Rubriik: lullad

hommikukohvi kõrvale oli menüüs
Chalice luuleraamat
kass kõrvaltoolil limpsas keelt

aga mul kummitab ikka
Ave Alavainu sutsakas
“igal õhtul pool kaksteist
lasen enda maha”

täiskuuööl nagu siis kunagi alati
ma mäletan seda liiga hästi
või ei mäleta üldse?
seda kuud seda kuud

jah, kolm tilka verd ristteel mis
polegi nagu tee
või ikkagi on?
elu risttee
sa annad need tilgad kuid
selgust ei saa ikka
kuhu küll suunduda?
hinge müüsid ometi äsja
mõttetult?

Veel enne kui saabub kesköö
Püüad sa põgeneda
Aja eest
Aga see tõld ei oota sind kauem
Ja kingad
Oh need kingad
On ainult nuhtluseks
Sa ei saagi ju joosta nendega
Ometi on edevus visa hingega
Sa pigem langed põrmu kui
Loobud neist kingadest
Oo ilu nimel toome me ohvreid ja
Armastame ja
Langeme põrmu
Mille nimel siis ometi veel?
Enne keskööd aga rebid end lahti
Ja püüad siiski põgeneda
Kõigi nende nõudlike
Silmade meelte käte eest
Lubamas sulle kuud tähti ja päikest
Oo ei sa ammu
Enam ei usu neid
Täiskuu kutsub sind ja
Tõld ei oota
Kingi jõuad ju taga nutta aga
Su libarajad ootavad sind
Keegi ei tohi näha
Sul on veel napilt aega
Veel enne kui
Saabub kesköö
Jookse mu arm
Öösse ulgudes ootan sind

ikka veel
tuleb môni iil mis
suudab sind kôigutada kuigi
sa ise lootsid et
ei

oh mis naiivsus
peeglisse vaadates tead ju et
see oli tulemas
aga sa lihtsalt ei
tahtnud näha

õnnis on teadmatus
vist

ma kardan magama jääda sest
siis tuleb teadmatus
mis kaotab mind ära
need unenäod vôtavad mind endasse
ning ma ei teagi
kes ma olen
ma kardan magama jääda sest
selles pimeduses olen ma alati üksi
su soe selg vaid veidi leevendamas
mu hirmu
aga sa hingad rahulikult oma unes ja
ma kardan magama jääda sest
kui sa peaksid äkki ärkama saaksid
sa ometigi ju aru et
mina olen kadunud ja ma ei teagi
kes on mu asemel su kôrval
hirmunult ja soojaotsivalt keras
ma kardan magama jääda sest
ma tean et need öised rajad
kutsuvad mind liialt ja
su soojast hingamisest ei piisa
et mind siin hoida
sinu kôrval
aga ometi ma ikkagi uinun ja..
oh kallis hoia oma käsi mu ümber
et ma ei kardaks

praokil aknast tulvab sisse
õhku ja laupäevahommikuse linna hääli
pooltäis kohvitass nartsissivaasi kõrval
on ammu jahtunud
kiiret ei ole

oh muidugi ma
vôtan sult vastu selle roosi
mida sa pole mulle kunagi kinkinud
ma ei mäletanudki seda
ja ikka ja alati astun
kontsade klôbinal pea püsti
üle nende uste lävede mida
sa unustasid mulle avada
ning mantel libiseb ja
ei kuku kuigi
sa pole mind sellega aitamas
seekord
oh ära môtle sellele
me oleme ju ometi võrdsed ja
tuleme ise toime
kôigega
nii tundub kuidagi lihtsam kui
oodata neid lilli ja käsi ja tähelepanu
ära siis imesta kuhu
daamid kadunud on kui
sa isegi vahel nad unustad ning
neile võimalust ei anna
oh et olla daam ma vôin ju
kanda kôrgeid kingi kuid
sellest ei piisa kui
sina ei oska näha
panen olematu roosi vette ja
naeratan sulle oma kontsade otsas

/kunagi ühel talvel/