onju et ma tohin nüüd natuke nördimust avaldada selle puhul, kui mõni lapsevanem lihtsalt teatab, et seoses oma usuliste tõekspidamistega nemad ei osale lasteaiakasvatajate kingirahas.
tähendab, seda ei öeldud mulle ja see, kellele öeldi, oli ka üritanud rääkida, et see ei ole niivõrd jõulukink, kuivõrd kasvatajate tänamine ja meelespidamine. igal juhul ei olnud sellest kasu.
niisiis, mida võime edasi mõelda? et on usulisi tõekspidamisi, millede puhul on ka tänu mingi piiratud tegevus ilmselt (ma ei hakka kirjutama, et tänu ei tunta üldse, ma pole selleks asjaga nii kursis; aga ma võin kirjutada, mis mulje jääb)? et see lapsevanem teatas ka aeda, et tema lapsele pole jõulupakki vaja ja loomulikult ei osale see laps jõulupeol? et järgmisel aastal sõnastame kingiraha korjamise hoolikamalt ja väldime sõna ‘jõul?
vabandust mu mõningane õelus, aga ma ei suuda olla 100% tolerantne – ja ega vist peagi. muide, niigi kustatasin siit maha ühe laste sünnipäevi puudutava lause – see oleks liiga täpselt mõista andnud, millise usulise kuuluvusega on tegu :O
ja tegelikult on natuke kahju, kui inimesed nii kangelt ära kapselduvad 🙁
natuke mõtlemist pea samal teemal on BC blogis.
P.S. sellega on arvestatud, et mõni nagunii ei maksa, seega polegi probleem mittemaksimises kuivõrd selles, mis põhjus selleks toodi.
Rubriik: asjad minu ümber
Inglise patsient. Inglise perearst.
kui keegi arvab, et meie arstindus on metsas, siis .. lugege seda. mhh? meil on päris kena elu siin siiski..
tänud lingi eest j.-le
looduslugu
viimasel ajal sahistatakse, et põhikooli-keskkooli loodustundide hulka plaanitakse vähendada. esimese sahina sain Loodusaja listist ja nüüd on sellele kinnitusi tulnud. jääb üle loota, et tegu on tõesti tööversiooniga ja nii see ei lähe. sest järjest rohkem tuleb ju mõelda looduse ja keskkonna peale, et üldse suuta edasi minna – aga kuidas seda teha, kui algteadmisi ei ole? tunnen ise, et (kesk)kool jäi selle koha pealt poolikuks ja oleks tahtnud teada just rohkem looduses – ja ka näiteks jäi tol hetkel segaseks keemia seos mu igapäevase eluga – kuigi see on täitsa olemas!
tegelikult mind hämmastab siinjuures see, et (vabandust, tuttavad matemaatikud!) tahetakse tõsta matemaatikatundide osakaalu :O (aga see pole ka veel kindel muidugi, on ka lihtsalt üks versioon). mullegi on öeldud, et võrreles teaduse arenguga õpetatakse matemaatikas sõna otses mõttes keskaja-eelseid asju – aga teisalt, palju on teil läinud elus vaja tangeneid arvutada või võrrandisüsteeme lahendada või kui palju on üldse vaja läinud peale põhitehete pluss protsentarvutuste (kusjuures viimased taanudvad ju ka põhiteheteks ära!)? jah, meil üritas ka õppejõud mingi protsentülesande võrrandiga ära lahendada, aga selle peale ohkas kõik 40 täiskasvanud inimest ja leidis, et miks seda küll nii keeruliselt teha. nii et – see vana-kreeka-aegne matemaatika ongi umbes see, mis tegelikult vaja läheb, ülejäänud leiab väga kitsast kasutust ükiskutel elualadel. ausalt, enamike asjade kohta ei osanud õppejõud ka öelda, kus seda võiks vaja minna :O
aga mul on üsna kahju, et ma ei tunne lõdvalt ära kõiki eesti puid ja sain alles mõni aeg tagasi teada, et meil elab näiteks kasetriibik, rääkimata sellest, et kuna meil keemiaõpetajad muudkui vahetusid, jäi kogu keskkooli aja mulle segaseks perioodilisustabeli iva (okei, see oli ehk erand).
aga tegelikult, kui ma tahan 2+2 soonikus mütsi kududa ja mul on pool salli valmis, kas ma siis õige mõõdu saamiseks pean selle sooniku välja venitama mõõtmise ajaks või jätma poollõdvaks? :O
hääbuv pood
tundub, et Minski poodi ootab varsti kurb saatus.
enne Selveri avamist auulis oli õhtuti 8-9 vahel Minski parkla autosid täis, poüd rahvast täis, kõik kassad töös ja järjekorrad taga. melu ja sebimine.
esiteks ehmatas mind tänane lage parkla, siis lage pood. tööstuskaupade osa oli juba kokku tõmmatud, toidukaupadeski asju ümber sätitud. magusa- ja kulinaarialett oli head paremat täis, mitte pooltühjad nagu vanadel aegadel. oeh. täitsa kole tunne tuli peale. tea, kas varsti on seal mingi t-market või? ei taha mingit jäledat ketipoodi, tahan just seda slaavipärast Minski poodi. ma tõesti ei uskunud, et inimesed kolivadki pauhti Selverisse üle. tegelikult kurb ju – sest täpselt sama kaubavalikuga Selvereid on linn täis, teist Minski poodi ei ole. paljut, mis on seal müügis, pole isegi minu nn. koduses Rahu poes – see on väiksem ka.
ja mis on üldse head ketipoodides peale ‘turvalise’ piiratud brändidega kaubavaliku?
start! jõulud?
ma ei saa aru. mingi jama on. kaubamaja kodukaupade osakonnas pandi välja-üles jõulunänni, mh? täna algas ju november ja esimese advendini on aega veel küll ju?
ah, ma tean, see on juba aastaid nii, aga ikkagi ma ei suuda harjuda, et üsna kohe peale suve tulevad jõulud kaubanduses – ja kui päris jõulud käes, siis on suur tüdimus sellest peal.
ja noh, halloweeni (mingi mõttetu sissetoodud anglosaksi püha?) ja jõuluasjad kõrvuti riiulis on igati tore.
vale ..häbi?
ma ei saa siiralt võtta seda, kui suvalised tibid kusagil seltskonnas küsimuse peale ‘kas ma tohiks siin meie tegevusest mõned pildid teha?’ hakkavad huilgama, et nemad ei taha küll kuidagi pildile jääda – ja tehes seda sellises stiilis, et probleem pole mitte oma näolapi avaldamise kartuses-mittesoovimises (mis on aktsepteeritav ju), vaid lihtsalt et ilmselt nii on vist popp eputada natuke.
põhimõtteliselt, ega ma siis neid ei pildista ka muidugi. eks nad siis hiljem huilgavad, et neid pole piltidel.
valmisotsused
koht: suvaline keldrikaltsukas
tegelased: müüja (nooremapoolne pensionär), ostja (keskeas naine)
raadiost tuleb mingi jupp poliitikast.
müüja: no milleks neid poliitikaid ja liitusid nii palju vaja on. kolm suuremat ja aitaks küll!
ostja: jah, näe, eks igaüks arvab, et tema mõtted kõige paremad. nüüd need valimised ka veel. näe, ema mul valis Savisaare, ütles, et tal raha vaja ja keegi teine ei anna mitte midagi.
müüja: jah, kodus ma ei saa rääkidagi, siin võin. kodus ütlesin, et ma ei käinudki valimas. aga käisin ikka ära ja valisin Vilja. mulle meeldib kuidas ta toimetab ja tark on ta ka, haritud ikka. lisaks näeb veel hea välja.
ostja: näeb jah, aga ta on noor ka veel, hulka noorem kui Edgar.
müüja: noor on ta jah.
ostja: teate, mina valisin esimest korda sotsiaaldemokraate.
müüja: need on need endised mõõdukad või?
ostja: mina ei tea, aga ma valisin Hardi Volmeri, selline sümpaatne inimene. siitkandist pärit ka ja..
võõrast elust, läbi minu
olen juba paaril korral näinud ühes Poes tööl ühte koolivenda (eiei, mitte klassivenda; ma tean teda nägupidi lihtsalt), kärusid-korve kokku korjamas. jah, mis töö on see üle 30sele mehele, võiks ju küsida?
oli teine kooli ajal selline – hädapärast veeti läbi, klassis temast lugu ei peetud, ega ta pingutanud ka. kerge füüsiline puue, vaimselt küll normaalseks tunnistatud, aga ju tal oli ikkagi mingeid probleeme siiski (võivad ju olla nt peavalud kasvõi?). sest tema vanem vend oli-on kena ja edukas, lahtise peaga inimene.
mõned aastat tagasi nägin sedasama koolivenda üsna räsitud moel pudelikottidega ringi rändamas linna peal. kodutuna mitte, suhteliselt korralikud riided seljas, aga ilmselt oli see ainus tegevus, mis talle sisse tõi. ahjaa, et kellega või kus ta elab, ma ei tea. tean seda, et ta vend üritab tema olemasolu maha vaikida.
ja ausalt öelda on mul hea meel, et ta nüüd on omale leidnud sellise töö. ta on seal olnud juba mõnda aega, ilmselt kohusetundest puudu ei tule. ma arvan, et üks inimene on vähemalt praegu pääsenud sellelt teelt, mis lõppeks tänavaeluga. ilmselt see mulle korda lähebki.
polikliiniku mäletuseks
minu esimesi mälestusi Kopli Lastepolikliinikust oli ajast, mil ma olin ise lasteaaiaealine. oli mingi analüüs ilmselt, mida ‘meie’ Kalamaja Lastepolikliinikus ei tehtud ja käisime emaga seda Koplis tegemas. oli talv, hommik, külm ja pime. ma tõesti ei mäleta, mis see oli, aga ma olen kogu oma teadliku elu süstide ja näpuvere suhtes tundlik olnud ning sealsamas polikliiniku nurga taga ma öökisingi tookord. küllap me läksime ikka sisse tagasi ja mind aidati, aga seda ma enam ei mäleta. ähmaselt tean, et varases koolieas oli ka miskipärast paar korda sinna asja.
aastaid nägin ma seda maja ainult sealt mööda sõites-jalutades. alati ümbritsetud lastest, vankritest emmedest.
veidi vähem kui 4 aastat tagasi tekkis mul selle majaga tihedam side. nagu ikka, eriti esmaemme puhul, igakuine arstivisiit esimesel eluaastal, erialaarstid, massaazhikuurid. tihedalt kärusid-vankreid täis eeskoda, pulk seinal, kuhu need kinnitada, kiri uksel: ‘polikliinik ei vastuta siia jäetud kärude eest!’. lapsi armastav garderoobitädi, kes võimalusel last turvahällis kiigutas, kuni emme end riietas. tädid, kes aegajalt lastekaupu sealsamas garderoobinurgas müüsid (poja üks talvemütski sealt pärit). väike mängunurk mõneaastastele. arstid-õed-muu personal ringi liikumas. kaks registratuuritädi, käed tööd täis. oli eraldi telefoninumber polikliinikusse aja kirja panemiseks ja kojukutsete jaoks. koridor, beebide päeval pisikesi inimesi ja nende emmesid täis, issisid ka sekka. koridori otsas protseduuride kabinet, mille õde algajat emmet esimeste süstide-vereproovide juures lohutas ja osavalt-kiirelt lapse juures toimetas, kõik vajalik tehtud enne, kui laps nutmagi jõudis hakata. samas ortopeed, silmaarst, väga mõnus neuroloog.. ravivõimlemine- ja massaazh. kõik lastega harjunud ja töötanud inimesed, pea kõik vajalik samas majas. laste melu pidevaks saatjaks.
oh, muidugi oli seal ka probleeme, näiteks suvel puhkuste ajal, kui mittepuhkavatel arstidel oli topelttööd – aga kõik sai ka sama maja raames kirja.
paariaastatagused reformid meditsiinis: kõik perearstideks! siiski, Kopli Lastepolikliinik säilus mingil kujul. oli toimiv protseduuride tuba, perearstide lastearstidest konsultandid võtsid vastu ainult lapsi, mõned eriarstid olid veel seal, massaazhigi sai kuuldavasti. väike remont tõi majja värsked värvid, mängunurk sai mõne uue asja. muutus polnudki väga märgatav.
täna käisin seal oma pojaga viimast korda.
ei ühtegi käru. tühi garderoob. vaikus. registratuuris (ja ilmselt kogu esimese korruse peale) oli üks inimene, kes noogutas, et jah, teie arst on täna veel siin, minge üles, ei, garderoobi ei ole vaja midagi panna ega jalanõusid vahetada. tühi maja. kabinet pooltühi, meie kaart juba ära kolinud – aga seda ei olnudki hetkel vaja. visiidi lõpus ütles arst oma kabineti numbri teises polikliinikus- seal, kus käib pool linnajagu koos, vanad-noored segamini; ja mul on kerge hirm protseduuride suhtes (kui kunagi neid jälle vaja läheb) – sest laps tahab teistsugust suhtumist.
kui me istusime trolli peale, et koju sõita, tegi poja dadaa üle tee asuvale lasteaiale. mina jätsin mõttes hüvasti pea viimase lastepolikliinikuga eestis.
kas kõik reformid on ikka head? 🙁
teise korruse lift
aegajalt ikka vaatan ja imestan, kuivõrd palju meil siin teise korruse töötajatest liigub esimese korruse vahet liftiga. no näiteks tulen trepist üles ja seisab paar kena noort neiut ja tuleb allapoole liikuv lift, kuhu nad lähevad. või astuvad all lifti ja jõuavad minuga koos teisele korrusele – kusjuures ma ei saa olla kindel, et nad seda lifti seal eelnevalt oodanud ei ole. ja mõtlen, et okei, isegi 3ndale ehk ongi lifitiga sõitmine normaalne – aga teisele korrusele ja sealt alla ka? lõpuks ei ole meie trepikoda absoluutselt tuletud, nagu mõnes kohas, vaid täiesti käidav (küll sissepääsukaardiga – aga seda on liftis ka vaja). ja ajalist võitu ka ei taba selles.
ega ma ise päris puhas ka pole. paar korda, kui on suurem hulk träni näppus/seljas olnud ja lift on esimesel korrusel olnud, olen ka seda kasutanud.