahuldus kordasaadetust.

aga kanapuljong on tulel ja levitab mõnusat, rahustavat lõhna. teen joogas õpitud hingamist ja ärritus kaugeneb.
tore on, et ma oskan nüüd aegajalt kohe täiesti tühi olla. mitte selle negatiivses mõttes, vaid positiivses. tühi mõtetest, soovidest, valudest; lihtsalt olla mõne hetke vabalt.

enesemüümise oskus

kui ikka sabatunne mingi asja vastu röögib, siis on mõistlik kuulata. saab olemise paremaks.

täna on juba suhteliselt soe, kuid mina olen päev otsa külmetanud. ööseks kraabin kõik vähegi pädevad katted omale vist peale.

sõbranna soovitas, et ma peaksin hakkama raha eest pildistama. no et neid fotograafe on ju päris palju. jah, tõesti, ma mingi päev vaatasin miskit soodukat, kus paar aastakest pildistanud inimene peab end ägedaks tegijaks. mina olen veteran sellise kõrval – aga end müüa ei oska kuidagi. mitte, et ma selleks kuidagi vaeva oleksin näinud. isegi labast portfooliot ei ole ma kokku pannud. ja just selliseid inimeste pilte on mul vähe siin.
aga ma ei oska hakata end kuidagi lambist ise kiitma ka. või mingeid spetsiaalseid ninnunännupilte tegema. või veel midagi sellist.
stuudios tahaks veel pildistada hoopis.
ja üldse peaks lihtsalt rohkem pildistama. inimesi.
kes tahab? 🙂

talveuni

kas sellel, et ma viimasel ajal umbes kell 10 õhtul tunnen, et ma ei jaksa enam hetkegi toimetada ja pean KOHE magama saama (tegelikult on see tunne juba paar tundi varem) on seos sellega, et ma õhtuti püüan vähem süüa? samas ei tähenda see, et ma hommikuti kergemini üles saaksin, ikka magaksin meelsasti päeva takkaotsa maha. kui ma õhtuti näksin, siis ei ole nii unine, veider nagu või mis?
teisalt, ma olen alati kahtlustanud, et tervislikud eluviisid on natuke kahtlased. just täna lugesin (paar tundi peale joogatundi), et kuskil ‘meerikas ilmus mingi tõsine artikkel jooga kahjulikkusest. a nojah, kui samas kirjutab keegi, et ta sai ka mingi vigastuse joogatunnis, sest klass oli liiga täis ja ta oli mingis imelikus asendis, no siis ma ka ei tea. teengi järelduse, et kui nüüd seda va tervislikkust propageeritakse ja KÕIK sellega tegelema hakkavad, siis tekivadki ju sellised probleemid. ning kui tegelejaid on palju, siis ikka ‘juhtub’.
muuhulgas, kui me tahaks, et kõik maakera inimesed sööksid mahetoitu (tervislik ju?), siis see ei oleks lihtsalt võimalik. sest sellekt on vaja rohkem põllumaad, kui meil kuiva maad ongi. teisalt, muidugi, eks siis jääks tugevamad ellu – aga ma ei ole kindel, et ma nende hulgas oleksin. sest kui ma nii palju magada tahan, siis ma ilmselgelt ei ole tugev. eelised oleks aga ilmselt nendel arenguriikide inimestel (ja ka hulgal eestlastel), kes ongi harjunud sööma imevähe ja siis, kui midagi kätte satub. muuhulgas pole neil vajadust näiteks tervislike eluviiside järele, sest neil kulub kogu energia enese elushoidmiseks. läänemaailma figuuriprobleeme neil ka ei tohiks olla.

unine inimene ei tohi blogida, vaat, mis selles nüüd välja tuli.
ahjaa, muidugi, kui on ikka vaja seepärast tervislik olla, et mingid näitajad on väga paigast ära, on natuke teine asi. siis ilmselt tasub natuke end hoida. kuigi lõpuks sureme maha nagunii.

kultuurne aastaalgus jätkub. esmaspäeval oli kino, eile oli Tartu (kindlasti on see mõne tartlase meelest kultuuriüritus), homme on kontsert.

ah et miks mul siis ei ole aega?

ma olen täiesti tagurpidiselt jõudnud järeldusele, et ütlusel “mida rohkem teed, seda rohkem jõuad” on tõepõhi all. ehk siis teispidi, ma peaaegu et hakkan mõistma seda kunagist grupivenda, kes oli töötu, aga kellel olid pea alati suured võlad igas aines, sest tal ei olnud aega kooliasjadega tegeleda.
mul on nüüd umbes kaks aastat, kui ei ole kooli ega nn lisatööd; ka laps on kasvanud ja käib oma käimisi aina rohkem ise. aga kas mul on aega juurde tulnud? oh ei, sugugi mitte! vahel tundub, et pigem vastupidi, mitte midagi ei jõua ära teha. kuigi kui mõelda, et mida ma siis õieti teen – ei oskagi vastata. aga aeg kaob lihtsalt ära. mingeid tulemusi sel kulul muidugi ei ole (no nagu kooliajal või tööd tehes on).
ehk tegelikult on mul sellisest mölutamisest siiber, aga vot kui oled niimoodi mölutanud, siis on raske uuesti end kätte võtta ka, et liigutama hakata. seda enam, et tundub ju, et ei ole aega millegagi tegeleda. ja nagu näha, siis mõtted ka enam väga ei jookse. ning lugemata kirjutisi rss-lugejas on ka pidevalt aina rohkem.
kräpp, ma ütlen!
ehk siis mingitpidi mandumine, silmnähtavalt.
ehk siis aeg tekib, kui midagi teha 😛

kui ma sõbrale teatasin, et ma olen leidnud, et mida vähem ma teen, seda vähem aega mul on, vastas ta esimese hooga, et see on jälle mingi naiste olematu loogika. aga järele mõeldes oli ta vist isegi peaaegu nõus.

reede õhtu

reede õhtu. jälle üks kiirelt möödalibisenud nädal. mina ka ei saa aru, kuhu see küll kaob. aeg siis. ma ju ometi ei tee midagi asjalikku kogu aeg? isegi selg ei ole reeglina väga väsinud enam (kuigi vähegi vale liigutuse peale annab tunda). aga midagi ma ju sebin ikka ka. lapse mütsi sain valmis, suur asi seegi – kuigi tegelikult mitte väga suur 😛

vedelen praegugi diivanil ja vaatan seda venemaa-saadet. üldse ei hirmuta, väga tahaks minna. Peterburi, Petseri, Moskva. neist ühes ma ei ole käinudki.
Peterburis sai noorena ikka palju käidud. peakski tegelikult poja sinna viima ka. muidu on eelarvamused Venemaast ja venelastest kiired tekkima, aga ma ei pea seda õigeks.

tahtsin ühe retsepti hoopis siia panna, aga ma ei tahtnud kunstvalgusega pilti panna.

kirjutamisega on ikka nagu on. midagi säravat ei tule kuidagi.

mõttekesi

poeg on kuidagi ootamatult saanud suureks ja asjalikuks. ‘ema, sa ei pea mulle mitu korda kõike üle rääkima, ma saan aru küll’. ühtlasi teeb see mu logistikat lihtsamaks – kui vaja (sõltumata algsetest plaanidest), liikleb ise. kogu linna veel ei tunne, aga tõesti, seletama peab aina vähem.
selles mõttes on isegi hea, et pole autot kogu aeg võtta – muidu jääkski talle ‘taksot tegema’.

on olnud aegu, mil ma ei ole tundnud end oma kodus hästi. olen tahtnud olla rohkem eemal kui siin. viimasel ajal aga naudin õhtust üksindust. laps kas magamas või vahel päris ära, kerin diivanile, natuke telekat, natuke käsitööd, natuke virtuaalseid sõpru. küünlahooaeg on ka algamas.
hea on olla, kui ei ole tunnet, et tahaks kodust ära põgeneda.

aga vahel on hea, kui on inimesi, kelle poole oma muredega pöörduda ja kes jõudumööda aitavad. või lihtsalt kuulavad. kes ei pea paljuks näpistada mulle tükike aega ja kes on kohtudes siiralt rõõmsad. reaalkohtumine on olulisem. pole vahet, kus või kaua see on. või et vahel on kuudepikkune paus – aga ma tean, et nad on olemas; ja mina nende jaoks.
nende inimeste abil ongi võimalik end üksinda hästi tunda – sest ma tean, et nad on olemas.

imeline suvi on olnud. ma ei ütle, et kõige meeldejäävam mu elus – on suvesid, mis on palju tihedamad, palju kummastavamad olnud. aga ka see suvi on andnud mulle palju.

elu on täpselt nii ilus, kui ma ise seda tunnen.

juba jälle on reede

ma otsisin praegu pilti, mida siia panna. no et ei oleks tühjus. ja ei ole võtta sellist neutraalset pildikest. kusagil on teised kettad, mis tuleb juhtmega siia taha panna, nendelt ehk leiaks ju. aga see tuletab meelde, et nendel ketastel on veel rohkem töötlemata pilte, kui olemasoleval – ja see ei ole kuigi innustav.

enne esimesse klassi minekut hankisin lapsele mõned viisakad särgid, millega koolis käia. ei sobinud, eelistas mingeid ülepea käivaid trikotaaže. nüüd olen vaadanud, et oleks ikka ka mõni üksik viisakam särk olemas, aga väga neid hankinud ei ole. mispeale ta on terve selle nädala kandnud selliseid natuke vabamas stiilis päevasärke ja teatas, et ta tahab sellistega koolis käia. täiesti ettearvamatu. lühikese varrukaga neid siiski on, eks siis mõtleb edasi.

eelmise nädavahetuse külaline maailma teiselt poolelt tegi ühel päeval skaibikõne naisele. kõne lõppedes ütles muuhulgas, et naine kaebas palju. ma seepeale arvasin, et eks naised ongi sellised, ma ise ka. aga et mingil määral olen hakanud ma mõistma, et vähem kaebamine teeb olemise kuidagi paremaks. keskendumise küsimus ilmselgelt: kui ma hädaldan, siis ma keskendun ju sellele probleemile. kui aga mitte, siis saan mõelda positiivsele.
aga muidugi ei toimi see alati ja igal pool. sest mingid kogemused ja mäletused ei lase seda.
kusagilt lugesin, et ühe negatiivse kogemuse kustutamiseks on vaja neli samatugevat positiivset.
segane sisemaailm ja emotsioonid.
‘andke mulle aega’, tahan ma öelda kogu maailmale. ‘küll siis loksub kõik paika. ja ruumi ka.’
aga tänapäeva maailmas teatavasti on aeg defitsiit.