magasin nagu nott või kott, aga ikka haigutan päev läbi.
õues hakkas lausa palav, jakk peal. seal, kus tuul otse näkku ei puhunud muidugi. varsti saab vist sukkpükstest ka loobuda. vist 🙂 ma olen ju see jalakülmavares.
lapse esimene suurem võistlus. loodan, et on talle nüüd kõik vajalikud asjad tehtud. sinna regada, tänan regada, see kindlustus, teine asi.. oeh. igale poole ikka natuke raha ka. edaspidi on vist lihtsam. vist 🙂
horoskoop:
emake hellake mõtles, et ostab lapsele head-paremat. muuhulgas rändas poekotti ka karbike maasikaid, esimesed, mis sel aastal osta olen julgenud.
lapsuke valis välja ühe kenama, pesi ära, võttis esimese suutäie ja ütles, et teeme nii, et nüüd rohkem ei osta, enne kui oma maasikad tulema hakkavad. et need ei maitse ju.
proovisin ka ühe kaunitari ära. maitset oli vähem kui sügavkülmast võetud maasikamoosil (no külmal veel, noh, mitte sulatatul).
ei osta jah.
sirvisin täna mingit ajakirja, kus järjekordselt keegi kuulutas, et väikelaste pärast ei ole neil midagi tegemata jäänud. ja nagu näha, mõjus see mulle trigger-ina. sest mul ajavad sellised väited karvad turri. ma olen ju teada-tuntud lastevihkaja ometi, vähemalt mingi seltskonna silmis. näiteks väikelapsega reisimisest olen ma kunagi juba kirjutanud, seda ma nüüd ei korda.
vahele aga ütlen siiski, et kui me nüüd reisil käisime, siis sõbrannaga mõlemad lootsime, et lennukis ühtegi väikelast meile liiga lähedale istuma ei satu. õnneks ei sattunudki. sest üks asi on mõte sellest, kas mingi reis on lapsele hea, teine aga see, et nad suure tõenäosusega mingil ajal röögivad või vähe suuremad jooksevad mööda lennukit ringi. vanemad reeglina (sõbranna teab sellest kordades rohkem kui mina) vaatavad heldinult pealt, kui nende võsuke jookseb teistel reisijatel jalus ning vahekäikude ääres istujaid vahelduseks natuke möödaminnes käperdab. keelata muidugi ei tohi..
põhimõtteliselt on muidugi tore, et vanemad ei lase end sellisest pisiasjast, nagu lapsed, häirida, vaid elavad nagu enne. sh käivad igal pool, ka mõnekuuse lapsega kaugetel reisidel. mis siis veel rääkida kodumaistest söögikohtadest ja ka nt kontserditest. kui julged sellises kohas mingi märkuse teha, et laps sind kuidagi segab, siis, teadagi, oled lapsevihkaja.
vanemad ometi ei ole ju. kuigi minul on hooti tunne, et natuke ikka on küll. sest no endiselt ma jõuan tagasi sinna, et kas väikelapse arenevale närvikavale on ikka jube hea igal pool käia või tehakse sellega karuteene? igasugused mürarikkad kohad jmsnt? lisaks muidugi just see nüanss, et kui last ei keelata ega piirata, siis mismõttes hiljem imestatakse, et koolieas ta üldse ei allu mingile distsipliinile? ja selline mittepiiramine tundub nende hulgas, kes oma elustiili laste pärast ei muuda, üsna popp olevat.
nii et ma olen täiesti suu ammuli vaadanud, kuidas päris viisakas restoranis, mis täiesti aktsepteerib lapsi, on mingi 4-5sed jooksnud laudade vahel niimoodi ringi, et ma paar korda hoidsin pöidlaid, et kelner tasakaalu säilitaks, kui talle jalgu joosti.. seda, et kontserdi (ja ma ei pea silmas mingeidvabaõhu-läbuüritusi, mis nagunii ei ole laste kohad.. minu arvates) suudab üks jonniv jõnglane ära rikkuda, on vist pea kõik kogenud. pole ka tore olla rahulikult spaas, kui möödaminnes mingid armsad lapsukesed (kes ilmselgelt on seal koos vanematega) sind veega üle pritsivad – ja mitte mingi väikepritsimise mõttes, vaid üksteisele veeloopimise mõttes.
au Viimsi spaale, kus on lastevaba ala ja ma loodan, et vähemalt aeg-ajalt toimuvaid lastevabu päevi tuleb spaadesse rohkem. no ja mujale ka.
aa, muide, ma ei ole selle vastu, et mingitel hetkedel hakatagi lapsega kusagil käima ja seejuures teda suunata. sest ega nad peavad ju ka õppima, kuidas kusagil käituda ja olla. isegi kui see laps tormab ringi, aga vanem reageerib, noh, selle ma elan üle.
nii, vahetame teemat.
ma suutsin viimati mingi jutuajamise käigus välja öelda, et enamik neid tänapäeva uusi elamisi on ilma suure toata. et on suur köök, kus on televiisor ja diivan (ja see on ok ometi), aga suurt tuba ei ole.
mitte, et see oleks laias laastus probleem. ilmselt paljude jaoks on see väga okei.
lihtsalt mina olen see imelik, kes tahab ka suurt tuba. ja ikka sellist, mis tegelikult ei oleks köök. liiga palju on neid uusi arendusi, kus köök on ühes seinas ja asja nimi on tuba. no olgu siis mingi osaline vaheseingi vahel või midagi.. aga ei. eks ta ole avaram jah niimoodi. ja külas ei häiri see mind üldse.
lihtsalt omale ei tahaks. st suurt kööki tahaks küll, aga see ei ole sama, mis suur tuba. huvitav on, et viimasel ajal on päris mitu tuttavat sama arvamust avaldanud.
aga kirjutaks millestki heast ka.
näiteks, et mulle meeldib, et Noblessnerisse tuleb elukvartal. kui see nüüd tuleb selline, nagu planeeringust näha.
ma olen nõus, et põhimõtteliselt on Kalamajas kohati juba liiga palju arendatud. kuid ei saa salata, et mõte, et väikealuste sadam on osa nö tavalisest linnakeskkonnast, mitte asi omaette kusagil, on suurepärane. mul on hea meel, et see ka teostuma hakkab. mujal maailmas on seda päris palju, sh Helsinki kesklinnas. aga meil on sadamad nagu on.. ka Pirital ei ole seal ju päris elurajoon ümber.
eriti hea on see, et kui Kaubamajas olid punased apelsinid ja granaatõunad üpris kallid, Rimis ei olnud neid üldse, siis Jaama turult sai mõlemad sõbraliku hinnaga 🙂
ma tahtsin millestki heast veel kirjutada, aga see läks nüüd meelest ära.
nojah, ma ei saa ise ka õieti aru, et millest ma nagu väsinud olen.. sest et mida ma niiväga teinud olen?
hommikusöögiks tegin sedapuhku magusa riisipudru. nädala sees on nagunii enamasti võileivad, munaroog oli eile ja helbeid pudru jaoks oli natuke vähe. riisi oli palju ja see viimane riis on hästi paisuv. puder, kohv, pikk hommik.
poeskäik. igasugu träni, nagu jahu ja suhkur jms olid otsa saamas.
lapsega Nõmmele uisutama. ühest bussist jäime maha, ootasime teist. Kullo kõrval oli mingi müstiline laat, kus paistis hunnik valimisreklaamtelke, Nõmmel jäid kultuurimaja ette vaid kaks. sain esimese nänni, pildiga šokolaadi. süüa kõlbab ikka.
luiväljal selgus, et neil pole üldse iluuiske et ehk eest sakkidega, vaid ainult sakkideta uisud. ma olin tõsiselt mures, kas tulen toime, aga täitsa tulingi. kogu see tund aega tulin.
mõnus ilm oli muidugi ka, ma ikka tükk aega ootasin, et tuleks selline, mil jää peal vett pole.
peale uiskamist turutiir. kiire kohtumine ühe köögikuningaga, kes soolamiseks silku otsis. sai ka, nagu hiljem selgus. mina ostsin ootamatult hoopis haugi. tegelikult oli kalasupikogu külmas ootamas.
korra arutasime, kas koduteel minna Kullo kõrvalt laadalt läbi, aga ei hakanud. muidu tuleb jälle busse rihtida.
kodus väikehingetõmbepaus.
taigen kerkima. nojah, pärm oli veidi aegunud, aga lootusrikkalt siiski proovisin. juba eelkergituse ajal oli aimata, et suurt asja vist ei saa. no siis saab väikese. igatahes laps uhmerdas kardemoni ja ohkas, et kui nii head lõhnaga asja taignasse segada, siis peab tulemus hea olema.
munad keema. kartulid ja pastinaak koorida. laps tõmbab tolmuimejaga tuba. munad jahtuma, kartulid-pastinaak keema. külmutatud herned vähese veega teise potti. teen aknast paar pilti loojangust.
asun kala rookima. mõten veidi, mis teha, ning juba peaaegu hakkan fileerima, kui tuleb pähe, et võtan ikka soomused ka maha, et jätan naha praadimisel peale. haugisoomused on suured, lendavad hästi ja alluvad kehvemini kui nt forelli omad. aga mina jään peale. fileerin kala ära. kassid saavad haugiribid ja uimed, pea ja selgroog lähevad sügavkülma järjekordeks supikoguks. viskan kalale natuke soola selga ja jätan lauale tõmbama. pidevalt pean peale passima, et kassid eemale hoiaksid.
herned tulelt ära, püree jaoks piim tulele. avastan, et võid on majapidamises veidi vähe. aga peab hakkama saama. pressin munad kahvliga sodiks. kartul ja pastinaak on pehmed, nii et vesi pealt ära ja püreetampimine. või, piim, sool, valge pipar.
võiga pott ühele tulele, võiga pann teisele. haugifileed kumbki kolmeks tükiks ja esimene pool kala pannile või sisse, tsärrrr.. ja siis teine külg. teise potti või sisse natuke keevat vett ja soola, tulelt maha. tegelikult takkajärgi saan aru, et seda potitäit poleks üldse pidanud nii tegema, aga nojah.
esimene ports kala taldrikule, natuke soola ja valget pipart peale, veidi uut võid ja teine ports kala pannile. paar minutit ühelt poolt, paar teiselt. taldrikule, maitseained.
või-veesegu potist pannile. kaabin suuremad panni külge jäänud kalatükid soustist välja. lisan majoneesi, veidi soola, lasen keema tõusta, keeran tule alt ja kallan munapudi sousti sisse.
söögiaeg. teatan taaskord lapsele, et Meisterkoka saatesse pole mul asja, kuna mul võtab see söögitegemine meeletult aega.
laps, kes valgest kalast väga lugu ei pea ja kalaluid pelgab, kiidab toidu heaks. positiivne üllatus.
taigen kausis on ikka selline õnnetu.
rullides meenutan, kui juhtusin elus esimest korda pidusaia tegema, aga see on omaette lugu. praegu ei kirjuta.
panen viimase või kaneelirullidesse, ohtralt suhkrut ja kaneeli ja muskaatpähklit. viskan käkid ahju, et ehk natuke kerkivad. maitse on ju hea.
veidike kerkivadki. ja maitsevadki väga head. isegi pehmed on.
pesen nõud, täidan pesumasina ja vajun diivanile.
ja mõtlen, et millest ma väsinud olen, polegi õieti midagi teinud?
triikima peaks..
nädalavahetus. jälle kuidagi nii, et kuigi järgmine nädal tuleb tihe, töiselt ja muidu, ootan ma juba tööpäevi.
kui eile oli veel suhteliselt rahulik, siis tänane on küll kuidagi lennanud.
laupäeva varasel pärastlõunal tuli äkk-kutse külla. tegelikult sünnipäevale. hilinemisega jõudsingi, sest mingit muud logistikat oli ees.
päeva kulinaaria oli krõbedaks praetud nahaga lõhefileetükid. vot pannil niimoodi ma ei olegi kala teinud, kummalisel kombel. aga tulemus on see, et teen veel. sest jube hea oli!
tänasesse jäi hommikune teistmoodi munaroog (nämma!), lapse sünnipäevapidu klassikaaslastega ja noh, ebaõnnestunud kevadrullid. neid tegin ka esimest korda ja inspiratsiooniks olid kodus olevad riisipaberi lehed. nii et tegin imelise täidise.. ja esimene rull läks aia taha sellega, et paber ei andnud korralikult rullima. okei, veest läbi ja andis.. rullisin mingi hulga valmis ning asusin frittima ja siis läk skõik aia taha. rullid kleepusid üksteise külge, panni külge, läksid katki ja üleüldse.
see oli muidugi paras hetk natuke lisa guugeldada ja leida, et tegu oli vietnami kevadrullide lehtedega ning need nimelt ei ole frititud rullid. tuju oli selleks ajaks kuskile kadunud, mul oli õnnestunus pool wokitäit kuuma õli pliidi kõrvale plärtsatada, viimast rulli välja koukida üritades ja nii sõime lihtsalt täidist tšillikastmega.
üks suur asi, mis täna veel tehtud sai, enne ja pärast pidu ja kevadrulle ja puha, oli see, et laps sai oma kirjutuslaua puhtaks, viis osa arvutiträna suurest toast sinna ja siis sai kogu see ‘tehnikaosakond’ siin ümber mööbeldatud. üle pika aja sai juhtmetest sotti (ning korralikult uuesti pandud, mingid asjad ära likvideeritud, midagi ümber tõstetud.. eks siin on natuke veel sortida pudipadi, aga tulemus on hetkel igatahes kena.
ning tegelikult ma olen üllatunud, et see niimoodi äkitselt tehtud sai. kuigi raamaturiiuliga oli sama asi.
leidsin, et mu paremal õlal on üks nukk ikka oluliselt rohkem püsti kui vasakul. et midagi ongi paigast ära. kiropraktik?
ükskõik, kuidas mittetavapärast hommikut planeerida, jääb alati viis minutit puudu, vähemalt.
me saime küll õigel ajal välja, aga kilomeeter eemal avastasin, et jätsin oma suusasaapad maha. ots ringi ja tagasi. ja sinna see viis minti ära läkski.
ma olen seda teed kaudu sõitnud küll ja küll, see, mis Jürilt Jänedasse läheb. aga talvel mitte väga. nii et hooti oli kiirus.. no väike. aga viimasel paaril kilomeetril võttis GPS iga sajakonna meetri peale minuti aega maha. et tegelikult me olime õigeaegselt kohal, kuigi võinuks olla veel viis minutit varem.
igatahes, lapsele kingitud lumelauakoolitus, ja et grupp täis saada, siis osalesin ise ka.
sest kuigi ma kunagi ammu olen koolitunud, oli praktikat peale seda vaid paar korda.
noh, igatahes oli lahe, ma tundsin ennast ääretult mittesportlikuna, aga tulin täitsa kenasti toime. ja ilmselt julgen lastemäel või mingil muul laugel madalal nõlval veel proovida.
kuid enne peab sabakont taastuma.
oh ei, lauaga ja mäel ei juhtunud midagi.
lihtsalt laps jäi peale kursust veel laudama ja mulle tundus, et no kolmese murdmaaringi sõidan ikka ära. sõitsingi. ainult et laskumised ei kuku mul välja tulema (nt uisusamm tuli täna juba täitsa kenasti, aastaalguse suusalaagrist lastega oli kasu) ning ma lõpetasin paar korda kukkumisega. ja see üks kord oli täpselt sabakondile, põmaki, seal, kus klassikajälg pidanuks olema ja natuke oli ka. ainult et mitte liiga hästi, vasak jalg hakkas kuskile ära sõitma ja siis käisingi otsejoones maha. üldse mitte pehme pepu peale, vaid just, sabakondile.
silmist lõi sädemeid välja ja tegelikult tuli valupisar ka silmi.
järgmised laskumised võtsin suusad jalast – muidu ikka liikusin edasi. kuigi olin ikka täitsa hämmastunud, et 1,5h lumelauakoolitust nii läbi võttis, suusatades oli täitsa see tunne, nagu ma oleksin enne juba jube palju midagi teinud ja Ei Jaksa. aga jaksasin muidugi.
kuigi see sabakont..
autosse istuda ja tõusta polnudki hullu, kodus kõvalt diivanilt üles ajada juba oli. nüüd on pipraplaaster peal.
laps oli rahul ja ma ise ka tegelikult. kes teeb, sel juhtub.
päeva tipphetk oli tunnustus sõbralt, kes teatas, et ma ikka oskan elada. et täisväärtuslikumalt, kui mõni, kellel on pappi jalaga segada. et ma oskan väärtustada õigeid asju.
ma ise ei tunne seda kõike niimoodi, aga kui keegi kõrvalt näeb seda just nii – no see on ju tunnustus mulle 🙂
õhtul oli imeline loojangutaevas.
nüüd on imeline rammestus. ehk saan hommikul voodist välja ka.
ma saan täitsa aru neist tuttavatest, kes olid imestunud, et mina ja lastega laagrisse. ega ma ise imestasin ka natuke, ma pole eriline lastelemb. teisalt, kui on piisavalt täiskasvanuid ja lapsed on kooliealised, pole ju hullu.. ega ei olnudki. noh, vähemalt mitte väga.
kuigi mõni ei saanud ise suusasaabaste paelu kinni ja mõni jäi poes arvestamisega hätta (et ehk pidin aitama oste valida, et rahast ikka jaguks, sest no.. korvis oli rohkem kui peos raha). vahepeal tuli natuke kurja häält ja nägu teha ka. valvata, et need väiksemad ikka midagi sööksid ja õhtul ikka magama ka lõpuks jääksid. ning, oh õudu, suusatasin ka koos nendega (korra lausa nö abitreerina).
reedene vihm, mis pea kogu loodusliku lume ära sulatas, oli muidugi ilge. mul oli hea meel, et viimasel hetkel oma HH vihmajope kaasa rabasin – kõik sportjoped olid lõpuks kuivatis, aga minul jäi ülemine ots kuivaks. vihmajopele piisas duširuumis nõrgumisest 🙂
lumiseks läks, teadagi, siis, kui hakkasime lahkuma 😛
tegelikult oli hirmus lahe ja kuigi ma koju jõudes olin roppväsinud, oli see tegelikult puhkus selles mõttes, et ma tegin midagi ääretult rutiinivälist ja suure osa sellest värskes õhus. ning inimesed olid vahvad 🙂
pildil olevad mäesuusad on petlikud, enamasti olid neil ikka murdmaasuusad all. no neil väikestel, kes kogu aeg mäel ei olnud.
ah, neljapäev oli ka kusagil vahel, aga siis ei toimunud mu mälu järgi midagi põrutavat.
välja arvatud see, et jooga oli üllatavalt karm ja mingid lihased annavad tänaseni tunda. iga õpetaja on ikka täitsa erinev, kuigi teevad nime poolest sama asja.
reede tekitas küll täitsa mõne halli karva. kogu see lambalogistika ja juurdekuuluv. tähendab, jah, ma tean, et lambapäeval on tegemist, aga seekord oli täiesti uus koht ja oli detaile, millega ma ei osanud arvestada. ja logistika, jajah. tore, et on inimesi, kes on valmis vastu tulema.
vahele veel igasugu muud logistikat ka. katse osta lapsega lühikesi trennipükse, mille ajas sassis hoopis sealiha logistika.
sõber, kes mind päeval nägi, ütles, et ma olen sellise näoga, nagu hakkaksin kohe nutma. huvitav, ma olen sel aastal veel sellist asja kuulnud. kusjuures enamasti on mul siis selline tunne, et mind ei aja nutma, aga lihtsalt on kuidagi Eriti Juhekoos olemine ja tahaks kusagil nurgas külitav mannatera olla.
lamba jagamine läks ka kuidagi metsa. isegi mitte see pole probleem, et mulle omale eriti midagi ei jäänud, aga seda suurt looma oli keeruline jagada väikeste tellimuste vahel ja noh.. tulemus ei saanud hea, just nende jaoks, kellel olid suuremad kogused.
poole jagamise pealt laekusid külalised. õnneks paar nö oma jopet. mingi hetk mõtlesin, et kutsuks veel kedagi, aga siis tuli see lambavärk peale ja tegin targasti, et jäin kahe inimese juurde. lauda aitasid nad mul katta igatpidi, ka nõusid pestes ja rebiksaia valmistamisel aidates. ja vahepeal ust avades, sest mul oli lambavoorimine ju.
õhtu lõpuks siiski rahunesin maha.
laupäeva päeval käisin sõbrannale meigikoolis modelliks ja õhtul oli Draamateatris “Hõimud”. ma pean selle etenduse üle veel mõtlema. mul on tunne, et mu selline üldine sumbunud ja hall olek takistas lavalt tulnut korralikult vastu võtmast. halb ei olnud, seda kinnitan küll.
ja ma peaksin ütlema, et seal oli mõnigi deja-vu efekt mu jaoks ka.
täna saime lõpuks need püksid lapsele. varusin kohe ohtralt aega, aga seekord läks see kuidagi kiiresti. Murphy, nagu ikka.
suurem osa päevast möödus kodus toimetades. keetsin seakoodi ära (ma olen varem alati otse ahju pannud, aga et nädala sees aega kokku hoida), viisime sõbrannaga taara ära, grillisin lambaribi, keetsin kapsasupipuljongi valmis, tegin laimikreemi (lime curd) – et sellest teinepäev kooki teha.
ja kuidagi nii see päev ära läkski.
ahjaa, gaasiveesoojendi ikka jamab, tuleb vist spetsialist siiski kutsuda.
kassid muidugi põõnasid suurema osa päevast..
üleeile õhtul mingil hetkel mõtlesin, et oh, kus ma nüüd kirjutan. aga siis läks ärritus üle ja nii see jäigi 😛
sügisene kooliaasta algus on jälle nagu puuga löönud. ma ei saa aru, kuues aasta läheb ja see kella seitsmene ärkamine on õudus kuubis. ometi ka kobin korralikult varakult voodisse ära ja isegi uni tuleb üsna kiirelt. et ehk minimaalselt 7 tundi magan igal pagana ööl. tihtipeale rohkemgi.
ja mul ei ole mõtet ilgvara ka voodisse minna, sest siis ei tule und ja ma vähkren ja see ajab närvi ja siis ei tule nö tavalisel ajal ka und.
ning ma tean, et ega see seis kevadeks palju ei muutu.
teine hala on see, et ma tunnen, et ma jooksen toidutegemistega kuidagi umbe. pea on ideedest täiesti lage, keeran midagi kokku ja siis selgub, et seda ei saa kiirelt soojendada. et ehk kooli ja trenni vahel on lapsel hala, sest aega seal eriti pole. ja ta pole seda tüüpi laps, kes mängeldes läheks peale kooli, mingi batoon hambus, pea otse trenni. muusikakoolile selline logistika pani ju põntsu..
õnneks sisetrenni ajad on natuke paremad, nii et selle kuu lõpuni on veel keerulisem seis.
aga süüa teha tuleb ka edaspidi..
üldse, miks on mingit hala kirjutada lihtsam kui sellest, mis on hästi?
nagu sellest, et lapsel läheb koolis endiselt täiesti kenasti, kogu vene keele (ja sellest tuleneva lapse hala) kiuste. või et mul on tööalaselt kõik kenasti. või et kodus saabub, küll õige aeglaselt, suvise kaose asemel mingi hägune kord. või et massaaž üle tüki aja oli super. või et ma sain suvel kohutavalt palju kohutavalt häid emotsioone (no tasakaalustuseks ka neid teisi muidugi, aga see selleks). ja et tegelikult on õues siiani soe ja päike ja mõnus ja õhtune linn pakub täitsa toredaid vaateid..
eelmisel nädalal sai üks kiire väljamaa-reis ka tehtud, suure punase laevaga. kuna sain selle sünnipäevapakkumise neilt, siis otsustasin ära kasutada. seltskond oli nö laiendatud, nii et olime autoga ja neljakesi. auto, no et oleks natuke liikumisvabam ja saaks vahepeal jalga puhata. tegelikult üks laps lausa magas seal päeval päris kaua, mis pole muidugi ime, päev oli pikk. kui ikka kuueks sadamasse jõuda, siis peab vara ärkama..
esimene pikem ja üldse kõige pikem peatus oli Heureka. koos planetaariumiga.
hommikul, kui jõudsime, oli üsna vähe rahvast ja mõnus toimetada. et ehk tegelikult läks sellega hästi. Soomes küll kool käib, aga mingi hetk tuldi lausa bussidega.
lõuna sai ka seal söödud, kuigi ilmselgelt oleks leidnud ka odavamaid kohti. samas ei hakanud selle ühe söögikorra pärast rabelema ka.
seinakell ja paar muud asja Ikeast – no ei saa ju jätta seal käimata. ühtlasi taas mõtted oma garderoobikapi ümberkorraldamise teemal. kust edasi tuleb see teema ikka, et pooled asjad tuleks lihtsalt ära visata..
ja siis mõni outlet ja Jumbo, sest mu noormehele oli koolikotti vaja. seda sealt ei saanudki, lõpuks sai ikka eestist miskine asi talle ära ostetud. tema oma valikud, ütleme lühidalt. mõneski outletis jäi midagi omale silma, aga lõppeks ei ostnud midagi.
kui ma aastaid tagasi viimati Hesas vähe pikemalt olin, jõudsime Idakeskusesse, mis oli, noh, oli kah. Jumbo igatahes oli klassikaliselt väsitav ostukeskus. kuigi me lippasime seal kiirelt paar poodi + toidupoe läbi. juust, mille parim enneni oli mingi umbes 5 päeva, oli alla hinnatud kilohinnaga alla 5euri ja sinkvorst, kampaania, oli kilohinnaga 4eur, viilutatud ja vaakumis versioon. no lihtsalt jäi silma.
siis veel sõbra juurest töölt läbi ja veel üks tass kohutavat soome kohvi. esimene oli laevas (st täitega kaks tassi), teine Heurekas (söögi hinna sees) ja kolmas sõbra poolt. huvitav on, et soomlased peavad end kohvirahvaks, aga kokku keedavad mingi ilge lurri. no ilmselt neile omale meeldib selline..
ning õhtuks jäi sadamate-paatide uudistamine. meil oli see tobe vene aeg, mil inimestel polnud paate-jahte linnas ja seetõttu on meil vähe ning väikesed sadamad, veel, eriti kesklinnas. aga seal on mereäär paksult täis. paate ja jahte ja purjekaid siis.
tagasisõidul oli punane laev rohkem täis. sadamas olime varem ja ootasime kauem, kui laeva saime, oli päike loojunud ja taevas imekaunis. fixobjega sellest muidugi pilti ei saanud 😛
esimest korda elus oli mul tunne, et Helsingis oleks nagu midagi teha ja tahaks kauem olla ning ringi vaadata.
kuidagimoodi õnnestus laevas magama mitte jääda. enne ühte olime juba kodus.
tähelepanek noorimalt osalejalt: juba teist aastat järjest on üsna vahetult enne kooli mingi reis.
järgmise päeva äratus oli taas sigavara ning nädalavahetus hobitöiselt tihe. väsimus saatis pidevalt, aga kõik sai tehtud. ma loodan.
olid ilusad õhtud ning taastõdemus, et mul on paljude asjadega elus hullult vedanud. muinastulede lõke, saun ja alias. kosk, ma ütlen, kosk on ikka alati kalameestega seotud olnud!
ja nüüd on koolialguse asjad, pooliti koristamine ning tunne, et mitte midagi ei jõua.
hinges kripeldab see odav lennupilet..
