mõtteid mööduvast aastast

töötlesin pildi Portugalist ära, aga mõtted püsisid pigem Itaalias.
huvitav, et Itaalias oli see mägedevaheline päikesevalguse ajaline piiratus paremini tajuda kui Portugalis. muidugi, Manteigases, mägedes, “loojus” päike küll mäe taha, aga ida pool oli org. Torboles ja Riva del Garda olid aga põhja-lõuna suunalises orus (mille põhjas on Garda järv) ning mõlemal pool kõrgusid mäed ning seal oli konkreetselt: hommikul oli päike Riva delGardas ehk lääne pool, Torboles oli päike mäe varjus, päeval oli mõlemas ja õhtul kadus Riva del Gardast varakult.
eks muidugi päikese ring oli maikuises Portugalis ka pikem kui oktoobrikuises Itaalias.

aga üks Itaaliaga meenuv asi on veel see, et kui ma ära tajusin, kui kaugel on õieti see rada, kus meie noored sõidavad, siis igatahes mina olin küll veidi mures, et kas nad ikka jõuavad õigeks ajaks starti. eks muidugi arvestati, et peaks jõudma, aga vaikse tuulega võttis see üsna hea aja.
no ja oma lapsest ma tean, et ta pole see trügija ka. et kui isegi on elektroonikaga end juba “sisse regatud” (selline võistluskord oli, et igaühel oli randmel selline elektrooniline jubin ja iga päev enne võistlust tuli sellega end nö sisse registreerida ja peale võistlust välja; selleks oli üks värav, aga no see polnud seotud mingi ajapiiranguga enne või peale võistlust vähemalt; kui seda ei teinud, ei saanud selle päeva tulemusi kirja), siis kallas oli ikka rahvast ja varustust täis ja vee peale said esimestena ikka need, kes end sinna veele lähemale olid sättinud.
nii et ma üldse ei imestaks, kui selgunuks, et mu oma suht viimaste hulgas vee peale sai.
aga ma ei tea seda täpselt.
muidugi õnneks treener kaatriga aitas neid ka. juba kasvõi jõuvarude säästmise mõttes oli see hea. eriti siis, kui tehti kaks sõitu ära, siis kaldale ja siis sisuliselt kohe tagasi, et jõuda kolmandasse starti..
novot, igatahes ma suutsin iga päev enne esimest starti (kui see üldse toimus) muretseda, et kas nad ikka jõuavad ning rahunesin alles siis, kui esimese sõidu tulemused kirjas.
muidugi mõtlesin ma üle, sest meie noored olid selles mõttes jube tublid. protseduuride pärast ei jäänud (peaaegu) midagi katki. või siis selle pärast, et ei oleks jõudnud. treeneri abiga või ilma.

kuid koolivaheaeg kui selline jäi olemata, suvel ka kogu aeg trenn ja kõik märgid viitavad, et poeg peaks vähe lõdvemalt mingi aja võtma. ja kui ise ei võta, siis, tundub, sunnitakse võtma..

aga nüüd ma teen omale ühe kakao ja meenutan hoopis seda vaikset sooja õhtut Portugalis, Sesimbras, kus ookean oli leebe.
peaks minema Sardiinidesse sardiine sööma..

sesimbra502

postkaart Itaaliast

täiesti hull nädal on olnud. peamine, et ei tea kunagi ette, milliseks täpselt päev kujuneb.
siiski on veidi nähtud ja käidud, kuigi väga paljudesse kohtadesse, mis mõtteis mõlkusid, ei jõudnud ka. sest no lihtsalt pole sellist aega, et eralduks paariks tunniks.
kõrgem tõus jalgsi oli ca 260m, sellest suur osa mööda treppe.
oldud on nii vee peal kui mäe peal kui niisama. laps leidis surfaritega magneti.
üks imeline väike poeke jääb küll kauaks meelde. hingega tehtud asi. soojust täis. Itaalia päike, tõesti.

peale tänast peaks natuke rahulikum olema. et ehk ma sõltun veidi vähem teistest.
aga mul on hea meel, et olen saanud olla osake Techno 293 MM-ist.

161027_3288

käisin taas lõunas

ei saa kurta, et sel suvel lõunas pole käinud. kaks korda Lätis lausa!
ilmaga on ka mõlemil korral just nii vedanud, et no ongi lõunamaa reisid.

seekord oli taas väga super rannailm (kuigi ma ei päevitanud ega ujunud üldse), lisaks veel tore kohvik, kus nädalavahetustel ka päevasel ajal DJ muusikat valis.
võistlejaid ja kaaskondlasi toideti seekord paremini kui Liepajas, ka õhtuks oli midagi süüa. laupäeva õhtul koguni päris palju ja väga head.

muidugi nukker oli see, et laps lootis paremat kohta, kui sai. kaotas trennikaaslasele ka, kellest muidu parem on. võistlusnärvi teema ikka, vist. või harjumatu järvetuule või ma ei tea. aus olles oli minul kaldal vahepeal pisar silmas. et ehk kaasaelamine on ikka raske.

auto üllatas positiivselt, isegi selle koormaga ja tuuletakistusega oli kütusekulu talutav.

kisezers778

üks hõredatest postitustest

vahel ikka tuleb pähe, et ma ju mõttes ikka luban tihenimi siia kirjutada – aga välja kukub nagu alati. st ei kuku. ei teagi, kas sotsiaalmeediasse mingite mõttejuppide kirjapanemine võtab pikema kirjutamise isu ära või siis mitte. võta kinni.

mitte, et kirjutada ei oleks. just ükspäev mõtlesin, et kuidas laps on kasvanud ja kuidas temaga on nüüd suhelda. täna mõtlesin taas sellele, kuidas mõni ikka jaksab iga asja vastu olla (FB gruppides mõned inimesed lihtsalt jäävad juba meelde). no ja veel hulk asju, mis peast läbi on käinud – aga siia mitte jõudnud.

samas, ma tean, et peaks ikka kasvõi iseenda pärast kirjutama. aastate pärast on hea meenutada. ega ma muud päevikut ju ei pea ja blogi on üks päris korralik päevik. isegi ümbernuga-juttude puhul meenub omale, mis teema tegelikult oli. enamasti 😛

nii et olgu, lapsest.
titest on kasvanud kena noormees, minust pikem. selline napisõnaline, aga temaga kahekesi autos sõites avab ta end rohkem ja saan tema mõttemaailma pilku heita. käis eelmisel nädalal uhkes juuksurisalongis, mitte enam suvalises kohas; peale seda oli vaja talle esimene soengutegemise vahend osta. habet on ka juba ajanud.
üldiselt jõuab pikapeale pärale, et enam polegi minu väike lapsuke, vaid täiesti omaette inimene.
selline päris tore ja asjalik inimene.

lõpetuseks sünnipäevaõhtu loojang:

loojang148

aga millal sa viimati Lätis ringi vaatasid?

pool puhkust sai Lätis veedetud, sedapuhku Liepajas. lapse võistlus viis sinna.
algul oli teada, et võistlus peaks olema Riia lähistel, ca nädal varem aga selgus, et hoopis Lipeajas. et ehk ligi poole pikem reis. aga kuna poiss oli selle võistluse omale pähe võtnud ja mina puhkuse vastavalt planeerinud, sai mindud.

kuid mitte võistlustest ei plaani ma kirjutada (endise sõjaväelinnaosa liivarannas, üsna tuuline, õnneks muulidega kaitstud ala), vaid pigem sellest, et kõikide suurte välismaareiside kõrval oleme unustanud sellise naabri nagu Läti. okei, viimastel aastatel on seal vist veidi rohkem käidud, aga kui tuttavatelt küsida, millal nad viimati Lätis käisid (no jätame kõrvale Riia tööreisid), siis enamus ei oskagi väga midagi kosta.
miskipärast tundub kuidagi, et Läti, noh, mis seal teha ja vaadata ja olla. aga mina aina üllatun ja üllatun.
jah, mingis mõttes on kohati tõesti märgata mingit mahajäämust. mõneti aga mitte. ning ega ei peagi kõik hästi fancy olema. pole ka mujal, kui aus olla.

et ehk Liepaja on täiesti mõnus linnake pika-pika rannaalaga, muuseas kesklinnast jalutusteekonna kaugusel. häid söögikohti on (ja enamasti on hinnad väga normaalsed). rattalaenutused ja rattateed on (seekord ei kasutanud). eriilmelist arhitektuuri on, kuigi suur hulk kauneid puitmaju on üsna kehvas olukorras. samas on ka nendes oma võlu.
pole selline lastelinn, nagu Ventspils, kuid rannapargi mänguväljak oli päris uhke.
Liepajas on muide ka tramm! nii väikesest linnast seda ei ootakski.
ja ülestõstetav, rohkem kui 100-aastane puusild, millest iga päev korduvalt sai üle sõidetud.
päris uhke turg – ning nende tomatid olid täitsa õige maitsega. rääkimata sellest, et suure pundi tilli ja paar sibulat (värsked mugulad koos pealsetega) sain 30 sendi eest.
no ja huvitavad pingid rannapargis, palju skulptuure siin-seal, sh lilledest ja veel mitmed pisiasjad.

lühidalt võiks öelda, et enne kaugemale põrutamist tasub tutvuda naaberriigiga. eelmisel suvel oli plaan Kuramaad avastada, aga jäime Ventspilsi pidama, sest lihtsalt oli selline linn, kust ei saanud tulema. seekord oli lapse võistlus see, miks ei saanud ümbrust avastada. kuid seda enam on plaan millaski vähe suurem ring teha. lihtsalt aina avastan kohti, kus tahaks käia ja mida näha. turismiinfo ja kaartide põhjal, pluss muidugi oma väikesed kogemused.

pildid on suures osas teises arvutis, nii et ei mingit linnapilti.

Liepaja Karosta surfiklubi

emadepäev

kuna tänastel plaanidel oli ette nähtud mitte teostuda, käisime päeval hoopiski nurmenukke korjamas.
sel ajal, kui ma oma tõbise lõunaund magasin, tehti köögis kotlette. lapsel oli kkka assistent kõrval. täitsa hea tulemus.
hommikul esimesed lilled olid küll võililled, nüüd on vaasides juba rohkem õisi. meelespead ka, aga mitte need pildil looduses ja mida muidugi ei raatsinud noppida.

homne päev on ka päris erinev sellest, mis nädal aega tagasi arvata oli.

meelespead517

kurviline

mingid veidi närvilised ajad ja etteaimamatud muutused. vastandina siis planeeritud muutustele.
võib-olla peaks ennast ise natuke rohkem liigutama ja mingeid asju tegema. ma ei pea silmad füüsiliselt (kuigi ka see tuleks kasuks). ikka et veidi ette mõtlema. teisalt, on tunne, et välised muutused on kohati aina tempokamad ja etteaimamatumad, nii et väga pikalt ette mõelda praeguses hetke kontekstis võib olla pigem mitte väga arukas. sest, ilmselgelt, vanamoodi asjad enam ei jätku.
just tuli pähe, et oot, ma midagi ju olengi taas ette võtnud, või peaaegu. pisiasi, nagu ikka. aga kunagi ei või teada. ega ükski omandatud algtõde ei jookse mööda külgi maha.
lähipäevad on kiired vist.

päeva rõõm:
talisurfiII

ja kui siin igav on, siis näiteks võib lugeda sellist naiste-meesteteemalist postitust. nii tore, et mu eest sellised asjad ära kirjutatakse 🙂

harilik nädalavahetus

kes küll ütleb, et jaanuar on kuu, kui midagi ei toimu?
aga võib-olla mulle tõesti ainult tundub, et tegemist on. ma olen päris mitu raamatut ju ka lugenud – ja no see on ju praktiliselt mittemillegitegemine?

sünnipäev kulges leebelt. reedel mõned pubekad kodus, kes sõid kõik pirukad ära. neid ikka oli.
eile oli kerge sünna ja hulk logistikat. kohutav kummut.
külmik on mul vana, kuid voodi mugavam kui enne.

pilved550

reede õhtul kuulutas vanakraamipood oma FB lehel, et neli head tooli on müügis. superodavalt kusjuures.
sai ära toodud, õhtul vanad katted maha, täna uued peale ja õhtuks toolid uude koju. natuke kahju oli isegi, väga hea tulemus sai. aga mul ei ole neid kuskile panna nagunii.

tool0116

õhtul tegid kassid mingi triki ja magasid, noh, peaaegu kaisus. need, kes muidu ikka kähmlevad hooti ja pigem distantsi hoiavad.

kassikesed022

kaks vahvat üleni musta kassipreilit mahtusid ka veel õhtusse.

ja hulk kana ja uus monitor.

kolmas advent, esimene lumi

hästi palju on toimunud kogu aeg ja kuidagi kiire on ka. uneaja arvelt ei taha ka enam kirjutada.
aga tänase päeva peab ära märkima, sest kuigi Ida-Virru sõites oli tee ääres lund näha, siis nüüd sain mõne hetke lumesadu ka. muidugi enamvähem just sel hetkel, kui oli vaja mööblit vedada.. (aga selleks on kiled muidugi ka).
luutsinapäeva safranisaiakesed on ahjus – nii palju täna ikka sättisin asju 🙂

ahjaa, reede õhtul sai laps lõpuks oma medali ka kätte 🙂

esimene lumi

uitmõtted

laps sai hea motivatsioonilaksu: oma vanuseklassi Eesti meister. see oli üsna stiilis, et tähtis pole võit, vaid osavõtt – ja näe, selgus, et osavõtt toob võidu ka.
iseasi, et järgmiseks aastaks tuleb nüüd hulk varustust soetada. uurin just hindasid ja egas midagi, purjele mahub ju firmalogosid ka. tuleb inimestega rääkida.

lainemurdja430

väljaminekud ongi hetkel üks oluline teema. sest mingeid on veel ette näha. hea, et olen mingi varu tekitanud, mis lubab ka mõningaid nö mittekohustuslikke väljaminekuid, iseenese meeleheaks. muidugi, igasuguste nende ligitõmbe seaduste vms järgi tuleb tegelikult suhtuda nii, et mul on selle kõige jaoks (ja veel rohkemagi jaoks) võimalused olemas ning – need võimalused tekivadki.
right.

sel nädalal olen nüüd omaõlaga võimelnud ja usinasti magneesiumiõliga määrinud ka. miinus: padi ja padjapüür on õlised, nagu avastasin. pluss: ee.. ehk saan ikka õla enam-vähem liikuma?

tööl on üle tüki aja närvilised ajad. väljaspoolt tulev närvilisus, mitte meie omavaheline. aga igatahes on mingeid muutusi vaja, tundub.

kuidagi ei suuda end kätte võtta ja reisipäevikut digitaliseerida. lausa piinlik juba. enda ees.