kella poole kahe paiku öösel hakkas poiss midagi pirisema ja mingi hetk teatas, et temal on ühes (vasakus) kõrvas ‘aia’ ja palus, et ma ‘selle kollase’ (vaigu) sealt välja võtaks. tekin vatitiku teise otsa viinaga kokku (mulle omale mõikab imehästi), aga tema ei tahtnud ‘seda märga’.
kusagil 3 ringis vist uinus uuesti, enne sahmis veel, käis pissil, palus veel kõrva puhastada.
poole 8 ajal üritasin uurida, kas on ikka valus ja enne 8t sain vastuse kätte, et on. helistasin lasteaeda ja arstile ja tulin ise kooli ära. päev algas bioloogia eksamiga.
noja pidigi vasak kõrv seest punane olema ja mingid rohud kirjutati välja (eks antibiootikum ikka, et see nohu kõrvast ära saada). toetuseks soovitati hulka rahvameditsiini. süda muretseb, aga samas – ega ma miskit teha ka saa. minu kohalolu ei muuda suurt midagi. palavikku ju pole ja muidu on reibas lapsuke. ja kui on väga vaja, siis saan siit ju koju ka. kuigi homme on veel nii matemaatikas kui füüsikas tunnitöö.
bioloogia tegin ära umbes 40 minutiga. magamata, nagu ma olen, usaldasin esimesi intusiivseid vastuseid ja ei hakanud midagi ümber mõtlema. usun, et saan postiivse tulemuse kätte, sest üsna mitme küsimuse juures oli tunne, et ma lausa tean vastust.
matemaatikat ma väga ei karda, usun, et saan tehtud.
füüsikaga on keerulisem. niuc-niuc. tagasi tallinna tulles hakkan konstuleerima targematega.