Rubriik: asjad minu ümber

ma ei tea, miks hakkab tööl alati varem või hiljem külm? on see sellest, et peamiselt istud laua taga ja ei liiguta end? sest kui püsti tõusta ja natuke liikuda, siis pole üldse nii hull. või on vanus juba selline lihtsalt? või..
kogu aeg ei taha sooja juua ju ka sisse lürpida.
ja see ei ole tänasest ilmast, see on muidu ka.

ma usun, et kõik teavad kinkekaarte ja mida need endast kujutavad. mingi konkreetse väärtuse eest on ostetud kaardid, need kingitud ja sa saad neid hiljem ostude-teenuste eest tasumisel kasutada. kui su ostu või teenuse hind jääb madalamaks, siis vaheraha tagasi ei saa. kui hind on kõrgem, siis maksad juurde. eksole, nii on ju tavaline?
aga.
mina sattusin teenuse otsa, mille puhul sa ei saa kinkekaardile juurde maksta. sa võid kasutada odavamat või täpselt sama kallist teenust. “Kahjuks ei ole võimalik kinkekaardile juurde maksta, et selle väärtust suurendada.” oli kirjas mulle saadetud mailis.
eriti koomiline on see, et kuna tegu on üsna fikseeritud teenuse kinkekaardiga, siis Tallinnas polegi võimalik selle kinkekaardi väärtuses seda teenust osta. on kas 25.- odavam variant (antud juhul on see ca kolmandik ühest võimalikust hinnast – st 25.- pole ju suur raha, kui see on nt 5% teenuse hinnast ) või siis juba kallim. lähim muu võimalus on Tartu, aga see tundub juba ogar..
ja noh, see teeb asja ka ogaraks, et kinkekaart on ju kingitus kellelegi, hea tahte avaldus kinkija poolt – ja siis teenusepakkuja käitub niimoodi!
paneks selle tarbijalehele ka või, koos konkretse firmanimega?

viimasel ajal on igasuguste mobiili kõnekaartide reklaamplakateid vaadates jäänud mulje, et neid doteeritakse minusuguste lepinguliste lollikeste pealt. miks mina ei saa x-arvu räägitud minutite eest tasuta minuteid või x-krooni makstud summa eest lisaaega peale? sellest pole mõtet rääkidagi, et liitujatele on ka hulk soodustusi, aastaid klient olnud inimesele mitte. ma ei viitsi tõmmelda eri firmade vahet ja ma ei taha ka kõnekaarti. tahaks lihtsalt suhtumist, mis väärtustaks ka minusuguseid. aga seda on vsit palju nõutud ükskõik millise operaatori käest.
btw, kunagi ma saatsin oma teenusepakkujale ka maili analoogsel teemal. vastus oli ümmargune ja püüdis mulle väita, et suhtuvad igasse klienti kui püsiklienti. !@#%!@^%!! ( <-- serbohorvaadikeelne sõim )

mõtlen praegu, et miks tööl on mul veebilehitsejaks Opera ja kodus Firefox. st ma tean, miks on tööl Opera – mingi hetk üks tööks vajalik lehekülg ei töötandu FFga eriti. samas, nüüd töötab, aga mul on Opera juba käepäraseks konfitud, kõigi tema lisadega. FF on ka masinas olemas siiski. aga kodus Operat pole üldse. mõlemal on oma head ja vead. ja tegelikult võiks ju jääda ühe peale kindlaks, aga ma ei tea vist ise ka, mida tahan. noh, nagu naised ikka 😉
aga no tegelikult ka. ma ei suuda tööl Operast loobuda ja kodus Firefoxist.
P.S. kas enne kirjtuada vanu pilte dvd-le ja siis võtta uued maha või võtta uued maha, teha korda, panna üles ja siis tegeleda arhiveerimisega? 😉

aegajalt mulle tundub, et mõni mu foto on isegi päris talutav.
siis aga annab sõbranna mulle lingi sellisele lehele, ma klikkan linke ja tekib tunne, et ma võin kaamera ära visata või lapsele mängida anda.
lohutan end sellega, et foto pole siiski mu töö, vaid hobi, millega küll vahel natuke teenida õnnestub.

Foto: Jan Willem Scholten

siin toas on stereo ja arvuti, kust saab muusikat kuulata, aga pole normaalset tooli, kus lösutada.
teises toas on telekas ja diivan ja tugitoolid, aga et sinna kuulda mõnusalt, peaks stereo üsna valjuks panema. eriti, kui laps samal ajal juhtub telekat vaadata.
ma ei oska välja mõelda, kas ma suudaks siia tuppa leida koha, kuhu tridia üks tugitool. et kuulata muusikat ja vedeleda ja raamatut lugeda. ilmselt mitte. selleks tuleks pool korterit ümber mööbeldada.
võiks ju teise tuppa teised kõlarid orgunnida, vahele mingi switch, et valin, kas läheb heli sinna ka.. aga ikkagi, ma ei tuleks sellega ilmselt kuigi hästi toime ja teleka segav moment jääks ikka.
mul peaks kõikide arvestuste järgi olema siin ruumi nagu muda, aga reaalsuses on ikka nagu vähe.
aegajalt on tunne, nagu peaksin mina siit välja kolima.

on üks selline tore laul, nagu Laika – Badtimes. sellel on päris head sõnad 🙂

eile õhtul sai natuke arutatud, et mis imelikud sõnad on kõik tänapäeval lubatud.
näiteks on 1999ndal ilmudnud ÕSis sees ‘soendama’ (kusjuures ‘soend’ on libahunt :O) ja ‘pensjon’. õnneks ei ole ‘varjanti’ ja ‘materjaalset’ 🙂
see-eest on seal olemas ka ‘abakadabra’ (mille keegi just hetk tagasi kirjutas tiba valesti).
ja ortograafiaraamat eelmisest aastast ütleb ikkagi, et kohanimed kaupade, viiside, meetodite, haiguste jm liiginimetustes tuleks kirjtuada ikkagi suurte algustähtedega, mitte väikestega, nagu vahepeal propageeriti. et ikkagi Rootsi laud ja Mulgi kapsad ja Siberi katk 🙂 ehk siis – meile õpetati paar kuud tagasi koolis valesti :O

“Soolalamp – Ideaalne kingitus inmestele, kes töötavad palju arvutiga. Samuti sobib öölambiks – tagab rahuliku une nii lapsele kui ka täiskasvanule. Kuna on täheldatud rahustavat mõju on ka sobiv äripartnerile.” oli kirjas tänahommikul postkasti potsatanud uudiskirjas. et äripartnerid on tavaliselt närvilised või?
tegelikult ma olen ka viimasel ajal mõelnud, et mis metoodikaga see soolalamp ikkagi mõjuma peaks? kuidagi ta nagu mõjub ilmselt, aga oma keemia- ja füüsiakteadmistega ma seda ära ei suuda seletada. et sealt eralduks Cl- ioone, peaks sealt eralduma ka NA+ ioone ja lamp ise ju nagu üles sulama mingi aja jooksul?