madalrõhkkond või midagi. õhk on nii raske ja päev otsa ähvardab sadu, aga siin pole veel piiskagi tulnud.
tegelikult võiks kirjutada sellest, kuidas keset päeva keset linna mind mu kergelt loppis ja värvimata näo ning pika seeliku kiuste üritati rajalt maha võtta. jääb lihtsalt auto mu kõrval keset vähemtähtsat ristmikku seisma, segab tiba liiklust ja aetakse mulle juttu sellest, et me vist oleme kohtunud ja võibolla isegi lõunal käinud (‘ei ole, ma mäletan kellega ma lõunal käin’), minu käest midagi ostetud (‘ma ei tööta kusagil teenindajana ja meie firma ei müü midagi’ – faktiliselt vigane, aga inimesed tänavalt tõesti ei käi meil; ja see, et ma olen aastaid tagasi teenindaja olnud, ei puutu asjasse), et kas võiks mind lõunale viia (‘ma ei saa täna, mul on juba kokku lepitud’), siis kunagi teine kord (‘ma ei tea millal jälle tööl olen’), kui tore et inimesed saavad neile sobiva graafikuga tööl käia (‘ja-jah’), kas ma ikka annaksin oma telefoninumbri (‘ei, ma ei soovi seda anda, ma ei jaga seda võõrastele’), saame siis tuttavaks, minu nimi on.. (‘pilleriin’); siin on mu visiitkaart, kas sa siis helistad mulle (‘mhmh..’).. õnneks tuli lõunakaaslane nähtavale ja andis mulle põhjus ära lipsata.
lõunalt tagasi tulin natuke kõhkleval sammul. tea, kas peaks talveriiete ajani hakkama tööl käima, suusamüts sügavalt peas ja prillid ees? või lõikama juuksed maha, värvima blondiks ja näo paksult ära maalima. või mis?
Rubriik: linn
esmaspäev. peale tööd.
istun kodus ja vaatan ringi. hoolimata kõigest on toas masendavalt palju kaste. miskipärast peavad need kastid olema just toas, mitte keldris. ma vihkan elu kastides. nagu oleks see siin mingi ajutine peatus. kastid pärsivad mõnusat kodutunnet. on kastikodutunne..
kuigi eks ole seegi koht tõesti üks vahepeatus mu elus. aegajalt julgen ma juba välja öelda, mida ma hetkel tegelikult tahan – kuid tegudeni veel ei jõua. pean laskma settida, et olla täiesti kindel. suuri samme peab astuma kas väga äkitselt (mille jaoks ma olen juba liiga kauaks mõtlema jäänud) või pika kaalumise peale.
lõpetasin 2 vorstisaia ja ühe sefiiri shokolaadis. teadmisega, et ma ei tohiks sellisel kellaajal selliseid asju süüa. kas on see tulnud massmeediast või on seda teinud mu kõhul olev asi.. aga mõtlesin täna koju sõites (trammis muidugi), et peaks hakkama kirja panema, mida ma söön. õnneks tean ma oma laiskust, nii et ma parem ei üritagi.
lõpuks on õues soe. üle vastasmaja ajab üles lahedaid tumedaid pilvi. ma tean, et kui hakkab sadama, tahaksin ma olla õues; aga ma ei näe, et ma seda saaksin. sest kohutused nõuavad oma.
minu väike maailm.
laupäevaöine soovitus
ärge proovige kunagi rummi ja tekiilat segi juua. mina ei vastuta.
kuigi see ei tee öist linna hullemaks.
kategooria peaks olema ‘öökaja’.
kuulamissoovitus: The Million Dollar Hotel O.S.T (filmi info siit)
linn mu ümber
see millest kõnnime iga päev läbi ja mööda, mida ei märkagi ega pane tähele, sest see on lihtsalt ja on kogu aeg olnud ja jääb olema.
ega jäta iial ükskõikseks.
produktiivne tramm
hommikul trammis käis peast läbi hunnik mõtteid. nagu näiteks et ma ei salli absoluutselt neid tüüpe, kes tõmbavad peatuses suitsu ja siis viimased sõõmud tõmbavad sisse ühistranspordi ukse vahel, heidavad koni tänavale ning seejärel hingavad oma suitsuse õhu otse kõrvalseisjale näkku. öäkk. ma tahaks panna neid peatusi koristama ja teha neil kohustusliku hapnikuuri, nädalase või nii.
ja siis selline, et Telleri keskkonnateemalised kirjutised on väga popid ja kommenteeritud, aga mingil põhjusel topib ta neid varia kategooriasse, mitte ei ole eraldi keskkonna-kategooriat (mul ka pole, aga ma kirjutan sellest ka vähem, et mitte öelda et pea üldse mitte – küll aga ei saa tellerdiibis selle koha pealt vakka oldud). oleks aeg 
ja veel selline, et otsetee trammipeatusest mu töö juurde on seoses väljakaevamiste ja tulevase ehitusega määramatuks ajaks suletud ja ma ei suuda kunagi välja mõelda, kas oleks otsem tulla üle stockmanni nurga või maakri alguse kaudu ning puht emotsioonide mõjul eelistan viimast teed, kuigi mul on kahtlane tunne, et ümber stockmanni oleks vist natuke lühem tee..
aga muidu on endiselt blue olla..
trammid
huvitav, et kopli trammis pole ma 3 aasta jooksul ühtegi kontrolli näinud. või ei taha nad tegemist teha pea igasse trammi sattuva umbes ühe inimesega, kellega keegi ei taha tegemist teha? igatahes on mul kange trots ka ise ilma piletita sõita – sest igal juhul on seal trammis alati vähemalt üks inimene, kellele piletit pole ja kelle olemasolu seal trammis pean ma äärmisel juhul välja kannatama. et, kompensatsiooniks või nii? hetkel pole tegelikult hull, sest lapsega on nagunii tasuta sõit ja muidu 5-kroonine õpilasepilet
ja ärge tulge mulle rääkima, et ma peaksin pelgurannast kesklinna autoga sõitma ja parkimise jm sellisega vaeva nägema. ei plaanigi, sest trammiga saab väga mõnusalt kohale. ja on igatpidi kasulikum.
muide, teate ikka või, et trammipark renoveerib vanu tramme, muutes neid ka energiasäästlikumateks?
kokkupõrge
hommikul tõttan reipa sammuga tööle. üle gonsiori, tasakesi üle tee ühispanga kõrval ja piki kivislla tänavat – ja korraga tajun, et pea vastu mu vasakut külge olev pangamaja varjus parkiv auto LIIGUB, minu poole – tasakesi.. surun vasaku käe tumesinise toyota kapotile ja vaatan läbi klaasi rasvakasvanud mehenägu, sigarett suus tolknemas..
maha surudes iiveldust torman sõnagi lausumata edasi. ma ei suuda sellisele isegi halvasti öelda..
õnneks ei riku see sündmus päeva 
sissekanne nr. 201
täitsa suvi on õues. polnud mingit olulist isu kontorisse tagasi ronida. aga mõnusaid chillimiskohti vabas õhus (tassi lattee ja mõnusa koogikesega) veel nagu polnud. kuigi, viru keskuse kõrval käivad usinad ehitustööd. lootust on, sest virus on nii wayne’s kui robert’s. kui selle maja toitlustamsiest veel rääkida, siis baquettinurgas olev manuaalne mahlapressimine võtab küll aega, aga tulemus on seda nauditavam
liikudes töö poole, sattusin kaubamaja noorteosakonda ja leidsin end korraga mõttelt, et äkki ma ikka olen natuke vana selle jaoks? järjekordse sinise küünelaki aga ostsin sellest hoolimata
tibimõtted vol.3 (uus võimalus shoppajatele)
sattusin täna veel Viru Keskusesse ja kuidagi jäi mulle midagi postiivset silma. aga nüüdseks on meelest ära läinud, mis see oli. olen ma tõesti nii vana juba??
aga muidu.. käisin siis ka paaris riidepoes ära ja pidin veenduma, et ma olin sunnitud end järjekordselt diskrimineerituna tundma. et lisaks vana olemisele olen ma veel ikka ka paks(?) ka. ja käed on pikad ja .. ahh.. teate küll seda vana juttu
ahvatlev apelsin ootab mind laua peal ning skänner ei armasta mind täna.
pühapäev. pärastlõuna. nädal hiljem
enne kella nelja hakkab pühapäevases turistidest roidunud linnas kõlama kellamäng Nikolai kiriku tornist. kummastav ood päikesele ja kevadele vanade müüride vahel. iseenesest valivad jalad Müürivahe tänava vaikse lõpu Katariina Gildi meistrite asemel. üldse mitte põhjamaiselt kõlab slaavi kellalööjate looming, sobides siiski sellesse Linna, kummaliselt kerge ja õhuline ja siiski jõuline hallide päikesest soojendatud müüride vahel.
kui mu õlg ei valutaks, võiks selle hetke hoiule panna. aga panengi, ilma valuta.