Rubriik: info

une näod ja muud juttu

Posted on by PilleRiin

need unenäod, mida ma tänasest mäletan, olid väga kummalised. tegelikult lausa ebameeldivad minu suhtes. ja neid oli mitu, veidi erinevates võtmetes.
ärgates sain ma aru, et see oli üsna kontsenteeritult ja võimendatult mingi osa mu lähiminevikust. seosed reaalsusega olid väga tugevad.
ilmselgelt oli tegu hoiatustega. pea meeles ja hoidu sellest rehast, noh, mõistlikkusse kaugusesse. suits me pretty well, actually.

ümberringi on samamoodi tõbisevõitu inimesi, nagu ma olen, päris paljuu. tatt ja kriipiv kurk. pole vaja mõelda, mis mulle seekord haigusestressi tekitas. viirus mis viirus.

poeg praadis täna oma elu esimesed pannukad, taigna tegin mina. suur samm edasi. toad tõmbas tolmuimejaga ka kenasti üle. ja hädaldab, et vaheaeg on liiga lühike.

kevadlaupäev

Posted on by PilleRiin

segaste ja kiirete aegadega on mingi viirus minust kinni saanud. ilmselt kükitas enne sees ja neljapäeval rongi oodates sai viimase tõuke. emal on muide sarnane asi, nii et sedapuhku ma ainult oma organismi ei ‘süüdista’.
kellakeeramise öö on ees. päris veider, see on koolivaheaja viimasel päeval. sügisel sama. kas kuidagi ei saaks sättida nii, et koolivaheag algaks kellakeeramisega? ilmselt siis ei saa, aga see oleks igatahes loogilisem. kuigi veel loogilisem oleks kella üldse mitte keerata. aga eks sellegi taga on karm äri ja poliitika lihtsalt. ma ei hakka selle kohta halvasti ütlema, ka see ei muuda ju midagi. mõelda võin ikka.
mõte ei jookse, pea on haigust täis. jutt ka ei jookse.

pealkirja ei ole

Posted on by PilleRiin

eilne linnast väljasõit ja samuti tänahommikuse logistika esimesed plaanid panid mind taas mõtlema meie ühistranspordile ja selle suutmatusele-olematusele. pole ime, et inimesed ei kasuta ühistransporti, sest kui see käib harva või ebaloogiliselt, siis pole nagu eriti võimalust kasutada. üle kõige igatsen muidugi seda, et rongiliiklus jõuaks Euroopa tasemele – aga kuna see nõuab hullult raha ja sellega ei saa kiirelt rikkaks, siis ilmselgelt pole selleks lootustki. sest mujal on see vaikselt lihtsalt arenenud edasi sellest, mis oli eelmise sajandi algul. kui Eestiski oli (kitsarööpmelise) raudteega kaetud oluliselt rohkem kui hetkel. minu isikliku arvamuse kohaselt peaks buss olema pigem see, mis pikemaid maid sõidab harvemini ja on kohalik transport ja rong see, mis kataks suuremad vajadused linnadevahelises liikluses. aga kui rong käib Tallinna ja Tartu vahetki mõne üksiku korra päevas, ei paku ajalist konkurentsi bussile ning ühendus raudteejaamast kesklinna on mõlemas otsas nagu just on, ei ole lootustki ju, et maanteede koormus väheneks. samas eile õhtul oli Viljandist tulev rong suhteliselt täis – ja see ei ole veel nädalavahetus. esimene klass muide oli ära kaotatud, paar aastat tagasi neil nö kiiretel rongidel oli see täitsa olemas. kiire on siin ka suhteline, lihtsalt teine on veel aeglasem, peatused igal pool..
siinkohal võiks välja tuua veel hunniku erinevaid arvusid, aga ma lihtsalt oma pärastlõunauimasuses ei viitsi. laiskus iiz mai middl neim :), kus vähegi võimalik.

aga teisalt kogesin eile hoopis seda, et kui mõni aasta tagasi olin mures, kuidas tund aega tarbimisteemast slaidide juurde täis rääkida, siis nüüd on slaide küll vähem, aga napilt suudan paari tunniga üldise ülevaate teha. räägin äkki liiga palju? teisalt, kui ma püüdsin siin-seal lühemalt rääkida, siis auditoorium ikkagi sekkus ise ka ja ikka pidin rääkima ka neid detaile, millest püüdsin kõrvale hiilida. ehk siis ma pean natuke veel üle vaatama selle materjali ja ikkagi katsuma koondada nii, et saaks ca pooleteise tunniga hakkama. ilma filmita.

ah, ma ei tea. hetkel on jälle selline tunne, et vahetaks oma kassiga kohad ära ja tukuks kodus..
ja ma ei oska sissekannetele pealkirju enam panna. pole selline konkreetse teemaga asi, et hops ja olemas. nnnnõrk!

hommikune testiminut: milline sõber ma olen

Posted on by PilleRiin

You Are a Good Friend Because You’re Accepting


No matter what a friend says or does, you try your best to understand it.
And your friends feel like they can tell you anything. You don’t judge.

You know that friendship is a journey – with a lot of ups and downs.
If you and a friend grow apart, you get over it quickly… and leave the potential for future friendship open.

You tend to have many friends from many walks of life. Anyone you meet is could become a friend.
In fact, you are especially interested in people who are a little different than you. Seeing life from another perspective is something you cherish.

Your friends need you most when: They can’t turn to anyone else with their secrets

You really can’t be friends with: Dogmatic, stubborn people

Your friendship quote: “Love is blind, but friendship closes its eyes.”

spämmi: mis on naiste ütluste taga?

Posted on by PilleRiin

noppisin ingliskeelse üles, ei hakka siin vastu ööd vabatõlget tegema, küllap enamik saab aru. ei saa salata, et selles on tõde sees. aga kui palju just, ma nüüd ka ei hakka ütlema 😛

deadly terms used by women:

  1. fine – This is the word women use to end an argument when they know they are right and you need to shut up.
  2. nothing – This means something and you should be wary.
  3. go ahead – This is a dare, not permission.
  4. whatever – is a woman’s way of saying F*YOU!
  5. that’s ok – She’s thinking long and hard before deciding HOW and WHEN you WILL pay for your mistake!

nipet-näpet mõtteid

Posted on by PilleRiin

eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.

hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse 😛 üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps 🙂
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.

aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.

see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära 😉

valuvaluvalu

Posted on by PilleRiin

mitteüht mugavat asendit ei ole, vasaku jala närvivalu annab absoluutselt igatpidi tunda. ja teha ei saa sellega mitte midagi – mul on retsepti-valuvaigistid peal ja ma ei ole kindel, kas need ikka võtavad valu vähemaks või mitte. sest ma ise ei tunne, et kuidagi vähem oleks.
kui esmaspäev oli natuke parem ja eile oli noh, ka kuidagi, siis ilmselt kõik need eilsed tegemised-ringitoimetamised ei tulnud ikkagi kasuks. kuigi ma saan aru, et lamamine ka ei aita. istuda ei saa nagunii.
seljavalu võtavad need tablad ilmselt vähemaks küll, sest selg on täitsa talutav. aga jalaga on küll nii, et iga liigutus tuleb läbi hullude valuaistingute.
ja sisuliselt ei olegi midagi väga teha – see kas läheb võimlemiste-soojendamiste-massaažidega paremaks või siis on karm füüsiline sekkumine opi näol.
ahjaa, kiropraktik ka muidugi. ja no pole parata, see vajalik finants selleks tuleb lihtsalt leida. mis sellest, et rohud juba ületasid eelarve piiri vägevalt. elu on näidanud, et raha ongi ainult vahend ja selle taha asju ei tasu jätta.

kell 10: arst teatas, et röntgenipildil ei ole midagi väga hullu ega suuri muutusi. mingit valuvagistit saan juurde. seda enam on küsimus, et mis see siis ikkagi on? kui see nii jätkub, siis pean varsti kiirabi kutsuma või midagi sellist..

vanainimene, ma ütlen

Posted on by PilleRiin

täiesti kohutva, öösel, millalgi enne nelja külge keerates lõi vasakusse jalga imeliku pinge sisse. arvasin, et sääremarja kramp tulekul, seda ikka juhtub ja tõmbasin jalga oma poole, et säärt triikida. puusas oli ka imelik valu. ja siis tundsingi, et selline jutt on puusakondist sääreni välja. eri asendites võib olla rohkem reies või sääres. ja seljas ka.
esimene arvamus oli, et soh, puusast jalg väljas. ajasin, valupisarad silmis, end kuidagi voodist välja ja toetusin kapi najale ning püüdsin jalga raputada. ei midagi. ikka püsiv valu. ronisin voodisse tagasi ja avastasin, et ainus asend, kuidas magada saan, on paremal küljel ja jalad mingis ühes asendis. siis oli nii enamvähem. ja ei mingit küljekeeramist. selili sai ka kuidagi natuke olla, vasakul jalal ja kõhuli üldse mitte.
tiksusin hommikuni ära, siis võtsin valuvaigisti. veidi hiljem panin ka plaastrid seljale. sest kohati on tunne, et tegelik põhjus on seljas ja üleüldse on tegu närvipõletikuga, mis siis oma ‘kiiri’ jalale edasi annab. aga ega ma ei tea ju ka täpselt.
ega nii palju on nüüd kasu rohtudest olnud, et liikudes lausa karjuma enam ei aja – aga hea pole olla küll mitte mingit moodi. ja teha ei oska midagi.
ning loomulikult on järgnevad päevad erinevaid kohustusi täis. selliseid, mida naljalt ära muuta ei saa.

blogimõtisklus

Posted on by PilleRiin

on mingid perioodid, mil mu kirjutamine siin jääb vähemaks ja vähemaks. alati on sellel ka mingit tüüpi põhjused, mis need siis ka parajasti ei oleks. ikka midagi minuga seotut või minu sees olevat. ja rohkem kui ühel korral on seda põhjustanud lugejad. mida rohkem reaalelust tuttavaid lugejaid on, seda keerulisem kohati. ei saa väga vabalt kirjutada, vaid pean mõtlema, mõtlema, mõtlema – ja see võtab pool mõnu ju ära.
aga siis läheb see jälle mööda ja ma kirjutan taas mingeid asju, mille puhul ei tea keegi, kus on tegelikkuse ja fantaasia piir, mis on minu seest ja mis väljastpoolt mind ning see, mis ma mõtlen ühel hetkel, võib järgmisel juba muutuda fantaasiaks. ja, oh, muidugi, blogi ongi väga subjektiivne või mis? vähemalt selline isiklik blogi kindlasti. päris tobe oleks siit midagi objektiivset otsida – kuigi vähemalt fotod seda ju on 😛
kes tunneb, see saab aru ja teab, et mina olen ikka mina.

üldse on tunne, et äkki peaks minema seda teed, mida paljud, ja panema osa postitusi salasõna alla. et oleks loetav ainult piiratud hulgale. aga samas tundub see veidi ebaaus lahendus nende jaoks, keda ma piisavalt ei tea (või tean liiga hästi), et salasõna anda, kuid kes on siin aastaid lugemas käinud.
nii et ilmselt on ikkagi lihtsam paari viimase aasta stiilis jätkata. mis on ka naljakas, sest inimesed loevad välja asju, mida kirjas ei ole ja igaüks arvab, et see käib just tema kohta. heh. ei tea minagi alati, kui palju siin on fiktsioon..

elu nagu filmis

Posted on by PilleRiin

aga parema meelega ma ei oleks seal osatäitja.
ma isegi ei tea, kuidas seda kirjutada. lühidalt öeldes pean ma tõestama, et ma ei ole kaamel – ja seda olukorras, kus mul pole ei vajadust ega tahtmist üldse midagi tõestada. teisalt võib-olla peaks, kuna hetkel tundub, et seda, et ma olen kaamel, üritatakse laiemalt väita. alatu laim, ütleksin ma – ja seda laimi juba mojito sisse ei pane.
(järgnev jutt on ilmselgelt üsna abstraktne ja arusaadav vaid neile, kes asjast midagi teavad. aga neid loeb siin ilmselgelt rohkem, kui ma aiman – sest ma saan aru, et mu kaameliksolekut on juba kenasti levitatud. lugege siis pealegi.)

‘põnevaks’ teeb asja see, et tegelikult ma ei tea, kas väidetakse, et ma olen kaamel, eesel, elevant või veel midagi muud – st. mul pole aimugi, mis konkreetselt selle laimi taga on. ma olen nüüd pool hommikut üritanud aru saada, et mis loogika järgi üldse mind saab kaameliks antud juhul pidada, aga minu mõistus ütleb selle koha pealt üles. lihtsalt, kui mina üritan end millestki distantseerida, siis ma ei lähe seda ometi käppima?
või siis on selle taga emotsiooni väljapressimine – et kui ei saa midagi postiiivset, saaks äkki negatiivsegi (noh, vihkamise näiteks), ikkagi emotsioon? või mingi oma pimeda viha väljaelamine? või lihtsalt kergelt haige mõistus? kusjuures, siiralt ja mõnitamata, viimase asja kontrolli vastava ala spetsialistide poolt soovitaksin ma küll (teades, et nii sa ise kui su sõbrad siin loevad – ma väga loodan, et keegi neist hoolib nii palju, et võtab seda eelnenud soovitust tõsiselt; see ei ole ainult minu arvamus, ma võtsin selle aja ja käisin konsulteerimas, ca 70 sms-i päevas (tõestatav) üksi oli juba väga määrav, muud asjad juurde). jah, ma tean, et see soovitus kui selline kutsub esile, noh, misiganes järgnevad tõestused minu kohta, aga see selleks.

veider on see, et kuigi see kõik on kohutavalt ebameeldiv ja nüansid on ootamatud, siis fakt, et mingi kamm käib, ei üllata mind.

kommentaariumis ma ei hakka midagi edasi selgitama ega dialoogi aretama, nii et pole mõtet siin üritada minuga suhelda.