natuke turgudest, anno 2014

nagu teada, mulle tegelikult päris meeldib tur(g)u(de)l käia. või peaks ütlema, et on meeldinud. igasugu reisidel teen ka ikka turule asja, kui see vähegi saadaval on.
aga viimasel ajal käin peamiselt kodulähedases väikeses turutaolises kohas. ja isegi sealt ostan valitud artikleid. et ehk peab ikka teadma, mida tasub turult osta ja mida mitte. sest paljud tooted on kallimad ja müüvad nagunii vahendajad. Jaama turul on veel see üks rivi, kus tõesti mõned inimesed müüvad oma kasvatatud/korjatud asju, aga isegi seal on vahel selliseid.. imelikke.

Jaama turg on üldse kuidagi alla käinud ka. igasugu juurikamüüjaid veel on, aga lihasaal on üsna tühi. inimestele ei meeldi selline koht vist? samas üks väheseid asju, mida ma lolli regulaarsusega oma turult ostan (ja pigem väldin poode), on justnimelt liha. selline siga ja veis siis. sest meie turul on need kvaliteetsed. samas vanasti sai Jaama turult ka ostetud, mõne konkreetse müüja käest – ainult mõnda neist pole seal enam näha olnud (olgu, ma käin harva ka).

viimati aga seisin juurikaleti ees ja juurdlesin, miks ma peaksin ostma kartulit kilohinnaga 70 senti, kui poes saab lahtise umbes 30ga või sinnakanti kätte. ega see turul pole mingitpidi parem kartul (hea küll, Jaama turu rohelises letis on tõesti ka päris-talukartulit, aga ega ma tea ju, kuidas seegi kasvatatud on ning ka sealt olen saanud sellist, millest täiesti arvestatav hulk läheb prügikasti. ja poest valmispakitud kartulit ei tihka ma üldse osta – need pakid on meie jaoks jube suured, suhteliselt kallid ja sisuliselt on see põrsa kotis ostmine).
igatahes see kartul jäi minust tookord ostmata.

piimatooted on ka turul kallid. olgu, juustuvalik on veidi erinev poeomadest ja mõni on odavam, aga valmispakendatud kodumaised tooted.. mkm.
suur osa aedvilja on kallis – aga mitte kõik, nt hetkel on väga odavat maisi saada, mul ainult pole grillida ja no.. olguolgu, ma võin keeta ka.
odavlette piilun ka. seal on vahel päris häid küpsiseid (nagunii süüakse kohe ära), ületoodetud lihatooteid (mille “kõlblik kuni” pole veel käes, aga hind tunduvalt parem kui poes) jms. seal peab muidugi vaatama kuupäeva ja tootele kriitiliselt otsa. eriti külmleti toodete puhul. aga üldiselt peab tunnistama, et ma pole sealt mingit jama saanud. et kui ikka kõlblik kuni on homme, siis kõlbabki homme süüa. ja kui küpsise parim enne oli kuu aega tagasi, siis üldiselt pole sel küpsisel veel midagi viga.

neil nö uutel turgudel ma polegi peaaegu käinud. Nõmme turul mõned korrad küll, aga see on kallis. ning ilmselgelt ei ole sealgi ainult superhea kraam müügil. kuigi võibolla protsentuaalselt rohkem kui mujal. samas koduturuga ei saa võrrelda, meil on nt täpselt üks sea-looma-lambalihamüüja (ja nagu öeldud, nende liha on hea) ning üks kanaliha ja külmutatud liha müüja.. et selle põhjal hinnata lihamüüjaid on keeruline 🙂

pildil ei ole turutoodang, vanemate aia suvist saaki hoopis.

tomatid482

nädalavahetuse hetki

reede õhtu leiab mind vanalinnast jalutamast.
lihtsalt niisama, sest pole ammu käinud. ei, tegelikult on see vale, sest nädala algusesse jäi üks päevane käik läbi vanalinna ja üks õhtune käik ka. mida on siiski rohkem, kui päris mitme viimase kuu peale kokku.
ning lihtsalt niisama, mööda suvalisi tänavaid risti-rästi pole käinud ammu.
õhtune vanalinn on huvitav. ometi ei jäänud veel päris hilisõhtu peale. aga isegi kella 20 ja 22.30 vahel on juba erinevused.
täheldan, et aastat viis tagasi ei olnud septembris nii palju tänavaterrasse söögikohtadel enam. või ka üldse.
üks veel päris hiline minu sünnipäevaistumine jääb ka selle retke sisse.

***
6unad379

***
laupäevases linnas on äraeksinud tunne. soe ja mõnus ilm kutsub mujale. aga kuna ei saa, siis on Tornide väljak (mingi kesklinna laat), Kalaturg ja suur õhupall. viimane ei lenda sel hetkel, tuult pole. tea, millal ja kas ma nüüd jõuangi.
Raekoja platsil on rahvusühenduste laat. veidi erinev kaubavalik, kui seal tavaliselt.
me ei osta kusagilt midagi. massid väsitavad kuidagi. asju ei taha.
veel mingid tunnid vanalinnas.
kohtumine kommipoes.

***
linnahall354

***
Vabalava reklaam on minuni jõudnud korduvalt.
üllatuslikult saan sinna kutse, õhtusele jazzkontserdile. sobib ikka.
koht on minimalistlikult huvitav, kontsert nii ja naa. mõlemil esinejal on häid etteasteid ja mitte nii häid. siiski hea meel, et mindud sai.
linnaõhtud sujuvalt sisustatud.

***
sibulad365

***
päike paistab silma, linnasiluett sillerdava mere taustal.
veel on suvist hõngu päevades.

to do or..

nädalavahetus läheneb ja ma tunnen, et ma olen arvutist tüdinenud. suvega omandatud harjumus?
iseenesest ju positiivne. iseasi, kaua seda hoida õnnestub.
õhtuti olen juba haaranudki vardad pihku, näiteks. või triikraua (mis mu puhul on täiesti märkimisväärne). mõtlen õmblusmasinale ka..

ma olen FBs paar korda hädaldanud to-do listi teemadel. no et ei ole sellist mõnusat, mis oleks umbes mailiga koos arvutis kogu aeg lahti. telefonis tuleb ju ka ikka eraldi äpp selleks avada. et äkki peaks oma listi hoopis esikutahvlile kirjutama ja siis edukalt täidetud punkte maha tõmbama? sest mu jaoks sellise listi suurem mõte ongi see, et näha, mis kõik ära tehtud on juba. nojah, eks algul on pigem see, et mis tegemata.. aga rõõm on iga tehtud ülesande juurde linnuke panna või maha tõmmata, eksole 🙂
ja ma ei räägi siinkohal mingitest pisiasjadest, vaid tegevusest (isiklikus) projektis Kodu Korda. ehk siis kategooriate järgi ikka sellised suuremad ülesanded.

eile õhtul mõtlesin välja vähemalt osa oma veidi hapra olemise põhjustest: suvise hobitöö hooaeg on pea läbi ja noh.. ma pean seega rohkem vaeva nägema, et nö hingama jõuda.

taevas963

pühapäev

ma olen vist küll pea ainus eestlane, kes pole sel sügisel ühtegi seent korjanud. lihtsalt pole. kuigi metsas jalutada on tore, aga selle juures ei pea tingimata seeni otsima ju.
ja looduses jalutanud olen ma sellel aastal ohtralt.
eile jõudis aga korraga pärale, et pikemaid nö pookohustuslikke jalutusi sel sügisel ei pruugigi enam tulla..

jooksmas ma ka ei käinud ja sellistele massikatele ei lähe ka. st ma ei jookse muidugi üldse väga. kõndimine, palunväga.
viimati vaatasin isegi ühtesid sportlikke jalanõusid pikalt, aga jäid ostmata, sest mul on selliste kulu päris väike. ja kui, siis peab olema loodusesse sobiv, mitte mingi eputamisvärk.

tänasest on siiski hea meel, hulk asju tehtud. kuigi taas sellised pea nähtamatud asjad. aga siiski 🙂

natuke liigutamisest

mul on juba umbes paar nädalat (või natuke kauem) tunne, et peaks aegajalt bandaaži kasutama, selja jaoks. mitte, et valutaks, aga selline veidi imelik on. ja kui otseselt halb ei ole, siis ma unustan keset päeva puhkamata ka, st ei lama vahepeal.
küll aga olen hakanud taas regulaarsemalt võimlema. mis on ka hea ju. sest vahepeal kipub ära unuma.

juurdlen mingite trennie üle, aga siis jääb ikka ja jälle jalgu logistika. või on asi ikkagi motivatisoonis: kui ikka tahta, siis ei ole logistika ka mingi segav tegur.
muidugi taas need avastused, et raha, mis liigutamise eest küsitakse Tallinnas või mujal, on väga erinev. jajah, rendid ja värk, aga ikkagi.
osa motivatsiooni jääbki vist selle taha, et ma pean maksma vähemalt kolmandiku rohkem, kui mõned teistes linnades elavad tuttavad.
selle asemel siis lihtsalt käin jala ja jalutamas edasi.
kuigi seljale oleks vaja vist midagi muud ka ikka.
laps ka eile ütles, et ma võiksin trennis käia. teiselt poolt on vahel probleem, et ma olen niigi liiga vähe kodus (olles ometi rohkem kodus kui enamik vanemaid, ma arvan).

üldse tahaks end veel ühele ja teisele ja kolmandale kursusele kirja panna, aga hästi palju on neid, kus ei ole teada antud toimumispäevi. üsna keeruline sättida niimoodi.

P.S. mis paneb inimesi osalema igasugu massijooksudel, kus tuhanded trügivad koos?

kakrad_2349

taas vaid kiirülevaade

jälle hulk päevi möödunud. jälle sama väsimus peal.
nädalavahe oli tüüpiliselt kirju. sain ise targemaks, mitmes mõttes. ja millal ma õpin, et mingi osa emotsioone võiks mingi piduriga endast välja lasta, mitte kohe. aga teisalt, kui inimeste vahel ikka nii räigelt vahet tehakse, siis ma ei tea.. (üks õppetund).

laupäevaöine jämm oli ülilahe.
pühapäev kulges pea olematult.

täna olid veeprotseduurid, õues. käsikäes spordiga. ma tunnen, et mul on mõned lihased ning ühes kõrvas on veidi vett. aga muidu on mõnus.
ning teine Nissan Leafi kogemus oli juba täitsa meeldiv.
ja see vananaistesuvi meeldib mulle ka hullult.

juuli297

kiirel ajal paar linki ja.. ometi mitte kollased crocsid?

ma tean juba ette, et ma ei jõua nt homme ega ka ilmselt ülehomme midagi postitada. uuel kuul jõuan kindlasti 😛
aga ega ongi normaalne, et puhkuse ajal on tegemist ja muidu ka. ning ikka on vahepeal aega ka niisama vedeleda. kuigi ma hetkel ei mäleta, millal täpselt oli viimane kord 😛 tegelikult vist üldse mitte nii ammu.
sügiseks on kursus ka leitud. vaatame, kuidas on

igatahes, ajaviiteks võõrkeelset lugemist. võtke siis ükshaaval ette, et jaguks mitmeks päevaks 😛
esimene on teemal ‘more is less’. et ehk tegelikult ka ma tahaksin oma korteri tühjaks visata.. või ära kolida kusagile, ainult nende asjadega, mida ma tõesti tahan. et ehk jätte kõrvale mingid südametunnistuse või ühiskondlikud surved.. aga ei hakka hetkel pikemalt lahkama.
teine on teemal ameerikalik vs põhjamaade suhtlemine. üritasin end siin ka kusagile sättida, aga ei oska. sest ma võin vabalt olla suhteliselt vaikne, kuulata ja mitte sekkuda. või siis vastupidiselt, üritada vähegi pikema hingamispausi ajal sõna võtta..
tähendab, mõlemad on huvitavad teemad, aga a) ma ei jaksa b) ma ei jõua ajaliselt lahata. sest tegelikult peaks juba magama, sest homme on äratus nii vara, et peaaegu et pole mõtet magama minnagi.

ning uue kollase vihmajope juurde on kollaseid (matka)kummikuid vaja. kas tõesti crocsid* või? :O

* – ma leidsin crocse googeldades nende sandaalid nimega Really Sexy.. really? really?!? see on ju mingi iroonia???

soojad õhtud mingis teises dimensioonis

päikesehelk paistab kardina tagant ja ma lähen maasikaid otsima. puri-surfilauavarustust veel pakitakse ja möödun sealt mingi ringiga.
hiljem, tagasi suundudes ei hakka ringitama ning ajan hoopis paar sõna juttu. jah, oleks võinud seda ju varem teha ja ikkagi midagi ise ka proovida. aga ei jaksanudki, pikk ning veidi väsitav nädalavahetuse töisepoolne päev selja taga. kuigi kuskil hinges ikka kripeldab. äkki see oleks veidi ergutanud.
kuid kas olekski vaja läinud?
sel ööl magan paremini kui eelmisel. kuigi palavik on ikka kusagil läheduses tuntav.

äikeseõhtu eelselt on kummaline kulgemine ning seejärel tundide kaupa ootamist haigla ooteruumi jahedas kunstvalgustatud steriilsuses. kaob ajataju, kaob kohataju. lõpuks ei adu kella vaatama isegi, mis on aeg ja kaua on oodatud. aga mingiks hetkeks see ei omagi enam tähtsust. tundub, et kogu mu elu möödubki seal vastuvõturuumis istudes ja teiste inimeste muresid kuulates.
ühel hetkel siiski tituleeritakse mind abikaasaks ning jagatakse infot. suundun korra vaatama, takkajärgi on tunne, et ma olin liiga pealiskaudne. aga ega pikem käehoidmine poleks ka midagi juurde andnud.
kui ma asun teele, et selgusejärgselt mõned vajalikud asjad ära toimetada, sähvib taevas imelist äikest, otse mu sõidusuunal. ja siis veel. ja veel.
vihma ma väga ei saagi.
aga enne mind sadanud vihm aurab kuumalt asfaldilt vastu. vihmaudu hämaral maanteel.
tagasisõites pole enam väga liiklustki. vastutulevate autode tuled aga miskipärast pimestavad järjest.

üleväsinuna koju jõudes meenub, et oli Laadapäevade viimane päev ning paar suuremat ostu, mis ma planeerisin ja mille jaoks auto oleks abiks olnud, jäidki sooritamata.

märksõnu

ma tean juba praegu, et ma ei jõua täna teha kõike, mida plaanisin. mõnes kohas jääb käimata. aga vahet pole.

eelmisse nädalasse jäi:
– õhtune pikk jalutus sõbranna ja tema emaga;
– üks väga pikale veninunud külaskäik läbi kerge vihma kojusõiduga;
– üks peaaegu kadunud päev;
– ühe kontserdi lõpp;
– kummalised ilusad väikesed eestimaa paigad;
– supernaine-supernaine;
– kahed katkised päikeseprillid (ja ühed uued, aga mitte minul);
– üks sügav pettumus, kui last alt veeti – ja miskipärast mõjus see minu südametunnistusele;
– üks valesti planeeritud retk;
– õhtu ja päev peaaegu-paradiisis, kraabitud säärtega;
– vaikiv käsi põlvel.

seekord ma ei kõrvetanud ennast ära. nohu ka peaaegu et pole.

nädalavahetus maasikatega ja ilma

neljapäeva õhtul vaatasime videosid erinevatest rollercoasteritest.

nädalavahetuse sisustas peamiselt ‘ei tea’. sest lihtsalt ei jaksa ega tahagi mõelda, otsustada või midagi. nagunii on sellist aega, kus see on sisuliselt ka võimalik, väga vähe. nakkav ebamäärasus, ma ütlen. kummalisel kombel sain ma sellega mingi kerge solvumise või pahameele osaliseks. liiga terav peegel?

hullult palju hullult suuri metsmaasikaid. kahju, et sel hetkel, kui korjamine oli võimalik, ei olnud kuhu korjata, ja kui olid ämbrid, siis oli ka hullult märg.
väikesed avastused.
natuke liiga palju vihma.
päevane saun. peale vihma kuivatussaun. kuigi ei saa öelda, et see oli peale vihma, sest vihma jagus edasi.

eile õhtuks niutsumaajav peavalu ja tatine nina.

hommikul trammis, kui lasin telefonil omale ise laule valida, sain päris huvitava listi. päev algas ilmselt sobivalt: