kiire kevade algus

nädala esimene kiire-pingeline osa sai läbi. teine pingelisem osa on neljapäev-reede. vahepeal on aega tibake hinge tõmmata. isegi kalendris on kirjas, et vaba päev 🙂 ja tõsiselt hea, et see tihe aeg on koolivaheajale juhtunud – laps saab rahus mujal olla ja ei pea üksinda kodus passima pikalt.

lapsest, mu oma oli klassi ainus täisviieline poiss jälle. ja üks neljast lapsest, kellel olid mõlemad kohustusliku kirjanduse raamatu läbi loetud. kolmteist on neid klassis kokku hetkel. teine klass. minu jaoks ikka täiesti masendav olukord. mis mõttes nagu on üheksal lapsel lugemata raamatud? vanemad ei tea kooliasjadest midagi või? või peavadki normaalseks, et kohustuslikud asjad niimoodi juba teises klassis tegemata jäävad? igatahes nüüd ma saan õpetajast aru küll, kui ta arenguvestlusel rääkis, et osad õpilased ei saa kevadel tunnistusi, vaid jäävad lugemisega suvetööle. minu jaoks oli see väga veider jutt. mismõttes teises klassis lugemisega suvetööle? aga nagu paistab, on põhjust. ja ausalt, kordan taas, minu meelest on see olukord ikka Väga Hull. oleks, maitea, paaril lapsel lugemata, ma leiaks siis juba, et see ei ole normaalne..
aga nagu mu oma ema ütles, et on ju küll neid kodusid, kus ei olegi raamatuid. ka mina olen seda kohanud. et ilmselgelt mõnede jaoks on raamatute lugemine mingi, hm, mõttetu tegevus. ja tundub, et olulisem on, et laps oskaks arvutis asju teha kui et lugeda. ma ei ütlegi, tänapäeval peab arvutit ka oskama – aga vähemalt minu (vanamoodsa inimese, ahjaa, ma ju vingungi pidevalt oma blogis nagu penskar, mõne avaldamata kommentaari kohaselt) arvates on raamatulugemisoskus siiski olulisem. sest kui sa ei saa raamatust aru, ei suuda sa internetis ka kuigi paljust aru saada – kuigi ringi liigelda võid osata ju. funktsionaalne lugemine ja taipamine..

ja iseenda tegemistest ka natuke. pakkisin eile loengu jaoks asju kokku ja unustasin oma nö spikri täiega koju. mul on iseenda jaoks üks konspekt tehtud, kust ma siis abi otsin, kui toppama jään. kord aastas kahele grupile oma juttu rääkida ei tekita just väga suurt kogemust ja kindlust, eriti kuna ma igapäevatöös oma räägitavaga väga kokku ei puutu.
aga õnnestus üsna edukalt ka ilma konspektita ära rääkida. suur kergendus oli, kui lõpuks läbi oli ja ma polnudki puusse pannud asjadega ning aja ka kenasti täis sain.
järgmiseks aastaks tuleb uus materjal teha, sest aine muutub ja maht läheb suuremaks. aga seal tuleb juurde muid seoseid ka.
ning, üks väike projektimõte on mul ka. pole küll aimugi, millal KIK järgmise vooru korraldab ja üldse, nende paberimajandus ajab hulluks – aga mõtlen siiski proovida.

vaade tormile

tegelikult meil siin aknast vaadates nii hull ei olegi. hommikul ka ei olnud. tee oli lahti ja laps sai normaalsel ajal trollile ja kool, nagu paistab, toimib ka.
ukse all oli lumehang küll olemas. seespool.
ja esimese hooga ei saanud poja välisust lahti, see käib muidu ka raskelt, aga tuul oli vastu. kui ma alla jõudsin, oli ta juba õues otsapidi.

magamistoa aknast vaade puudub, seal on ühtlane lumepimendus peal.

lumerook

linnainimesel peab ikka ka talvetöid olema. nagunii kõik ütlevad, et oh, mis sul seal korteris viga, ei pea lund lükkama. eksole, ei pea, aga võib. osa minu tänasest tööst on näha allpool.

lumise reede väikesed mured

ilm on väga mõnus. loodetavasti tuleb korralik talv jälle. jälestan seda halli pori ja lörtsi, mis meil tavaliselt novembrist märtsini võidutseb – Tallinnas küll (kedagi ei üllata ju, et linnades ON soojem kui maal + autosid rohkem ja inimesi ka ja et see mõjutab linnatalve väga).
jama on see, et ma ei saanud eile isegi lapsega uisutama minna, sest mu tervis pole ikka veel suurem asi. ma ei saa aru, see on kohutav, mis viimasel paaril aastal on. ma olen haige ja olen haige ja olen haige. ja siis see, et ma olen kogu aeg väsinud. no tõsiselt kogu aeg. endokrinoloog vaatab, et näitajad on enamvähem normis ja nii ongi (järgmise aja broneerisin ca kuu tagasi, märtsiks sain). lambist ei taha ka mingeid sünteetilisi vitamiine sisse süüa. nii ostan apelsine, kui saan, ja pressin mahla. pojale peab ka ostma, sest tema tahab ka. nii pressida kui juua. greipi natuke sisse on veel eriti hea.
aga ma ütlen, see ei ole ikkagi normaalne.

üleeilne üllatas mind sellega, et pojal oli tarbekunstis kolm. tal on ennegi kolmesid olnud, näiteks eesti keeles ja see ei üllata mind (pigem üllatab mind, et tal seal peamiselt viied on). st, see ei ole probleem, kui hinne on korraliku põhjusega. uurisin klassiõpetajalt, et milles võib olla probleem ja ta rääkis aineõpetajaga. seda, et mu laps on pigem aeglane (ja püüab seejuures ülikorralik olla), mind ei üllata. kui aga kaasneb jutt tagasilangusest ja tähelepanu probleemidest, siis see paneb muretsema, et mis toimub. ja laiemas plaanis ka. sest ma olen kodus täheldanud ka natuke teistsugust käitumist, kui seni. kuigi üldiselt on ta ikkagi väga mõnus. aga jah, ilmselt ka puberteet hakkab varem pihta.
ja see tähelepanu, tavalises kunstitunnis neil vist väga vaikust ei nõuta, küll aga lubatakse muusikat kõrvaklappidega kuulata, kes soovib. mida mu poeg teeb ka – sest muidu pidi teist jutt teda segama.
aga ega midagi, eks ma pean temaga arutama, kuidas see tarbekunstitund õieti möödub ja mida teha saaks, et paremini läheks. muud nagu ka ei oska ette võtta. ahjaa, koosolekul selgus, et üsna paljudel lastel on selle õpetajaga probleeme ja tegu on kauaaegse põhikooli ja gümnaasiumiõpetajaga, st tal pole kuigi pikka algklasside õpetamise kogemust.

ja üldse, see jutt tuli jälle üks nutt ja hala. nii et lõpetuseks kordan, et vähemalt ilm on suurepärane ja meeldib mulle 🙂

filmipäev

eksole, ma igatsen väikest videokaamerat ka vahel, millega saab filmi teha. aga tegelikult, onju, tehakse filmile fotosid näiteks. kuigi tänapäeval on see pigem mingi freaky värk. sest igaühel on ju ometi mingisugune digikaamera või pildistav telefon olemas ja kes kurat siis veel filmile pilte teeb? aga Eestis siiski natuke tehakse, on veel müügil filme ja ilmutatakse ka päris mitmel pool.
nii et täna oli mul käes mingi tundmatu kaamera kurat teab mis ajast pärit filmiga ja klõpsisin. natuke kahju ka, et vana film oli ja alasäri miskipärast (ei oleks tohtinud kuidagi olla näitajate järgi) – aga mõni pilt tundub sellegi kiuste vahva.

kivi kivi kõrval

eelmisel veerandil oli lapse ainus hoolsuse ja käitumise mitte-eeskujulik võimlemises. eile on ta meeldiva käitumise ja tunnis kaasatöötamise eest kiituse saanud. võimlemises.

halli vanalinna hall ilm ei olegi nii hall

avalikkuse kaasamine

käisin täna Põhja-Tallinna üldplaneeringu avalikul arutelul Kalamaja Põhikoolis. selline eskiisitutvustus siis pigem, mingid materjalid on ka Tallinna kodukal väljas. aga infot selle ürituse kohta sain üsna juhuslikult Facebookist. püüdsin praegu linna kodulehelt infot leida selle toimumise kohta, asjatult. ilmselt ma ei oska seal piisavalt navigeeruda.
põhimõtteliselt on joonised arusaadavad ja inimlikult suhtudes on ka üsna mõistlikud lahendused. et mida selle üldpnaeeringuga ikka nii väga peenelt teha saab. ja selge see, et see on koht, kus mõningaid põhimõttelisi muutusi saab sisse mina. nii et minu jaoks kiskus arutelu kohati liigselt detailidesse, aga olgu, seda on ka vaja.

pigem oli minu jaoks küsimus selles, et 75% juttu keerles kalamaja ümber, 25% pelgulinna ümber.. ja minu poolt kandist vist ei olnudki kedagi? sain aru, et oli hulk inimesi Telliskivi seltsist, natuke Pelgulinna seltsi inimesi ja siis vist mõni eraisik ka, nagu mina. igal juhul see omavahel vestlev seltskond tundis kõik üksteist.
ja selle taustal jäingi mõtlema, et jah, kus on seltsid, on lihtne, seal on ikka aktiviste. aga et Põhja-Tallinn on ka Pelgurand ja Kopli ja Karjamaa jms, et suur osa oli esindamata ju üldse. jah, ma mõtlen ka tükk aega Kopli seltsile, kunagi oli selline asi, aga praeguseks pole ma jälile saanud. et tekitaks siinpool ka mingi pundi.
kuid – kuidas jagada vajalik info ka neile, kes ei ole kusagil seltsides. ning näiteks ka sellele elanikkonna osale, kellel pole eesti keel emakeeleks? et ka neid inimesi tuleks ja nende hääl kõlaks? sest ausalt, praegu jäi mulje, et teemaks on mingi Kalamaja areng ainult. aga ei ole ju.

igal juhul annan teada, kui järgmise avalikustamise või mingi arutelu toimumas on.