siin on siis eilne link, mis jäigi panemata. ehk üsna kurb, kuid asjalik jutt sellest, miks me siin eestis ei suuda eriti õnnelikud olla. kui õige see nüüd on, on igaühe enda mõelda. kõik poel selelga kindlasti nõus ja 100% pole selles ka asi, et meil on siin suhteliselt külm ühiskond (onju tegelikult küll?).
olen isegi mõelnud samas suunas, nagu artiklis, aga pole iial tihanud välja öelda. ega mu oma elugi parem pole ju..
minu jaoks haakub ka see artikkel kuidagi teemaga. jah, ka minu põnn läheb paari kuu pärast aeda.. ja natuke kurb on küll sellepärast.
Rubriik: asjad minu ümber
neljapäev, august. mõtted.
lõpuks õnnestus eile õhtul väike tiir autoga teha, kusagile linnast välja. oleksin pidanud end kätte võtma ja kusagil mere ääres ehk rohkem välja ronima, aga ma olin üsna väsinud. loomupärane laiskus ka.
soe oli ja värkse. ja sume. augustiööd on mõnusad. kusagil võiks olla koht, kus on kogu aeg augustiööd ja -õhtud.
ma pean jalgratta tagumise kummi korda saama. kuigi minu rattasõiduraadiuses on kõik mereääred ülerahvastatud..
varsti lähen vist kohvi tooma. vanasti mul ei olnud seda kommet. ilmselt on vajadus millegi pehme ja hea järele. piimakohv leevendab seda..
märg hommik
jube märg on olla. brrrrrr. ma võtsin küll kaasa kuivad sokid ja kampsuni, aga ei võtnud kuivi pükse! nagu kiuste oli ka trammide vahe harudlaselt pikk. mul on kahtlus, et tegelikult jäi vähemalt üks tramm vahele. aga sellest hoolimata oli tramm selle kellaaja kohta üllatavalt tühi. nojah, normaalne inimene ei roni sellise keerutava vihmaga välja ju.
peast käis läbi juba mõte, et sebiks kusagilt natuke raha ja ostaks omale mõnest lähedal asuvast kaubakeskuset (kus igalpool suured allahindlused ju) mõned kuivad püksid või seeliku, aga kuna mul tegelikult ei ole pükstest-seelikutest puudu, siis katsun hakkama saada. küll kojumineku ajaks kuivad on!
leib
tegelikult peaksin ma seda kokkajas kisama, aga ma arvan, et sealne rahvas ei huvitu niivõrd mu isiklikest saavutustest..
et ma tegin täna elus esimest korda leiba!
paar aastat plaanis olnd ja isegi juuretise tegemise retsept on olemas, aga pole siiani hakkamist olnud. täna siis ostsin spetsiaalse Veski-Mati rukkileiva jahusegu ja tegin lihtsalt, pärmiga. tulemus on suhteliselt õhuke, seest tiba nätske, aga täitsa söödav!
ilmselt peaks rohkem sõtkuma ja natuke rohkem jahu panema (aga retsept muide ei sisaldanud sõtkumist) ning väheke kauem küpsetama natuke madalalamal temperatuuril lõpus.
panin natuke taigent kõrvale ka, purki riide alla külmkappi, aga arvan, et ega see vist ikka juuretiseks kõlba järgmise raksu jaoks..
aga ikka on uhke tunne, kui omaküpsetet leib laual 🙂
kuidas mitte tutvuda iseteadliku naisega
madalrõhkkond või midagi. õhk on nii raske ja päev otsa ähvardab sadu, aga siin pole veel piiskagi tulnud.
tegelikult võiks kirjutada sellest, kuidas keset päeva keset linna mind mu kergelt loppis ja värvimata näo ning pika seeliku kiuste üritati rajalt maha võtta. jääb lihtsalt auto mu kõrval keset vähemtähtsat ristmikku seisma, segab tiba liiklust ja aetakse mulle juttu sellest, et me vist oleme kohtunud ja võibolla isegi lõunal käinud (‘ei ole, ma mäletan kellega ma lõunal käin’), minu käest midagi ostetud (‘ma ei tööta kusagil teenindajana ja meie firma ei müü midagi’ – faktiliselt vigane, aga inimesed tänavalt tõesti ei käi meil; ja see, et ma olen aastaid tagasi teenindaja olnud, ei puutu asjasse), et kas võiks mind lõunale viia (‘ma ei saa täna, mul on juba kokku lepitud’), siis kunagi teine kord (‘ma ei tea millal jälle tööl olen’), kui tore et inimesed saavad neile sobiva graafikuga tööl käia (‘ja-jah’), kas ma ikka annaksin oma telefoninumbri (‘ei, ma ei soovi seda anda, ma ei jaga seda võõrastele’), saame siis tuttavaks, minu nimi on.. (‘pilleriin’); siin on mu visiitkaart, kas sa siis helistad mulle (‘mhmh..’).. õnneks tuli lõunakaaslane nähtavale ja andis mulle põhjus ära lipsata.
lõunalt tagasi tulin natuke kõhkleval sammul. tea, kas peaks talveriiete ajani hakkama tööl käima, suusamüts sügavalt peas ja prillid ees? või lõikama juuksed maha, värvima blondiks ja näo paksult ära maalima. või mis?
asjadest vabanemise kunst ja tiba muusikast juurde
sorteerisin paar päeva oma kappides ja sain ühe suure… no ikka Suure prügikotitäite riideid kokku lapatud. topeltkott pidi veel olema, muidu hakkas rebenema. päevaga õnnestus leida ka ühendus, kes selle hea meelega otse vajajatele toimetab 🙂 muidugi jõudsin ma eelnevalt end peaegu halliks mõelda, et mida teha (haa, hall ei paista mu punase alt välja!). mul oli mingi kiiks, et ma ei taha anda neid asju organisatsioonidele, mis neid müüvad, et saadud rahast kedagi toetada. sest selliste juures läheb ilmselt mingi summa ka nende organisatoorsele ülalpidamisele. iseendast ükskõik, olen ka sellistesse kohtadesse viinud; aga seekord ei tahtnud.
aga mu kapis pole küll näha, et sealt nii palju riideid ära on kadunud. hämmastav, kuidas enne kõik ära mahtusid? sest praegugi on kapid veel üsna täis. ja see ei ole esimene kotitäis, mis kusagile läinud on.
huvitav, ma olen kogu aeg Goldie muusikast, sellest mis ta ise teeb, lugu pidanud, aga peamiselt kuulanud seda, mis kogumike peal on. nüüd siis naudin täisplaate ka. ühtlasi pean tõdema, et ma ei suuda leida kuidagi tema kodulehte. ilmselt ei ole püsivust, et otsingutulemusi piisavalt läbi kedrata. samas pole see oluline ka, oleksin siia lihtsalt lingi pannud..
esmaspäev. peale tööd.
istun kodus ja vaatan ringi. hoolimata kõigest on toas masendavalt palju kaste. miskipärast peavad need kastid olema just toas, mitte keldris. ma vihkan elu kastides. nagu oleks see siin mingi ajutine peatus. kastid pärsivad mõnusat kodutunnet. on kastikodutunne..
kuigi eks ole seegi koht tõesti üks vahepeatus mu elus. aegajalt julgen ma juba välja öelda, mida ma hetkel tegelikult tahan – kuid tegudeni veel ei jõua. pean laskma settida, et olla täiesti kindel. suuri samme peab astuma kas väga äkitselt (mille jaoks ma olen juba liiga kauaks mõtlema jäänud) või pika kaalumise peale.
lõpetasin 2 vorstisaia ja ühe sefiiri shokolaadis. teadmisega, et ma ei tohiks sellisel kellaajal selliseid asju süüa. kas on see tulnud massmeediast või on seda teinud mu kõhul olev asi.. aga mõtlesin täna koju sõites (trammis muidugi), et peaks hakkama kirja panema, mida ma söön. õnneks tean ma oma laiskust, nii et ma parem ei üritagi.
lõpuks on õues soe. üle vastasmaja ajab üles lahedaid tumedaid pilvi. ma tean, et kui hakkab sadama, tahaksin ma olla õues; aga ma ei näe, et ma seda saaksin. sest kohutused nõuavad oma.
minu väike maailm.
tool vs postiivsed mõtted
tahan väsitava tööpäeva vahele koguda kokku mõned positiivsed mõtted.
üritan saada tooli magamisasendisse ja imestan, et miks seljatugi tahapoole ei kiigu. nojah, see on mul istumisasendisse reguleeritud, aga ta võiks ju sealtki tugeva survega rohkem lamama käia – ilma kaldenurka muutmata. sest kui ma nüüd reguleerin seljatoe rohkem lamama, ei kerki ta koos minuga, kui mul on vaja äkiliselt viisakas asendis istuma kerkida. mhh. see on kui ei osteta seda tooli mille ma ise välja valin. kuigi, ma saan aru, mingi 11k ühe tooli eest on vist tõesti tiba palju. aga siiski, ma ju elan mitu tundi oma päevast selles toolis – kui tööl olen!
jõuan mõelda umbes 5 positiivset mõtet, kuni stuudios töötav Fotograaf häbelikult naeratades mind tülitama tuleb ja ma pean end hoobilt viisakasse istesse tõmbama..
plussis kolmapäev
plaanisin siia ühe vana luuletuse kopida, kuid igaks juhuks kontrollisin ja leidsin, et see on siin juba olemas. seda lihtsam. ja igavam ka. aga hetkel ei loo midagi uut.
stockmanni parkimismajal on päris vahvad valgused-varjud praegu. mis meenutab, et 20 kaadrit ootab kiiret täispildistamist .. kuid viibivad kodus.
tänase päeva kannan elu pluss-poolele.
vahelugemist Kalkarilt. kommenteerida võite siia ka 😉
2 juuliõhtut
õhtul paldiskist koju sõites oli kahju, et pole jälle kaamerat ja aega.
õhk oli vihmavaheselt värske ja lõpuks ometi ka soe. tüüne mere kohal kumav valgus, madalad pilved ja aurav tee ning mets. hetk, kui tunned igatsust ja ometi oled rahul olemasoleva hetkega.
aga ma ei suuda seda nagunii verbaalselt edasi anda.
nagu ka mitte üle-eelmist õhtut paganamaa vaatetornis. õhk oli selge, päike soojendas, soe valgus oli nii mahe, tuuleõhku polnud ollagi. kusagilt alt kostis natuke laagrihääli, aga mitte nii, et need oleksid seganud. lamada seal tornis ja tunnetada maailma enda ümber. unistada võimatuid asju ja olla.
selliste õhtute nimel tasub elada.