seda, kuidas ma homse eksami ära teen, ei tea küll mitte keegi. kõige vähem mina.
aga ükskord peab esimene läbikukkumine ka tulema ja selles aines on see pigem oodatav kui häbiasi. arvestades, et sama õppejõu oluliselt lihtsamas aines kukkus ka pool kursust läbi esimesel korral.
aga vähemalt kodutöö on tehtud ja saadetud.
ma ei saa muidugi aru ka, miks meie suhteliselt laiapinnalise eriala puhul mõni õppejõud eeldab oma aine kitsalt sügavuti tundmist? kui kõik seda eeldaksid, poleks võimalik kaugõppes kooli läbidagi.
Rubriik: koolijutud
veidi vedamist
mul paistab kooliga veidi õnne kah olevat.
oli mingi aine, kus oli valida praktilise töö ja eksami vahel. mõtlesin algul teha praktilise töö, sest noh, ma pidin seda asja nagunii tegema, aga ajaliselt läks veidi umbe ja tegin eksami. kusjuures eksam oli selline, et vahtisin küsimusi ja mõtlesin, et kas marsin kohe klassist välja.
siiski kirjutasin mingeid asju, et ehk saab ikka läbi. olin valmis vajadusel rääkima õppejõuga, et esitan oma praktilise töö lihtsalt hiljem.
täna kursavend teatas, et hinded väljas. läksin väriseva südamega vaatama ja mulle kargas vastu A 🙂
kuidas ma selle sain, ei oska ma küll aimata. ikka lihtsalt vedamine. ma olin lugenud veidi rohkem asju, kui ainult tunnikonspekt ja see ilmselt oligi abiks, sest päris palju küsimusi oli abimaterjalidest.
vähemalt on tunne, et võib kooliasju jälle edasi teha 😉
võimalus veeta laupäeva koolis
see õppejõud, kes on siiani nt ühele tütarlapsele nööri soovitanud, jõudis täna juba Särevere kooli soovitada osadele. vaatame, mis põnevat veel täna juhtub.
aega on meil kella viieni, nii et jõuab veel.
ma ei esitanud isegi kaebust
ma olen ikka kuri inimene küll.
võtsin mingi aeg tagasi ette ja tegelesin ühe protestiteemaga, mis oli tolle sissekande aluseks. saatsin maili, kus uurisin vastavast ametkonnast, kas konkreetselt selline käitumine on aktsepteeritav. et siis vastusest lähtuvalt edasi tegutseda. ise ma polegi mingit vastust saanud, aga kuuldavasti on nüüd ametkonnast läinud ametlik kaebus kooli. ja koolis muidugi oletati, et mina võiksin seal taga olla.
suurepärane.
(maailm on väike ja infot imbub sisse imelikest kohtadest. ma ei peaks seda üldse teadma praegu)
ilmselt on nad nii harjunud sellega, et keegi midagi ei kobise; ning ilmselt mina olen selle 2,5 aasta jooksul silma jäänud, sest ma olen öelnud oma arvamuse välja.
ma tean küll ka, miks keegi midagi ei ütle. sest see kool on siiski vaid üks elunüanss ja kõige muu kõrval suhteliselt väheoluline. ehk korra ärritabki midagi seal, aga siis kaob see ärritus ja igaüks mõtleb, et noh, ega nagunii midagi ei muutu.
ja ei muutugi, kui keegi midagi ei ütle.
ning selge on ka see, et mingi suhtumine minusse seal koolis juba korra on ning seega ma võin vabalt kobiseda. st, paremaks see suhtumine ei lähe ju nagunii.
mis meenutab, et ma pean ikka uurima edasiõppimisvariante Tallinnas.
rongiga on mugavam!
kõlab nagu hull üleskutse. aga tegelikult on ka 🙂
hommikul sõitsime kooli rongiga. Edelaraudtee pani eelmisel aastal Viljandi liinile ka mõned kiiremad ja esimese klassi vaguniga rongid käima. ajavõit saavutatakse siis sellega, et kuni Raplani peatub rong mõnes üksikus jaamas. ehk endise peaaegu pooleteisetunnise Rapla otsa asemel võtab see tund; edasi sõidab nagu tavaliselt. Tallinn-Rapla vahele on mõni aeglasem rong juurde pandud lihtsalt nende vahelejäänud peatusete jaoks.
enne eksamit on esimese klassi vagunis rongiga koolisõit raudselt mugavam lahendus kui autoga. eriti, kui peab veel ise autoroolis olema. jälgi liiklust ja sõida (mulle meeldib sõita muide) meie närvilistel maanteedel. õppida samal ajal ei saa ja kooli jõudes olen parajalt väsind.
aga rongis, istud laua taga, saad oma tasuta tee või kohvi (mille oled piletihinnas küll kinni maksnud), lööd arvuti lahti või võtad materjalid lahti ning muudkui õpid. vajadusel on wifi ka olemas (mis isegi toimib suhteliselt okei). või kui pole vaja, siis kasvõi magad. sõiduaeg ei erinegi autoga sõidu ajast väga – nojah, sõltub muidugi ajast ja autosõidustiilist 🙂
muide, tänua rongile sain Räpina lõpueksami ka suurepäraselt tehtud – ega mul õieti aega polnud muul ajal õppida, kui Tartusse rongiga sõites. tookord oli veel see raudtee variant ja ca 3,5tundi sõiduaega sobis mulle suurepäraselt.
nii et – kuigi rongijaamadest linna peale minek ei ole alati kõige mõnusam, siis rong ise on mõnus. muide, ka siis, kui ei ole esimeses klassis. sellise kiirusega on juba täiesti alternatiiv. kui veel tihemini veidi käiks ka..
asjade kulg
tööarvutist olen enamiku oma pilte ära koristand ja nii pole siia jälle pilti panna. jääb jutt.
see külm ilm on näonahale kohutav. ega ma eriti ei hoolda ka, kuigi minu vanuses peaks juba. aga see nõuab aega! mõtled küll, et mis see korra siuh üle näo tõmmata pole kreemi, aga see meenub alati siis, kui oled juba voodis või toast väljas.
või siis praegu. tore, et tööl sahtlis on ka purgike pädeva kreemiga.
asjad vonklevad ja sujuvad tasapisi. mitte kõik ja mitte korraga, aga nüüd on iga päev midagi kasulikku ära tehtud. nagu ennegi räägitud – kui aeg peale surub, siis saab tehtud mis vaja.
kuigi ikkagi tõusevad juuksed vahepeal peas püsti ja tahaks natuke karjuda.
sest näiteks koolitöö ei suju kuidagi. ühistöö. ma olen juba paar korda pushind teisi ja saanud peaaegu et null tagasisidet. ürita veel demokraatlik olla, kohe jagan lihtsalt ülesanded laiali ja nii ongi. ei jää, et igaüks teeb omale meeldivama osa. sest noh, nii pole ju võimalik.
rahalaeva ootan ka. mingid rahad peaksid tulema ja mul on neid hädasti vaja. mingid oleksid pidanud juba natuke aega tagasi tulema – aga kuna need on projektirahad ja rahastajalt pole neid saadud, siis pole mina ka saanud. bäh.
põhjus, miks on paha töötada ainult projektide peal ja miks mul on need ülejäänud töökohad.
prügisorteerimisest on ka eile-täna igal pool jube palju juttu olnud. erinevatest aspektidest. ma enam ei kipu seda kommenteerima. küll kujuneb.
ma ei salli, kui ma hilinen
eile õhtul korrastasin veel tänase eksami materjale. mingi asja peale pani word pange, recoverdas dokumendi küll ära, aga see oli kuidagi vigane ikka, suur ja toimetamatu.
laadisin maha selle algdokumendi, mille ma mailiga olin juba kellelegi saatnud ja töötlesin siis seda. ning kusagil kesköö paiku üritasin seda edasi mailida.
eksole. kas ma olin selle mailist võetud dokumendi salvestanud õigesse kohta? muidugi mitte ja üritasin järjekindlalt mailida seda suurt katkist dokumenti.
oma vea avastasin alles hommikul. umbes siis, kui oleks pidanud teele asuma.
kiire ‘search’ arvutis, õige fail ühes ajutises kataloogis.. maili ja teele. nii mail kui ise.
Tallinna äärelinnas olin ma täitsa kindel, et hilineme. noh, ei tundnud eriti hea perspektiiv. sest tundus, et hilineme rohkem kui see 5 minti, mis nagunii eksami algusest siia-sinna alati kaob.
Tartu maantee liiklus on ka nagu on. ma olin ikka puupüsti närvis. või veidi rohkemgi.
igal juhul: kiirust ületasin tõesti; ohtlikke möödasõite ei teinud. kohal olime täpselt 9.30.
ja see neetud eksam sai vist tehtud ka. mite päris oma peast – aga ise konspekti kokkupanemisest on ikka kasu küll.
oeh. peale seda olen nüüd unistanud ainult sellest, et saaks tuttu.
veel ei saa.
jõulukuu
tööle tuli esimene jõulukaart ära.
ega muud polegi öelda.
töö, lasteaia jõulukohvik homme, teater Tartus neljapäeval, üks ülihull eksam reedel. ma ei usu, et ma viimase esimese korraga sooritan. järele teha on ka nadi. aga arvestades materjali mahtu ja keerukust ja järgijäänud aega, on mul mõistlikum olle realist.
talveunne tahaks.
puhkuseta nädalavahe
kool sai eile jälle läbi. 3 päeva intensiivselt mahukat ja keerulist ainet. mul on tunne, et mingid inimesed õpivad aastaid, et saada seda taset, mida meil eksamil kolme nädala pärast oodatakse. oeh. aga no kes käskis eksole?
reedeseks eksamiks polnud mul ka eriti aega õppida. siiski loodan, et saan positiivse tulemuse.
projektitöö jookseb agaralt. toimetan ja sebin ja asi liigub. mis on hea. samas mind häirivad mingid sellised asjad, et ma pole nagu kõike vajalikku infot saanud. mingid asjad on poolikud ja päris raske on järjele saada. inimesed püüavad mind aidata küll, aga alati pole nad isegi täpselt kursis. lihtsam on teha neid asju, millede juures ma olen ise päris algusest saati.
üleeile, kui mu tegemistest juttu oli, küsis üks tuttav, et millal mul vaba aega on. ma pakkusin, et näiteks öösiti ma ei raba. aga üldiselt täpsustas ta mu kulmukergituse peale, et millal mul tuleb kohe paar päeva juttis, mil ma midagi ei tee.
hea küsimus muidugi. suvel oli seda aega küll. nüüd pakkusin, et ehk jõulude ajal. ma ise ka loodan 🙂
eile koolist koju jõudes magasin esimese asjana natuke, siis läksin tõin RM-i ära.
aga ikkagi, millest on see suhteliselt pidev uimasus viimasel ajal?
koolist välja lülitumas
haa, varsti on loengud läbi. selleks korraks. järgmine kord jälle mingi hull eksam?
kas mõni eksam on mittehull ka?
õhtul peab sebima rohkem, kui viitsiks: koju ja laps ja lammas. aga saab hakkama. st, peab saama. väike moraalne ja mitte ainult moraalne tugi ka kõrval.
järgmisest nädalast lasteaiad-täistöö. need muud tööd ka ikkagi. viimastest sain ma neljapäeval üsna suure osa jälle edasi toimetatud. vahel on väsimusest ja unekast kasu, sest sellises olekus on palju parem tundmatutele helistada – kui nad ei suhtugi mu juttu positiivselt, olen ma liiga loppis, et nad saaksid mind rohkem loppi viia. ehk mul on ükskõik, mis nad mulle vastavad, sisuliselt.
enamik olid piisavalt positiivsed kah. saan edasi asjatada. jees.
ma tahan juba, et oleks veebruar ja tulemusi näha.