kui laps mingi põhjusel öösel hästi ei maga – siis on see enne mu kooli. nagu täna öösel läks tal millalgi poole 6 paiku uni lihtsalt ära.
eelmine kord oli see täpselt 3 nädalat tagasi, kui ta öösel ärkas ja kõrvavalu kurtis. siis läksin ma ka kooli.
tegelikult ma ikka loodan, et need vähese unega ööd on tal selja taga ja õnneks on asi aina paremuse suunas läinud.
Rubriik: lapsed
dialoog
üleeile, polikliinikust tulles, pojaga.
RM: emme, mul on sulle üks jutt
mina: no räägi?
RM: emme, ma tahaksin elada maal
mina: maal?
RM: jah, väikeses majas, mitte suures
mina: väikeses majas kus on oma õu?
RM: jah, nagu Mõmmi ja vanaisa juures
mina: hmm..
emme
Foto: Raul Mihkel
tegelikult on meil diivani asemel hoopis helikopter..
pooliku öö järgne
kella poole kahe paiku öösel hakkas poiss midagi pirisema ja mingi hetk teatas, et temal on ühes (vasakus) kõrvas ‘aia’ ja palus, et ma ‘selle kollase’ (vaigu) sealt välja võtaks. tekin vatitiku teise otsa viinaga kokku (mulle omale mõikab imehästi), aga tema ei tahtnud ‘seda märga’.
kusagil 3 ringis vist uinus uuesti, enne sahmis veel, käis pissil, palus veel kõrva puhastada.
poole 8 ajal üritasin uurida, kas on ikka valus ja enne 8t sain vastuse kätte, et on. helistasin lasteaeda ja arstile ja tulin ise kooli ära. päev algas bioloogia eksamiga.
noja pidigi vasak kõrv seest punane olema ja mingid rohud kirjutati välja (eks antibiootikum ikka, et see nohu kõrvast ära saada). toetuseks soovitati hulka rahvameditsiini. süda muretseb, aga samas – ega ma miskit teha ka saa. minu kohalolu ei muuda suurt midagi. palavikku ju pole ja muidu on reibas lapsuke. ja kui on väga vaja, siis saan siit ju koju ka. kuigi homme on veel nii matemaatikas kui füüsikas tunnitöö.
bioloogia tegin ära umbes 40 minutiga. magamata, nagu ma olen, usaldasin esimesi intusiivseid vastuseid ja ei hakanud midagi ümber mõtlema. usun, et saan postiivse tulemuse kätte, sest üsna mitme küsimuse juures oli tunne, et ma lausa tean vastust.
matemaatikat ma väga ei karda, usun, et saan tehtud.
füüsikaga on keerulisem. niuc-niuc. tagasi tallinna tulles hakkan konstuleerima targematega.
vastlalõbu
tegelikult oli eilse päeva esimese poole tipp hoopis viieteistkümne 3-4-aastase põngerjaga Kopli pargis vastasõidul käimine. ei tea, kuidas nad oskasid lasteaias rihtida, et teha sõit päev hiljem, ilusal päikselisel talveilmal.
igatahes õnnestus selle pundiga kenasti läbi vahemaa lasteaia ja pargi vahel, liugu lasta ilma suuremata avariideta ja lõpuks sooja joogi termosed ära tühejndada ja küpsised ära süüa. kohutavalt vaha oli ja kui tööle jõusin, olin sellest 1,5st tunnist maru näljane. aga tühja näljast, sellist hommikut ikka iga päev ei ole 🙂
mänguaeg
meil oli täna lauamäng hässssti popp, tõin ühe sellise poisile kingiks. õigemini on see meil põrandamäng 😉 igatahes sai täna mitu raksu läbi mängitud ja omamoodi on tore see, et poiss ei tea veel, et ta peaks üritama esimesena lõpetada. nii me ei mängigi võidu peale, vaid lihtsalt niisama. see on ka lahe, et iga kord saab uue raja teha 🙂
täna oli pidu
suur tänu kõigile, kes mind aitasid: minu ema ja isa, poisi issi, Merike ja Viktoria, ning Kristi.
suur tänu kõigile, kes kohale tulid või moraalselt meiega olid.
ma arvan, et oli tore pidu 🙂
lapsed, reisimine ja elu
sattusin täna jälle kusagil foorumis ühele küsimusele, kus uuriti, et kas ca 1,5aastasega reisile minnes, oli vist Egiptusesse, ta peab palavaga vastu.
niisiis. jätame kõrvale linnugripi, sest Türki nad ei sõitnud vähemalt. arutame siis, mis tegelikult lisaks palavusega selle reisiga kaasneb.
esimesena tulevad mulle pähe võõrad mikroorganismid. no sellised, mis kohapeal on tavalised bakterid jm ja kohalikele mingit mõju ei avalda. kuuldavasti pidi aga lõunas käinud isegi täiskasvanutest vähemalt pooled kas kohapeal või vahetult peale saabumist siin põdema mingeid kõhuhädasid, erineval kujul. saati siis veel laps, kelle immuunssüsteem on veel tundlikum (hea küll, kuni saab veel rinnapiima, siis on mingi kaitse olemas). selleks, et võõraid mikroorganisme üles korjata, ei pea sööma turult ostetud pesemata puuvilja, piisab kui mahlajook on tehtud kohalikust veest või laps mängib rannal liival ja topib vahepeal käsi suhu. võinoh, midagi sellist. tegelikult on neid õhus ja üleüldse igal pool ja pealnäha tundub, et haigus on tulnud müstiliselt. eks kuigivõrd päästab, kui sööd ainult usaldusväärsetes kohtades ja joo ainult pakendatud vett.. aga laps müttab ju ikka oma soodu ringi :O
teisena tuleb mulle pähe see, et kas tegelikult on lapse närvikavale hea, kui temaga varases lapsepõlves ringi rännatakse? nagunii ei püsita tänapäeval kodus, käiakse lapsega külas, beebikoolis, mängutoas.. ja nüüd veel pikk lennureis, elu hotellis jne. või pole sellel lapsel enam vahet? ma ei arva siin muidugi, et laps nt vanavanematega jätta ja siis ise nädalaks rannale kihutada oleks parem – aga lapsel võiks mingi baasturvalisus tekkida ja mul on tunne, et võimalusel võiks 2-3 esimest eluaastat olla ikka enamvähem tuttavates keskkondades ja neid mitte hullult vahetada (ma ei arva näiteks, et lapsega pidev poeskäimine teda kuidagi arendab, pean silmas just selliseid kuni paariaastaseid – kuigi arusaadav, et vahel on see paratamatus, et pead kaasa võtma).
no ja siis kurdetakse hiljem, et lapsel on keskendumisraskused, tähelepanuhäired jm. mitte kõigil, aga kas ei tundu, et ajaga on seda rohkem? eks kogu elutempo mõjutab seda ja mulle tundub vahel, et mu kaua kodus olnud poeg ongi mingis mõttes nö ajast maha jäänud (ei ole mingi beebikooli ega mängutubade laps olnud, reisimised Eestimaagi peal on alles viimasel ajal hakanud uusi suundi võtma). aga teistpidi, küllap ta sai midagi muud jälle?
mul on muide kahtlus, et ajal, kui tavaliste inimeste liikumised piirdusid hobuse päevateekonnaga, olid närvid rohkem korras. kuigi ma pole selles kindel ja tegelikult võib põhjus olla hoopis elukeskkonnas. sest linn ise on ju ka hullult närviline, kui vähegi mõelda.
tähendab, ilmselt ma olen mingi tagurlik lapsevanem (ja perekoolis ja delfis öeldaks ilmselt veel, et kade ka), kes arvab, et laps ja vanemad võiks ikkagi paar aastat suhteliselt kodukesksed olla. ringi tuuseldada jõuab kogu elu.
või mida mul üldse arvata on, ise läksin 1a8k poja kõrvalt 5ks päevaks Lõuna-Eestise õppima, seda kord kuus; ja peatselt kiman puhkusereisile ilma lapseta..
/üle lugedes tundub see asi kuidagi mustvalge, ilmselt olen ma siin natuke nimme pisut äärmuslik. ma tõesti ei arva, et lapsega peaks 2a ainult kodus istuma/