päris hull, kui kahe reisi vahel on umbes poolteist päeva aega Tallinnas olla. reaalselt küll veidi rohkem, aga ma ei loe eilset õhtut sisse.
suure osa tänasest ja homsest teen tööd ka.
eelmise reisi asjad said hommikul lahti pakitud, et täna õhtul jälle kott ära pakkida ja homme tööle kaasa võtta ning sealt otse järgmisele sõidule põrutada.
Riias vähemalt ööbime mingis korralikus hotellis vanalinnas ja koolitus toimub ka seal lähedal. süüa antakse ka. nii et mingit hullu ringijooksmist ei toimu vähemalt. hea seegi.
RM on mu vanemate juures ja ema on haige, nagu selgus. nii et mul nende pärast ka mure. jah, nad toimetavad ja teevad, aga ma tean ju, et lapse kõrvalt haige olla ei ole väga lihtne. muidugi on hea see, et poiss on nii suur, et tuleb toime ilma suurema kantseldamiseta. aga siiski, lapsega on mingi vastutus ja kõik.
igal juhul jään ma selle pooleteise nädala eest vanematele suure tänu võlgu..
Malmöst on ka veel kirjutada küll ja küll, aga kui ma seda lähiaegadel ei tee, siis tulevad uued muljed peale. ma ei tea, kuidas selleks aega leida.
osa sellest, mis ma tahan kirjutada, ei olegi ehk otsesed kogemused, vaid pigem süntees sellest, mis ma sealt sain.
aga võib-olla ongi hea, et natuke settib see asi.
kõige selle vahele õnnestus mul hankida omale uus mobiilikotinuga 😛 üldiselt samasugune mudel, nagu olemasolev, aga ühe lühikese noa asemel on küüneviil. väga tore, hirmus rahul olen. väike brändireklaam ka juurde, Victorinoxiga tegu, et ikka kaua vastu peaks.
et milleks selline asi? mina ka ei tea. igal juhul olen ma seda päris palju kasutanud seda selle aasta jooksul, mil mul üks analoogne on moblakoti küljes rippunud.
vähem kui 24h pärast olen jälle teel..
Rubriik: lapsed
üleväsinult kirjud mõtted
mõtlesin, et näpistan kolmveerand tundi ja magan. aga ei, just siis tuleb telefonikõne, ma pean ühe faili uuesti kusagile saatma, tulen arvuti juurde ja siin on muidugi jälle mitu töist asja ripakil. nüüd on siis vähem kui pool tundi ajani, mil pean välja minema ja pole mõtet enam voodisse minna.
tagasi koju on lootust jõuda kella seitsme ajal. vahepeal linn – tagasi siiakanti, lasteaeda – linn – linn – linn – kodu.
õhtul on jälle poolöine töökene teha, läheb ka kaua. ehk siis vahepeal, selle paari tunni jooksul õnnestub leida veidi puhkeaega ka. kuigi ma ei tea ikka.
sest mul on tegemata umbes miljon asja.
nagu puhas pesu on sorteerimata;
reisidele kaasavõetav pisike läpakas on konffimata;
laupäeval peaaegu et alla sadanud köögikappi on asjad tagasi tõstmata;
.. kui nimetada mõned hoobilt pähe tulnud ja suuremad.
mingid vene sõjaväes käinud inimesed on mulle kunagi rääkinud, et kõndides (öövalves näiteks) pidi ka olema võimalik magama jääda. ma siiralt loodan, et minuga ei juhtu täna nii.
kõigele lisaks tehti mulle eile, eile! umbes mingi maiteamiskell õhtul tööpakkumine. see, mis on siis mu põhitöö teemadel. aga ma ei saa seda hetkel vastu võtta ka siis, kui ma seda nö põhikohta vahetan. sest ma ei ole hetkel kindel, kuhu suunas ma nüüd edasi tüürin täpselt ja seal on oht, et ikkagi läheb täistööaja peale. st, igal pool on see oht. välja arvatud praegusel põhitöökohal. seal on tegelikult ka, aga ma olen öelnud, et kooli lõpuni ei tule kõne allagi. aga sinna on (veel) aega. umbes ühe kena raseduse aeg (ärge lugege siit välja, et ma olen rase. ei ole!).
miks sellised pakkumised tulevad nii valel ajal?
sain eile RM-ile tellitud Abeko südvestri kätte. ma ei suuda oma väsinud olekus normaalset linki tekitada, vot see paremalt teine tumesinine on õige. absoluutselt parim vihmase sügise peakate, kõrvad-kukal ka soojas. just see, mida ma tahtsin. pojal omal oli ka hea meel – meremehemüts ju nagu 🙂
linnud ja muud õhusõidukid
‘lennukijuhil kabiinil peavad olema aknad, et ta ei põrkaks kokku teiste lennukite, helikopterite õhupallide, lindude ja muude õhusõidukitega’
votnii!
trennilaps
minu laps, kellele üldiselt meeldib asju teha nii, et ta neid kohe oskab ja kes tavaliselt ei ole rahul, kui ta mingeid asju ei oska ja teised temast paremad on, see minu laps on oma ujumistrenniga väga rahul. ometi on ta seal üks noorematest ja vähemoskajatest.
eile ma ei vaadanud nende trenni pealt. oli asjaajamisi.
kui ma aga päris lõpuks kohale jõudsin, tegelesid nad vette hüppamisega. lihtsalt, jalad ees. minu oma hüppas ka ja päris rõõmsalt.
pärast uurisin, et mis nad veel tegid. noh, näiteks olid nad seekord ujunud ka piki rada, mitte ainult risti. üks kord selili ja kaks korda kõhuli, nagu RM mulle teatas. umm? minu laps? see, kes esimeses trennis ei suutnud vees eriti selili olla (üleeile õhtul vannis oli täiesti normaalselt selili, ütlesin siis, et ujudes peab samamoodi olema ja laskma end vee peal kanda, et kui üritab kuidagi pead püsti ajada, on kohe jama majas), liikus nüüd terve see 25m ära? jalad ulatavad tal nagunii põhja ainult basseini madalamas otsas mõne meetri ulatuses..
edasipidi, jah, ma olen talle koeraujumise-liigutusi üritanud õpetada. aga ikkagi.
ning vettehüpete kohta ütles ta, et neid ei pidanud tegema, aga suuremad poisid (seal on ka 2a temast vanemaid) tahtsid. ja et tema hüppas ainult (!) kolm korda ja ta natuke kartis ka.
keegi on minu argliku lapse nagu välja vahetanud vist?
aga mul on hea meel, et talle meeldib. sellega läks umbes nagu lasteaiaga – et ma kartsin lapse negatiivseid reaktsioone kordades rohkem, kui neid reaalselt tuli.
unistused majast
täna hommikul oli konkreetselt külm. ma olin ju nagu riides täiesti normaalselt ja kogu tee külmetasin. ja õhtul on ju veel pikalt edasi-tagasi sebimist, RM-i trenniga seoses. brrr!
vähemalt tööl on soe.
aga eile hommikul oli pilvealune ja niiske.
asjaolude tahtel sattusin sinna kanti, kus on üks maja, mis mulle kinnisvaraportaalides aegajalt jälle silma jääb. selline koht ja maja, mida ma tean. kunagi aastaid tagasi avastasin paar kilomeetrit eemale ühe laheda maja, aga see oli-on kaugelt liiga suur ja ebapraktiline. nüüd üks väiksem. üle tee elavad tuttavad pealegi, kes ka just viimase paari aastaga omale seal elamist restaureerinud.
sumpasin läbi endakõrguste märgade takjate ja piilusin ukse vahelt sisse. nagu arvata oli, selle raha eest saab sisuliselt karbi, kus kõik on vaja teha. aga ruumi on, eriti kui teine korrus ka välja ehitada.
lähim kool ja tihedama bussiliiklusega asula on 9km, Tallinnasse ligi 50km. rong on üsna kaugel. seega auto on must have ja ega see mind väga ei vaimusta.
aga asulas on pood olemas ning natuke korrusmaju ka, mis jätab lootuse, et poeke ikka püsib. territooriumil on tiik ja ojake. kui leida sissemakse raha, siis laenu kataks praeguse korteri väljaüürimisest ära. samas tuleb päris korralik raha panna maja taastamisse. tegu on veel muinsuskaitsealal asuva majaga, nii et peab uurima, mida seal üldse teha võib. teisalt saaks mingit toetust taodelda jällegi.
ah, ma ei usu ise ka, et ma hakkan kolima. vähemalt mitte sinna. kuigi veidi tahaks ju. aga lapse kool ja värk.
ma olen üldse mures RM-i pärast. kui nüüd kõik läheb nii, nagu tundub minevat, siis pole mind varsti pea kaks nädalat kodus ja laps peab olema mujal. tundub, et see talle õnneks väga hullult ei mõju, mitme koha vahel käimine siis, aga ma olen ikka mures.
ma tahan puhata ja mängida tegelikult.
kell 10.37: vot haigeksjäämine ei sobi praegu kohe üldse mitte. aga just selline tunne on. lisaks kriipivale kurgule on pea paks. ning ma usun, et see on siiski viirus, mitte organismi püüe mind kaitsta. ja õhtul pean ma ikkagi olemasolevate riietega hakkama saama.
raske juhus poes
vahtisin täna poes neid kahte rüblikut, kes seal täiesti kohutavalt ringi tormasid ja leidsin, et mul on ikka vedanud. sellega, et mu laps ainult lunib mingeid asju, aga ei mängi võõraste taga teistega peitust ega midagi.
ühe pere lapsed olid vist, 6-8-aastased umbes. vanaemaga vist. väga ei keelatud ega midagi. minul oli kõrval paha tunne, kuigi mu laps pidas ennast hästi üleval. või noh, nii nagu ikka. nende kõrval küll väga hästi.
emana ma ei kipu teisi lapsi eriti arvustama niimoodi. aga see oli tõsiselt karm elamus lihtsalt.
tegelikult ma tean küll, et lastega pole poes alati lihtne. aga peab ju ometi üritama neistki inimesed kasvatada.
1. september
RM läks lasteaeda, lilled näpus. ongi viimane aasta. müstika, aeg lendab nii kiirelt.
arvud ja numbrid on tal enamvähem käpas. arvutab ka. liitmist lausa matemaatilise tehtena, muid arvutusi lähteülesande baasil. suurte arvude puhul tunneb end kindlamini kahe ühesuguse arvu liitmisel, aga tuleb muuga ka toime.
lugemise ja tähtedega on kehvem. see ei suju tal kuidagi. muidu on hea mälu küll, aga tähedki pole kõik meelde jäänud. lugemisenipp pole seega ligilähedaseltki käes. aga noh, eks õpib. praegu siiski aega on veel.
järgmisest nädalast hakkab ujumas käima. algõpetus. arutasime seda asja, et ta võiks ju kuskil trennis käia ja mulle tundus ujumine hea mõte. ta ise tahab ka veidi. eks näis, kuidas läheb.
kooli pärast ma väga ei muretse muidu. kolm kooli on, kuhu saab ja olen nõus panema. ükski neist ei ole ‘eliitkool’, üks on lausa põhikool. aega on selle asjaga ka veel.
tegelikult tuli pähe see, et peaks nüüd uurima, kuidas on neis lood pikapäevarühmaga. see oleks vist abiks? eelkooli võiks ka panna, vaatame. nn rajoonikoolis ei ole seda, põhikoolis on ja kolmas kool on logistiliselt veidi paha. näis.
aga kena õppeaasta algust siis 🙂
igaüks kasvatab lapsi isemoodi
nädal tagasi olime Riias. juhtusime sinna taaskord sündmusterohkel ajal. käimas olid Riia linna päevad. nii et vaatamist ja tegemist oli rohkem, kui jõudsime osaleda. muidugi – oleksime asja planeerinud, oleksime jõudnud rohkem toimetada. ega me kursis ei olnud ju.
aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida väga pikalt 😛
hoopis lastest ja lastekasvatusest. illustratsiooniks allolev pilt. see laps, kelle käsi on seal autol, ei hoidnud seda seal vaid hetke ja kogemata. autod seisid platsil (sattusime taaskord automuuseumi korraldatud Riia Retro peale, eelmisel aastal oli mootorrattad) ja ootasid parkimist, ning see laps käppis neid pidevalt. mitte keegi ei keelanud ka. mõnigi autojuht vaatas üsna pahaselt, mõni ei pannud tähele. auto külg, isegi ukse käepide..
meie kamandasine küll lapsi, et autodest eemale ja puudutada ei tohi. ning ei mingit probleemi.
oh, eksole, mis see lapse käsi siis ikka autole teeb? suure tõenäosusega ei teegi midagi. auto võib lapse käele rohkem teha. aga mina ei pea lihtsalt õigeks, et teiste suhteliselt hinnalist omandit võibki lihtsalt nii käppida. muidugi see ka, et kui ikka hoiad lingist kinni ja auto liikuma hakkab, siis see võib halvasti lõppeda, isegi nende olematute kiiruste juures.
aga järgmiseks aastaks peab meeldetulese panema, et programm enne välja uurida ja läbi mõelda. saaks paremini plaanida.
lühidalt
jaanijärgsed tööpäevad. üldse ei viitsi. tahaks nagu eelmisel suvel, niisama logeleda. aga ei saa.
kusjuures pole ju mingit põhjust igatseda aega aasta tagasi. see oli päris kole.
RM käib veel täna ja homme lasteaias. edasi – näis. sest mina enne augusti ei puhka. minu isa ja tema oma isa on variandid. hea, et ma igapäevaselt tööl ei pea käima. kuigi raha saan sellevõrra vähem. saame hakkama ikka 🙂
eile sai Zephyr (sky) oma esimese lennu. ja mina Venicet proovida. tuli palju rohkem asju välja kui varem on õnnestunud. ikka natuke parem lohe kui need eelmised, mida olen saanud lennutada. pildid on kodus ja mina tööl, nii et neid ei saa praegu.
üldse on terve hunnik pilte vaja ära töödelda. näiteks jaanipäeva omad. neid juba küsiti.
see sajuta ‘auk’ jaanilaupäeval oli päris paras, just õigel ajal ja piisav, et veidi jaani pidada. lapsed olid pärast täiesti küpsed nagunii ja isegi minu oma magas oluliselt kauem kui tavaliselt.