Rubriik: linn

pärastlõunane päike rammestab vastasmaja korstna tagant läbi veel pesemata akna. kuulen trolli tuttavat undamist, mis peatub mu akna all, et hetke pärast uksed taas sulgeda ja edasi sahiseda. vaikus.
ma võtan selle hetke endale

ma tahan ja ei taha minna öisesse linna
hulkuma majade vahele
tuul peksab peenikest lund näkku
ja riiete vahele
tuule ees olen ma alasti
linn tunneb ja teab mind juba nagunii
ja öölegi pole ma võõras
jalad mõõdavad uusi samme ümber majade
linna võib uppuda nagu merregi

ilusast talvisest lõunast sattun lörtsisesse linna. jääb mulje, et siin ongi kogu selle nädala siuke olnud.
kella 12 paiku koputatakse ukse taga ning sisse tuleb tädi, kelle valged nailonpüksid on samamoodi määrdunud nagu lumi õues. mõtlen, et tädi on inimesekuju võtnud lumememm, kes otsib vaba ja suurt sügvakülma. tädi on aga hoopis turu-uuringufirma küsitleja ning muu-hulgas tunneb huvi, millistes poodides ma viimasel nädalal käisin. Räpina A&O pood ei kuulu aga küsitluse alla, nii et seega ma viimase nädala jooksul peaaegu polegi poes käinud.
küsitluse lõpul selgub üllatusena, et ma ei lähegi arvesse nagu keskharidusega vastaja, vaid nagu lõpetamata kesk-eri.. ehk siis nagu need ca 15 aastased pubekad, kes peale põhikooli sinnasamma Räpinasse õppima lähevad ning vahetundides ja peale tunde kõigis arvutites rate.ee’s istuvad ning hommikuti ühikast kottide kaupa tühje õllepudeleid välja tarivad.

juba mõnda aega kuulen väljas töötava traktori piiksumist, kui see tagurdab. alati alustavad ka nii vara oma töödega..
teen silmad lahti ja kell näitab 10:20

mõnusat laia lund sajab. minu akna taga suunaga vasakult paremale (langev diagonaal, pildilises mõttes ei tule päris niimoodi kasuks). kajakas, kes tavaliselt vastasmaja korstnasuitsus end soojendab, on kaaslase leinud ja tiirutab ringi. helekumav valgus, millist väga tihti ei olegi me kliimas ja mis hiljemalt paari tunni pärast nagunii kaob. nii et kui ma ükskord õue lähen, on juba pime. aga praegu on mõnus ja heameelega mängiks ka lendavat kajakat 🙂

Ma istun ja ootan. Ma ei tea, millal sa tuled. Sina ei tea, et ma ootan ega kiirustagi. Küllap on sul tore ja lõbus, sa tead, et helistad mulle, kui lõpetad. Oled kindel, et seni ma olen turvaliselt nelja seina vahel ja sul ei ole kuskile kiiret. Aga ma ei jaksanud üksi olla ning tulin sulle poolele teele vastu. Tean, et mul pole mingit põhjust loota, et sa seetõttu varem tuleksid. Ma võin ju mõleda telepaatiale ja meenutada kõiki neid lugusid, kui üks tunneb, mida teine teeb või tahab, ent ma tean, et meiega see pole nii. Sul ei tule mõttessegi, et ma olen siin.
Ma mängin ideega sulle helistada, ent loobun. Vaevalt sa tahaksid takka kiirustamist. See ärritaks sind, teeks sind närviliseks ning sa ei tunneks rõõmu minuga koosolemisest. Loomulikult sa tuleksid kohe, ent sul jääks oma olemine poolikuks. Küllap sa püüaksidki minuga hea olla, aga sealt tagant tabaksin mingit varjatud pinget, peidetud tüdimust. Siiski on mul telefon kogu aeg käes, loen sekundeid ja jälgin kella. Loodan, et kohe-kohe teeb telefon piiksu ja ma saan sinuga rääkida. Aga ei, aeg ei ole veel küps, kell peaaegu ei liigugi ja su kõnet ei tule veel. Sätin end mugavamalt tänavalambi alla istuma ja ootama.

hommikul jäin tööle hiljaks, nagu ikka. täiesti kindel, et ma jään igal juhul tööle natukene hiljaks, ükskõik mis kell päev ka ei algaks.
käisin pangas ISIC-kaarti nõutamas. kõik oli kena, tibi võttis paberid vastu .. ja helistab 3 tunni pärast, et ei saa. studentild pole vanusepiirangut, aga scholaril on. kuna pole tegu kõrgkooliga, siis ongi hambad.. et nad ka kohe ei võinud öelda! ma olin juba niiii rahulolev..
ja saapaid pole ma ikka leidnud. hea, et midagi ikka on ning päris paljajalu ei pea käima.
üle õige jupi aja võtsin kaamera ja statiivi ja tegin mingeid õhtupilte linnas. seedin neid veel natuke, enne kui lingin 🙂
oh imet, olen veel üksi kodus. päris hea ja rahulik on kohe..

Linn on kusagil kaugel ja siia paistab vaid kuma taevas. Kuma järgi panengi paika, kuspool on Linn. Miskipärast on see mulle oluline, see teadmine, kus on need majad, teed, mürad, valgused. Kuigi siin on vaikne ja pime, vähene lumi katab külmunud maad ja ma pean omale taskulambiga teed näitama. Mulle meenub üks pärastlõuna, peaaegu aasta tagasi, kui oli umbes samasugune ilm, vast külmem, kellaaeg oli varasem, päev oli valgem, aga kõrred läbi lume olid täpselt samasugused. Napp pärastlõunane talvepäike peegeldus tagasi külmalt lumelt ja andis kogu oma vähese soojuse nendele koltunud lehtedele. Aeg oli määramatu ja tundus seisvat, ent päike kadus kiiremini, kui oleks osanud arvata. Viimased peegeldused taevas ja oligi pime. Linn, kodune Linn oli tunduvalt kaugemal. Ma ei tea siiani, kas Linn hoiab või vihkab mind, kas kaitseb või hirmutab. Kui ma olen siin, tahan ma siit ära ja kui ma olen ära, tahan ma siia tagasi, tagasi, tagasi. Kui ma ei näe Linnakuma, kui ma ei tea, kuhu jääb Linn, tunnen ma end pidetuna, eksinuna .. ent sama tunnen ma ka Linna tänavail, kiirustades öösel, tänavalambi valgussõõrist teise, lastes end vahel eksitada üksikutest mööduvatest autodest. Vahel on tunne, et ma ei tea, kuhu ma lähen, et Linn eksitab mind, viib mind, kuhu tema tahab. See kogum inimesi, hääli, maju, hulkuvaid kasse ja autosid tundub vahel olevat omette elusolend, kellest ma kunagi ei tea, kuidas ta minusse suhtub ja kellesse minagi ei oska suhtuda. Kuid mingitmoodi oleme me seotud, ja me ei saa üksteisest lahti. Ma võin vihata seda Linna, ma võin armastada seda Linna, aga ikkagi hoiab see Linn mind.

sinine on öö
mis langeb
linna peale
varsti on vaikus
ainult elektriliinid
undavad tasa