kui lapsel on vaja koolis suvaline sügisluuletus pähe õppida ja ema on tööl ja saab ainult googeldada, siis on mõistlik ju ometi emal ise üks luuletus kirjutada.
nähtamatu sügis
sügis tuleb vaiksel sammul
toimetab puulehtedes
õunapuude juures tammub
imetleb end vihmades
metsa jätab maha seeni
pihlad paneb punama
teda pole näinud keegi
ainult tema jälgi taas
taasesitusel palun viidata minule teadaoleva nimega 🙂
te võite mulle öelda et sügis
aga mina ei pea uskuma
isegi kui on vihm ja koltunud lehed
ja aina lühenevad päevad
te võite mulle öelda et sügis
õhtud on pimedad ja
külm poeb ligi
ja see vihm ja see vihm
te võite mulle öelda et sügis
jälle see sügis ja
lähenev talv
mina ei pea uskuma
te võite mulle öelda et sügis
loengupidamine on ikka hullult väsitav. meeldiv, aga väsitav.
talv on juba nii tavaline, et seda ei viitsi pildistadagi.
ja üldse.
kusagile maailmalõppu tahaks
sinna, kus on see kohvik
subtiitritega
et mõista neid teisi kes ei mõista
ja olla ise arusaadav
ükskord ometi
teada kõike nii nagu on
tagamõteteta
täna on öö nagu eile
ja sajad enne seda
ja tuhanded miljonid enne seda
lihtsalt üks öö
vaikne ja pime ja tühi öö
mis võtab mind oma embusesse hellalt
ja viib kõik mured ja vaeva
vähemalt
selleks ööks
öös olen ma hall kass
sest öös on
kassid hallid
kui nad pole just mustad
vastu kuud on kõik kassid mustad
ma hiilin vaikselt teki alt
oma libakassi radadele
sa tabad vaid mu varju ja
taevasiniste silmade helgi
augustiöödes on tähed
kusagil kaugel kaugel
ja kannavad unistusi kuidagi lootusetult
laenates vahel mõne nagu
vana mängukanni
kuid hiljem mõeldes ringi &
küsides tagasi
nagu hakanuks kahju
ent sina ei saa joosta ema sülle nutma
& lohutust otsima
nagu lapsena
enam ei saa
augustiöö tähed pakatavad unistusest
millest nad ise ei teagi
mida nad heidavad sulle nii muuseas
isegi mitte sulle vaid
kusagile su jalge ette
& sina
pead neid leidma & püüdma hoida
& jääma nendest ilma
& jääma veel kord nendest ilma
ent ikkagi olema
tegema selle järgmise sammu
öö suunas
tahtmata teadmata tormates
& ikkagi ei kuule sa
augustiöö tähtedele
jäävadki need unistused
mida nad ise ei teagi
su järgmine samm on
juba kindlam
jälle kord on läbi
keskel on linn
kunagi ma ehk igatsengi
seda kõike muud
neid teisi hingamisi inimesi
muusikat tänavaid merd kasse kaugusi
homset naeru ja kastaniõisi
aga see ei ole täna
praegu võtaksin ma need
hommikukohvikud koos sinuga
vaataksin aknasse su selja taga ja
sulaksin hetke mida meil pole olnud
ma tean et seal
halli taga on
värvid
kuldsed ja soojad
ja jahedad varjuvärvid
ikkagi soojemad kui see hall
ootavad mind et pakkuda mulle
oma võlu ja rahu ja soojust
kui ma ainult oskaksin selles hallis õigele poole sammuda
ega ei eksiks muudkui ära
selles hallis-hallis-hallis
ma võin ju unistada end sinna
sinise taevalaotuse alla
kõrgemale kõigist ja kõigist
pilveviirgude vahele
loojuva päikese kohale
kartmata kõrvetada oma tiibu päikese käes
kartmata kukkuda alla
olla osakene taevast
aga mu elu on siin maa ja
mere lähedal
kus mul ei olegi kusagile kukkuda
kus ma tunnen seda pinda oma jalge all
kus vesi läheb aeglaselt sügavaks
tuul mis puhub laineid merele ja
kohinat puulatvadesse
maa mis kasvatab mulle süüa
ja mis hoiab mind oma pinnal
siin on need kivid ja see vesi ja need puud
mis hoiavad mu unistusi
ja kui ma vahel unistangi end sinna taevasse
(sest kõik me ju tahame sinna)
siis ikka jään ma selleks
kes on maa ja mere lähedal
ja mu unistusedki on
siinsamas
sõnad on ilusad ja
need mis teevad haiget. ma ei
tea kunagi ette mis tuleb
tema
minu
sinu
suust.
sõnad on ilusad ja
need mis unuvad. sõnadest
tulnud
tunne on
jääv.