pühapäevamääramatus

1303444

haige laps magab teises toas mu voodil. kuidas tal nüüd õnnestus just vaheajaks omale palavik hankida, ei tea. varasemalt ta väga ei maganud, kui haige oli, aga eks see ka muutub ajas.
hommikul käis teatris ikka ära. tahtis veel kingadega minna, aga kuna palavik oli juba kätte mõõdetud, siis ma ei lubanud.

13038482

mina käisin teatris eile. aga hetkel ei ole väga tuju sellest pikemalt kirjutada.
niigi ei ole just parim periood (miks, ah, küll, ometi?), nüüd veel lapse haigusest tingitud plaanide muutused ka. oeh. aga on nagu on.
loen endiselt päevi. või öid. palju pole lugeda.

13038477

mõtlen omale peamiselt mingit füüsilist tegevust välja, sellega tunnen veel toime tulevat. ma ei tohi lasta mõtteid ripakile.
ja midagi head, natukenegi, mis meeldiks lapsele ja oleks omalegi mõnus. comfort food. mugav teha, hea ja soojendav süüa.

13038484

ah roosad liblikad
kuhu te küll täna jäite?

maili vaadata ei taha ma nagunii..

jäädvustagem see päev

sest no tõesti, keegi ei ütle, et mul ikkagi nt homme on rohkem aega seda teha..
ega ma plaanisin kena vaikset nädalavahetust ju ometi, aga no välja kukkus nagu ikka. täiesti mainimata on ju, et reede õhtul oli töö, üks sünnipäev ja siis töökaaslastega istumine. kõigest hoolimata õnnestus mul trammiga koju ära liikuda. et ehk siis ühega viimastest, mitte esimestest.

novot, ja eile oli suur osa päevast kokkamist, nagu teada. ega siis ainult kanapirukast ei piisanud, miskipärast tundus hea mõttena tänaseks kook ka ette valmistada. kokata on tore, aga samas ikkagi väsitab ka. nii et vahepeal lösutasin küll paar tundi (selmet midagi väga asjalikku teha) ja siis nõustusin segastel asjaoludel kinno minema, 00:30 vaatama.
film, noh, väidetavalt põhineb faktidel, ega seda hinnata ei oska. omamoodi oli täitsa põnev, samas eks neid kohti oli ka, mis kummaliselt mõjusid. ja kohati venis, aga see võis olla tingitud ka minu suhtelisest väsimusest.
ning oeh, võid ju arvestada, et jõuad viimasele trammile, aga erinevalt reedest läks eile nihu. film lõppes napilt umbes samal ajal, kui viimane tramm läks. ebameeldiv. valida oli kas jalutuskäigu või rahakulutamise (takso) vahel. ausalt, rahakotti vaadates oleks pidanud esimese valima, aga kõik muu veenis siiski teise kasuks. njah.

130224_101

täna, eksole, lõunaks kenasti paraadile lapsega. muidugi just see buss oli lühike ja hullult täis, aga no kuna me tulime üsna alguses peale, siis ei olnd probleemi. Harjumäelt oli isegi midagi näha, kuigi jah, lapsele mitte väga. tal ei ole ju trügimisgeeni ka mitte.
mina olin kenasti sinimustvalges (sinine seelik ja mustvalgeruuduline mantel), lapsel lipuke rinnas. mis meenutab, et esimene inimene, keda täna tänaval nägime, oli vana mees kepiga, tuli poest. vaatas meid ja hõikas üle tänava “head Vabariigi aastapäeva teile!”. tänasin ja soovisin talle vastu.

130224_105

tegelikult hakkas veidi külm ka seal mäenõlval peamiselt seistes. ja laps arvas, et telekast näeb ikka paremini. nojaa. kena oli see, et meie selja taga oli muuseas ka punt noormehi, kes olid ilmselgelt mingid sõjaväelased ja üsna asjakohaselt kommenteerisid.
ja muidugi, mu fotoka akud hakkavad üles ütlema, nii et kui lennukid üle lendasid, siis muidugi oli aku tühi. vahetasin ära ja peale ühte pilti jälle tühi. samas laadija kodus näitab, et ikka täis. ebameeldiv.
tänase ilmaga sai telefoniga ka miskit siiski jäädvustatud, hea seegi.
ja esimene aku oli kella 13ks, Eesti minuti pildistamise ajaks, end veidi kosunud ka.

130224_313

vahepeal saime Kõlakohja kohvikusse sooj. järjekord liikus seal küll olematu kiirusega, aga noh – oligi hea.
ja siis selgus, et sõjatehnika korjab end umbes kell kaks kokku. oot, mismõttes, olin ma täiesti hämmingus. miks ei ole normaalselt aega, vaid peab minema ja trügima seal 🙁 mu lapsel jäigi käimata masinate peal, ajaliselt oleks veel jõudnudki, kui oleks rüselenud, aga ei ole temas seda geeni..
turg-kodu. algselt arvatud abipakkumine sõbrannale jäi ära ja ise küllaminek ka. küll aga läks sedapidi, et mulle tulid külalised.

130224_330

ega meil siin midagi erilist olnud, pirukad külalistelt (singi-juustu) ja lahtised pirukad minult (peekoni-kukeseene), natuke salatit (appi, ma ei ole kunagi pannud hapet sinna sisse ja ei mäleta, et ema ka oleks, aga vot selline on originaalretsept. muidugi ma panen neid koostiaineid üsna juhuslikus vahekorras), Peterburi kommid ja kaks torti. morsi segasin kokku mitmest mahlast ja veinipudel jäi poolikuks.
ja kaunistused, kenasti sinimustvalged, on noore külalise käsitöö 🙂

130224_332

aga ma luban, et järgmisel nädalal mingitel hetkedel ma igatahes puhkan ja mängin ka!

11

ma ei hakka taas heietama, mis umbes oli 11 aastat tagasi, ega see polegi oluline.
igatahes praegu on mul tore poeg ja ma peaksin ütlema, et ta on absoluutselt parim inimene mu elus.

rm11_130

sügise viimane päev

õues on täna isegi soe, võrreldes eilsega, ainult -13.

ning just-just, nagu arvatud, pinge langeb ja lähipäevad võtan plaani haige olla, ilmselt. saaks ükskord lahti sellest jamast. muidu jääbki mind kummitama. lähipäevade kalender on tühi ka, nii et sobib küll.
hommikul juba küsiti, et kas mul on hääl ära. no oli jah natuke, nüüd on kriipiv kurk. mee peaks ära tooma..

eile kuulsin kiidusõnu lapse aadressil. aga ma ei kirjuta sellest pikalt. hea meel ikka 🙂


mul on midagi siit ikka täitsa puudu. aga olgu siis sel aastal niimoodi.

laupäev lapsega ehk kkk

ja kkk ei ole seekord kohvik kalamajas, vaid kino, Kumu ja köök.

eile nimetasin laupäeva küll kultuuripäevaks, aga noh, kuna laps oli laupäevaga paksult rahul (‘emme, ükskord on mul ka lahe laupäev!’), siis mõtlesin ringi.
ja üldse, eks lapsel on õigus ka. ma ikka teen temaga päris vähe igasuguseid asju. küll pole aega, ei temal ega minul, küll pole mul raha, küll lihtsalt ei jaksa. õnneks on lapsel teisi sugulasi, kes tegelevad igal pool käimisega. lihtsalt, jah, minuga koos ei ole liiga tihti lahedaid laupäevi, tõesti.

Skyfalli oodati siin juba ammu. nagunii, tuletati mulle meelde, jäid suvel nägemata Ämblikmees ja ee.. mingi muu sarnane asi. ma natuke lootsin, et äkki on nendest juba välja kasvanud, aga ei. eks ajalimiidiga (ja mitte ainult aja..) oli suvel ka kehvasti.
igatahes.
mina ei ole mingi Bondi-fänn, mul on teemast enam-vähem üldpilt ees. laps, näe, teab rohkem kui mina.
aga suurimat pahalast mänginud näitleja arvasin ma õigesti ära (heh, mitte nime, muidugi, aga no on see tüüp ja mänginud just seal, kus ma arvasin; aga ta oli seal üsna selline, et vabalt oleks võinud ka keegi teine olla ju) ning habemes ja 80ndate päikeseprillides Craig meenutas veidi hoopis BruceWillist (oh, kohutav, ma sain just aimu, et Die Hard, millest ma pole vist küll ühtegi osa vaadanud, saab veel järje).
visuaalselt häid kohti oli ka. üks mu lemmikuid oli see Šanghai-värk: õhtu, vastasmaja seinal mänglev sinakas reklaam, peegelduvad valgused ja klaasid. no ja Šotimaale sõidust oli ka paar kena vaadet.

aga Solarise kino meeldib mulle ikkagi rohkem kui CCP. esimeses on normaalne tasuta garderoob ja võimalus vabalt ka peale filmi nt wc-sse minna. teises on tasuline garderoob kusagil fuajees ning kui peale filmi on vaja wc-sse minna, siis umbes pead sealt küsima ja lintide alt läbi ronima. kusagil maja keldris on tasuline ka muidugi.
nojah.

kunstitunnis oli antud link, et lapsed viigu end kurssi ühe kunstinäitusega, mis hetkel Kumus üleval on. hm, mingil müstilisel põhjusel ei olnud laps seal käinudki varem, nii et mis me siin ikka netis tutvume, läksime aga kohale ja käisime kogu maja läbi.
üritasin ikka rääkida ka natuke, no midagi ma ju tean. laps vangutas pead ja kohati arvas, et ma võiksin kuss olla. no ma ju olin ka enamuse ajast nagunii..
igtahes ta nägi oma vajaliku asja ära ja paljud muud kunsti otsa. tal on täisa oma maitse ja arvamus olemas, tubli.


ma ikkagi täiega jälestan seda fotokat. niipea, kui ava muutub maksimaalsest natuke väiksemaks, on tulemus jama. st, mulle tundub, et see sõltub üsnagi avast. ja seda ma talle ette anda ei saa ka. veelkord, see jama avaldub pläsas. peab vist taas müüjaga ühendust võtma, oeh.

nojah, jalutasime Kumust ära, käisime NOPist läbi, kuid sööma sinna ei jäänud, liiga täis oli. mitte kõht, laps oli umbes nälga suremas vist, kohvik oli täis. lõpuks toitlustasid meid Pizzapoisid, aga noh, nende süsteem on ka muutunud, ei saanud enam võtmehoidjaga soodukat ja pizzatäidisega pizzataskule tuleb hinnale otsa, sest on rohkem koostisaineid kui taskule ette nähtud jms.

söödud sai, aga ikka oli kööki ka asja, sest mingid mõtted olid peas.
näiteks kartulisalat. ma ei tee väga tihti tavalist kartulisalatit, sellist vene mõjudega eesti oma. ometi oli see minu lapsepõlves nädalavahetuste püsisaatja, mu ema teeb siiani igal laupäeval salatit (alati ei ole kartulisalat, aga enamasti küll). kodune porgand kees magusaks, hapukurk on ka üsna magus, nii et maitsestamine oli trikk. ja üldse võiks sellega nüüd pool maja ära toita, koguseliselt.

(ja ma olen liiga väss, et nende kunstvalguses tehtud toidupiltide värve viisakateks tuunida)

peale viimast Meisterkokka oli mul mingi tiramisu-mõte peas. kohalikust kaubandusest sain aga odavat mitte-mascarponet ja sellega juhtus nii, et see kreem tuli maitselt väga hea, aga konsistentsilt väga voolav. seega oli tulemuseks küpsistega kausimagustoit ja see ei näinud piisavalt apetiitne välja.
igatahes, selle peale jäi üle päris mitu munavalget ja tegin natuke kohvibeseesid. ma ei ole mingi beseesõber ja ei oska neid teha; lisaks suutsin algul panna temperatuudi 125 asemel 175 peale 😛 aga see vist ei rikkunud midagi ära, ikkagi olid kauem ahjus, kui kõiksugused retseptid ütlevad ja lõpuks panin ventilaatori ka tööle. nojaa, muidugi, mul oli ka kaks plaati korraga sees 😛

laupäev on, teadagi, puhkepäev.
nii sain minagi juba enne kella üheksat diivanile selga puhkama.
radikatest vett välja lasta, et soe sisse saada, ei jaksagi enam.
täiega nõrk, ma ütlen.

muusikaline paus

‘ema, ma ei teadnudki, et sa räppi kuulad!?!’ imestas poeg, kui ma mingil päeval Chalice’i mingit mitteräpipala kuulasin. eksole.
d’n’b teatud ‘nurkadega’ on mul ka omad sidemed olemas. ei midagi imestamisväärt.

septembri lõpp

oeh.
eile oli vist veel enam-vähem rahulik päev. või siis rahulikum. hulkusime lapsega. no ja natuke muud nipet-näpet.

tänase päeva kohta ei saa mitte kuidagi ‘rahulik’ öelda.
kuigi lõpuks ei läinud see üldse plaanitult. sest eksole, üheksa korda mõõda, üks kord lõika. või siis oli see väike mõtlematus minu poolt lihtsalt. ikkagi esimene tool korda teha. ometi sain ma head riistad ja asjalikku nõu (rääkimata teisest tassist kohvist), aga nojah, ikka panin mööda. asi venib veel mõned päevad kahjuks.
laud sai küll korda, super!

well, seega plaanide muutus.
kapiotsa sain täis, ühe kapi tühjemaks. ilmselt pean julmemalt kasutama planeerimisvõtet ‘viska ära’. see on küll ajaplaneerimiskontekstis, aga tegelikult annab sellega kõike planeerida ju 😛
aga on hulk mingeid asju, millega ei oska õieti midagi teha. reisidelt toodud sodi ja muu selline. ära visata on nagu imelik, hoida ka kusagil õieti pole. ning mingid muud sellised asjad.
rääkimata suurest kastitäiest nendest, peamiselt lapsele väikseks jäänud, riietest-jalanõudest, mille müügiga peaks tegelema. no korralikud, ei taha ju päris niisama ära anda, aga kui ma mõtlen kogu sellele jamale, mis müügiga kaasa käib, siis tundub Paavlisse äraviimine juba päris hea mõte..
ja üldse, see kapp..

kui ma ehituspoes ja asju hankimas olin, helistas laps ja tuletas meelde paar asja, mis ma juba mõned päevad olen unustanud ostmata. nagu kummikindad omale ja paar muud sellist asja. no väga asjalik ja armas temast, ma oleksingi muidu ju jälle ära unustanud.
hiljem, kui me kana sõime ja kass samuti paar tükikest imekombel ära sõi, teatas laps, et kas sööb linde.. küpetatud linde 🙂

tähendab, ma olen ilmselgelt liiga väsinud, et artikuleeritult kirjutada.

septembripäike paistab aknast silma

mul on tunne, et see koolialgus on mulle pingelisem, kui lapsele. kuigi ma ei näe ta sisse. ning ma ei tea, kas ohtralt kodutöid on tingitud teisest koolist või ongi neljas klass selline.
muusikakoolis on nüüd ka rohkem teha. see noodiõpe, mis ta sai, on küll positiivses mõttes veider, sest ta oskab rohkem, kui eeldada võiks.
küll kõik sujub.
kui ma ainult ise nii väsinud ei oleks. uni on ka rahutu, nii et ma ei maga hästi välja. see annab omakorda natuke seljas tunda.
magneesiumikuur, mis muud.
(kuigi ma annaksin pool kuningriiki, et nädala kuskil spaas vedeleda. aga mul ei ole kuningriiki ega ka nädalat aega :P)

hilisõhtune kiirvestlus netis oli väga ergutav. no täiesti vale aeg ergutuseks muidugi. ilmselt ajasin ma küll sellist juttu, nagu oleksin veini joonud. tühjagi. vein seisab jõude.
“ma tunnen puudust tarkade ja ilusate ja vägevate naiste seltskonnast.” mina või? ausalt või?

ma ei julge ikka veel vene keeles lugeda. raamatud on riiulis, aga ma pelgan. äkki peaks ikka alustuseks mingi lasteka võtma? ‘minu esimesed sõnad’ või miskit?
seni loen julgustuseks eesti keelde tõlgitud kaasaegset vene kirjandust.

viimase sofasurfajaga tuli pool Islandit koju kätte.

mõttejupid

tõvevimm ongi sees, poisil rohkem kui minul. nii palju sellest, et väidab, et palav on. ikka see tuul ja vihm ja tuul ei anna kokku midagi head. ma ise oleks võinud ka natuke rohkem talle selle pusaga peale käia.

aga üldiselt vastuoluline päev. juba õueski. välja vaadates petlikult päikseline, tegelikule samasugune vastik külm tuul nagu eile.
väike mure lapse pärast ka. paar asja, mis ta ütles, keerlevad mu sees ringi. aga küll saame hakkama. eks ma natuke aimasin ette. peaasi, et mu oma algav koormus fookust kauakd mujale ei vii.

kaal ja kapp

eilse päeva (lapsega mitte seotud) nali oli see, et mind saadeti kuskile mingeid riideid proovima ja kohapeal selgus, et see on umbes lasteriietepood. et ehk number 38ni leiab midagi, edasi (ehk normaalse naise suuruses) väga mitte 😛
ei, ma ei kurda, koht oli muidu aus ja mulle nende mõte ja idee meeldib. ja ägedaid asju oli küll. tore, et nad lubasid nüüd mõelda minusuguste peale ka.

no aga ausalt, ma ise arvan, et ma olen selline üsna keskmine, mitte mingi hiiglaslik tädi. isegi mu kehamassiindeks on täiesti normis (mitte enam ülemise piiri peal, nagu mingi hetk), kuigi see toob kaasa selle probleemi muidugi, et mõned olemasolevad seelikud, mis ma olen just suutnud omale osta, kipuvad liiga alla vajuma. häda ja viletsus, ma ütlen, sest kõik need pisemad olen ma julmalt ära visanud. iga naine teab, milline eneseületus on vaadata mingeid riideid, millesse oled kunagi mahtunud, teha süda kõvaks ja korrata endale ‘need ei lähe mulle enam kunagi selga’ ja ära visata, selmet hoida neid veel 10a kapis lootuses, et ükskord ma ikka võtan alla selle 5kg.. mitte, et ma ei peaks lisaks veel 5kg alla võtma, peaks küll, aga no ma ju tunnen ennast piisavalt, et ma ei pea seda väga reaalseks. ja siis on ikka tüng küll, kui need allesjäetud kipuvad suureks jääma ilma mingi minupoolse teadliku ponnistuseta.

tegelikult on ju ebapopp viriseda, kui oled alla võtnud, teised naised peavad napakaks ilmselgelt. aga kui see mõjutab riidekappi, ohjah.. niigi hoian end vaevaga kaltsukatest jms huvitavates poodidest eemal, et mitte osta juurde midagi. sest kuigi mul midagi kanda ei ole, on kapp ikka riideid täis 😛


(teatud juhtudel võib selles pildi sõna ‘clothes’ asendada ka sõnaga ‘shoes’ 🙂

aga lapsele vihjasin algul seepärast, lapsega seoses on ka paaril viimasel päeval paar päris head lapsesuuteemat olnud. viimane nt selline, et üks klassivend leidis, et mu oma meenutab natuke uut James Bondi 😛 eino maitea jah, ta tegelikult paneks pintsaku ka kooli selga, kui see jope alla mahuks. aga hästi ei mahu ja praeguste ilmadega jälle ilma jopeta hästi ei saa.
deodoranditeema oli ka naljakas, aga seda ma ei avalikusta 😛