poolekuuene linn hingab
kajakate ja üksikute
mööduvate autode rütmis.
vastasmaja akendelt
peegeldub tõusev päike
mu silma.
kassipäeva hommik.
Rubriik: lullad
suved & vihmad
vihm mis
on kusagil mu sees
peidus olnud need aastad mil ma pole
sellele mõelnud.
soojale vihmale mis vaikselt
langeb asfaldile. autotuled peegelduvad selles
et hajuda tuhandeks peenikeseks piisaks. see kõik
on kunagi olnud.
seesama suvi
soojus me vahel
lasex ajal minna
& lõputult
homset ei ole
eilset ei ole
võtax su käest
& tuul puhux ymber me peade
& soojus olex me ymber
& soojus olex me vahel
polexki enam tähtsust tänasel
kuni sa hoiad mind hellalt
1998
***
iga pisar su silmist
saab kiviks müüris mis
kaitseb sind maailma eest
nuta mu kallis
nuta
saab kiviks müüris mis
kaitseb sind maailma eest
nuta mu kallis
nuta
/\/\/\/\
öö selles linnas
on see mis paneb mind jooxma
taga ajama unistusi
põgenema su juurest
kaugele ära
olematusse
jättes sind nii üksi
kuigi tegelikult tahan ma olla osa sinust
kuid see öö
kisub mind eemale
ajab mind karjuma
& sa ei näe valu mu minekus
kui ma aina kaugenen sinust
ise seda tahtmata
meelitatuna eemale
neetud öö
selles linnas
aga hoidke täna minust eemale. mul on tülinorimise päev. ja natuke selline ka sealhulgas. need on kuidagi seotud.
tegelikult tahan ma kindla pinna peale tagasi, aga ma ei suuda üksinda..
* * * * *
maailmal pole vahet
milline sa oled
hoolimatu hea isekas süütu valelik suuremeelne
kuri solvunud pettunud päikseline
maailm keerab end edasi
su enese ego ja mina
ei määra ju midagi
lõpuks oled sa ikka üksi
tõstad pea ja
unustad eelmised haavad
lähed edasi
olles selline nagu oled
keegi ei saa sind hukka mõista
tule tuul
tule tuul
ja pühi pisarad ta näolt
ja anna talle usku
anna lootust ja saada minema pilved
ja lase päikesel särada
kanna mured kõik kaugele ära
ja hoia neid eemal
ära lase neil naaseda
anna talle valgust
ja soojust
ja armastust
Olav Ehala – Valulaul (Nukitsamees)
killud/tagasitulek
sa said
mu unistused
said mu
soovid ja lootused
kinkisin sulle oma unenäod
see kõik tundus nii
tühine
selle kõrval mida sina…
—-
Linn võtab mind veel omaks. Ma olen temas kahelnud, aga tema minus mitte. Ma võin olla ja otsida mujal, leidagi, aga Linn ei heida mind eemale.
Ma pole kunagi kartnud pimedat Linna. Ma tean, et ma olen hoitud. Ma tean, et mult pole midagi võtta. Ma tunnen neid tänavaid, hääli, lõhnu. Vaistlikult. Siin on turvaline. Ma võin olla väike. Hallide kivide kindlus. Kui ma ei mõtle teda külmaks, siis ta pole seda. See õhk ja tuul on saatnud mind kogu aeg. Viimased õitsevaad puud, nende kirbemagus lõhn. Värselt niidetud muru. Asfalt. Autod ja üksikud jalakäijad. Kusagil siin ma pean olema.
Ühe õhtuga ma siiski ei leia. Aga mul on aega. Linn ju peab oma lubadusest kinni?
—-
kunagi hommikul pühin ma
killud
tappes mind hellalt
tappes mind hellalt
ei olegi vahet
kas teed sa seda nööri või noa või sõnadega
või puistad myrki mulle hommikukohvi sisse
kuni sa teed seda hellalt
ja mul on su paid ja musid ja kallid
ja su soojus mu ymber
lasen sul tappa mind hellalt
sinu soojuse lummavas säras
sildade põletamine
kui sa põletadki kõik sillad
kisud maha kõik talad
& lammutad tammid
ma ei taasta neid
yritan ujuda yle jõe
poole peal upun