kohtumine

ma vist nägin sind täna

ma liikusin sust mööda ja
sa läksid oma rada
nägemata mind
su soojus ähmaselt meenus
ja ma tahtsin sind puudutada
aga sa olid kusagil kaugel
ja mu käsi ei ulatanuks
ja mu jalad ei suutnud teha sammugi
su suunas
külm tuul ja peenike lumi peksis mind näkku

ma vist nägin sind täna
silmanurgast
või oli see unes?

tuul

tuul üle hämarduva taeva
korjab linna kohalt kokku
neid eksinud hingi
kes on uppunud majade vahele
aina samadele teedele
aina samade akende taha
leidmata püsi
alati on kusagil üks mis
tundub heledam
alati see
mis on eemal
kohale jõudes on pettumus
ekslevad edasi

kuni tuleb see tuul
mis viib

ära enam küsi

sa ära enam küsi
kuidas läheb mul
nii möödaminnes ära küsi
sa hoolid sellest vähe
ära küsi
lihtsalt viisakusest
või et jätta muljet
ma tean et
sa oled hea
ilma selle ilusa valetagi
ära küsi

aga siiski
vaatan sulle silma ja
siiralt vastan: “hästi”
enne kui
pöördun kõrvale ja jooksen eemale

/sahtlist/

hommik. november.

hommikul
põrnitsen ma autost mööduvat linna
või pigem linna
millest auto möödub
ning püüan olla seltskondlik
sest nii oleks ju kena ja viisakas ja seda mult oodatakse
selle asemel et
istuda vaikselt loksuvas trammis
omaette
kotti kramplikult süles hoides
sissepoole pööratud
koostades mõttes poenimekirja ja
püüdes meenutada
mitu eurot veel arvel on
või kas on
trammi ühtlane rütm ja häälte sumin
äratavad mind parajasti ajaks
kui pean maha astuma

nüüd jõuan ma suurte majade vahele enne
kui seda taipangi
ja ma olen juba poole oma tänasest sõnatagavarast ära kulutanud
mäletamatagi
mille peale

vastasmaja akendes võbeleb päike

keset ristmikku

vahel
veel õige harva on mingid
aistingud et
..

hoiad silmad vastu eredat valgust pärani lahti ja lihtsalt vaatad
vaatad kuhu vaja
vastu valgust
tõrjudes kissitamist ning vett silmades
valgus
see neetud valgus

üritad suruda naeratust näole
tead kui raske see on vastu sellist valgust?

..
vaikne soojus käib läbi tuulisel päeval
kui käed hullult külmetavad
enne kui
saad aru
et ees on BUSsirajaga tupiktee
keelumärk suurelt ees

selle kevade laul

üks kevad taas
üleöö märkan et
puud akna all on rohelised
kassid hiilivad rahutult
ja esimesed võililledki
on juba õitsenud
öösel lapitakse auke tänavatel
mis hommikuks on kevadvihmast niisked

***

õhtuti istun ja
vaatan aknast välja
seal on tee ja puud ja valgusfoor
ja autod
on lärmavad noored
ruttavad lapsed mängivad lapsed
vanainimesed kes
koperdavad vales kohas üle tee
kilekott on puuokstesse kinni jäänud
kass hiilib
vastasmaja nurga tagant
bussid ja trollid sõidavad mööda
istun ja vaatan
olen ise üks neist
mitmest elust mis läheb siit
mööda

nähtamatu sügis

kui lapsel on vaja koolis suvaline sügisluuletus pähe õppida ja ema on tööl ja saab ainult googeldada, siis on mõistlik ju ometi emal ise üks luuletus kirjutada.

nähtamatu sügis

sügis tuleb vaiksel sammul
toimetab puulehtedes
õunapuude juures tammub
imetleb end vihmades
metsa jätab maha seeni
pihlad paneb punama
teda pole näinud keegi
ainult tema jälgi taas

taasesitusel palun viidata minule teadaoleva nimega 🙂