hommikust viinerit süües meenus mulle Regati maja kõrval asunud Pepsi-putka, mis sigines sinna Moskva olümpiamängude purjeregati ajal ja kus vahetult enne ja peale olümpiamänge sai osta soome päritolu viilutatud sinki ja väikestes topsides soome moose. ilmselt midagi veel, aga mu mäletustes on need singid ja moosid just. kusjuures viimased neist said ära söödud ikka aastaid hiljem 🙂
igatahes 80ndate keskel seal sellist kraami enam ei müüdud, päris kindlasti olid karastusjoogid ja viinerid. ma püüan praegu meenutada, kuidas neid viinereid seal soojendati. mikrolaineahju ei olnud ju. kas torgati kusagile keeva vee anumasse natukeseks vist? need olid need pikad viinerid, nagu tol ajal olid (kes mäletab). küsiti, kas ketupit ka, kui jah, siis pandi seda papptopsi põhja, torgati 2 viinerit sinna püsti ja 2 poolikut leivatükki juurde. maksis vist 30 kopikat või oli 40?
nii et talvel trennist tulles oli see hea soe suutäis. aga alati ei võtnud, sest pikk tee oli bussi ja trolliga koju sõita ja aega ei tahtnud raistata. ja see oli päris suur hulk raha ka.
midagi seal siiski oli, et mul on nende viinerite maitse seal papptopsis siiani meeles.
teine söögiasi seoses Pirita ja trenniga, mis mulle meenub, on TOPi kohviku kastanikoogid. aegajalt oli mein nö linnalaager, kui jagati toidutalonge TOPi kohvikusse. spordiseltsid pidid ju ka oma raha ära kulutama ja laagrid ja kõik olid ette nähtud. reaalselt meid talvel näiteks kusagile ei veetud, saime lihtsalt süüa siis nö laagi arvel (noh, ega ma siis seda nii ei osanud veel mõelda onju, see on praegune arendus). novot, ja siis me käisimegi kohvikus söömas, mitte sööklas viisakalt 😛 põhiliselt tarbisime singisaiu (19 kopikat tükk) ja tihhhhhhkelt okolaadiga kaetud kastanikooke, mis olid suhteliselt kallid. oma vähese taskuraha eest poleks neid ju ostnud 🙂
kusjuures hiljem ma pole kastanikooke üldse eriti ostnud. kuidagi palju saia või maitea 🙂
Rubriik: asjad minu ümber
snap? tänan, ei
mingi aeg eelmise aasta lõpupoole levis uudis Snap’i kohta. uutest asjadest huvitatuna panin selle ka oma blogile peale. aga nüüd mõnda aega enam pole. eks püsikülastajad panid tähele ka.
kõigepealt näiteks paljud blogisised lingid kuvati visuaalselt valesti. teiseks mulle tundus, et see asi töötas aeglaselt ja see mõjus nagu kogu blogi kiirusele. no et tahan mingit linki klõpsida, aga see hakkab hoopis oma akent laadima. lisaks sain privaatseid märkuseid kasutajatelt, kes ütlesid, et selline väike preview on lihtsalt mõttetu. ning siis jõudsin ma küpsisteni ka, mida snap tekitas (noh, neid tuleb muidugi igalt poolt, aga milleks jälle üks asi juures?).
igatahes leian, et ilma Snap’ita on mu leht puhtam ja kuivem 🙂
samal teemal
e-mõtted
päris hea. ma ei suuda tõsiselt võtta firmasid, kellede mailiaadress on mingi hoti või mail.ee, või veel hullem, hotmaili oma ja millede koduleht asub ka umbes hoti serveris.
noh, tegelikult on see veel parem variant kui üldse ilma.
aga ikkagi! *
siinkohal tuleb meelde eilse töökonkursi esimene voor, grupivestlus. olime kõik ühe hüpoteetilise firma töötajad, põhimõtteliselt oli seal 16 kontoritöötajat, kui ma nüüd õiget arvu mäletan. igaühel oma töörida ja kliendid. kontori peale oli 8 arvutit ja üks järgmises eelarves juures.
mu siiras sisemine reaktsioon oli, et vabandust, mina ei saaks sellises firmas töötada. sest vot ma ei talu (töö)arvuti jagamist. reeglina. okei, erandeid on ka, aga ma ei hakka kriteeriume siinkohal välja tooma.
* – (et ammuks see internet ikka massidesse (ja eestisse) jõudis)
**
ikka on kõik nii kohutavalt hall.
seda ja teist, laialivalguvalt
kuidagi kahju oli täna poissi aeda viia ja jätta. neid oli seal maja peale kokku nii vähe, et täpselt üks rühm oli lahti. aga mis teha, kui ma pean täna tööl olema. üksi pealegi.
ah, vähemalt nad istusid hommikul, sõimest kuuesteni, kenasti põrandal ja kuulasid juttu, mida kasvataja neile rääkis. saame hakkama 🙂
argikiun mode on
eile imetlesin kaubamajas inimeste harukordset taiplikkust ja lugemisvõimet. ma olen ammu tähele pannud, et meil miskipärast ei kipu ekspresskassa-süsteemid töötama. ikka minnakse sinna rohkema arvu toodetega kui kirjas on. paljudes kohtades on minu meelest selletõttu see süsteem ka ära kaotatud. no nüüd Kaubamajas on jälle eksole ja arvake, kas seal sabas olid ka inimesed kaupa täis ostukärudega? muidugi olid. ma sain oma lubatud 5 tootega kõrvalkassas ka kiiremini. tegelikult, oleks see minu teha, ma oleksin karm ja suunaksin rohkemate toodetega inimesed teistesse kassadesse. tegelikult ka. muidu ei tule sellest mitte iial midagi välja.
kooli õppemaksuga, mille ma vaidlustasin, sain lõpuks selle tulemuse, millega ma rahul olen. ainult et, lähtudes kogu sellest avalikustatud hinnast (mille leidmine TÜ lehelt ei ole üldse kuigi lihtne, ka otsingut kasutades), ei saa ma ikkagi aru, kuidas see lõpphind kujuneb. ausalt öelda tunnen ma, et tahaks natuke tarbijakaitsega ka seda arutada. selline käitumine pole päris korrektne minu meelest, nagu ma nüüd sealt koolist saanud olen. ja nad on kümme aastat seda kooli juba teinud. äkki olen mina lihtsalt liiga nõudlik?
paari lausega telekast
ma ei fänna õudukaid. minu jaoks on see üks selline ˛anr, mis ei paku midagi. no miks ma pean tekitama endas hirmu?
aga nüüd ma istun kell 1 öösel ja vahin ühte. lihtsalt kuna und ei ole. ometi tuleb ka muid asju. aga ma olen siin kinni. olen ennegi tähele pannud – kui ma hakkan mingit filmi vaatama, siis ma ei taha naljalt pooleli jätta. pigem siis juba ei hakkagi. mis on ka põhjus, miks ma lapse esimestel eluaastatel telekat ei vaadanud ilmselt. või siiski, harjumus mitte vaadata oli juba varem. ca 15-aasta tagueset ajast, kui mul polnudki kodus telekat. viimasesl ajal olen jälle siiski leidnud end liiga tihti teleka eest..
tegelikult oleks kugeda ka mõistlikum. aga ma ei taha asjalik olla täna. tahan lihtsalt uneni aja parajaks saada.
ilmselt on filmi puänt veel ees ja mul oleks siiski targem enne magama ära minna. no aga kas voodis väherda on kuidagi parem?
kell 1:28 – õuduka kõrvale klappidest miskit positiivset musa kuulata on päris fun 😉
tellitud sissekanne
eile hilisõhtul küsiti, et kus minu argukiun siin siis on.
meil oli parajasti teemaks jõulukingid ja muu virin meeste pihta. noh. kui neid inimesi isiklikult ei teaks, siis vist osade asjade puhul mõtleks küll, et tegu on väljamõeldistega. aga no ei ole noh.
pole minu asi neid asju siin avalikustada. eks tegelikult mõtlevad kõik hästi ju. ma vähemalt loodan. lihtsalt välja kukub nagu alati.
ja ma ju ise ei erine kuidagi nendest teistest tegelikult.
“nii kena et meil kõigil on perfektne pereelu”
uudishimulikele: minu isiklik kingiskoor on null.
terviselugu
mul on kuidagi juhtunud, et perearst ongi selline perearst. õde ka. ma ei käigi seal väga tihti, aga näe, minu arsti õde teretas mind eile trollis ja rääkis sedagi, et ema haigusleht lõpetati ära. ehk ma siis ei hakanud üle helistama, kas ta poisi jõulupeole tuleb. loogiline, et ei tule, kui järgmine päev jälle tööle minna vaja.
eileõhtul panin oma imeliku enesetunde tiheda päeva süüks. hommikul lasteaia personalile kaartide tegemine koos paari teise emaga, siis kiirelt end kenaks teha ja aia peole, et seal sedapuhku teha ka käsi videoga valgeks fotode vahele.
aga see, et see täna peaaegu surmtõveks osutund on, ei sobi mitte. nädalajagu oleks võinud see viiruseuss kannatada küll, siis oleks üritused kõik läbi olnud ja oleks aega haige olla. aga paistab, et mu organism arvab midagi muud. jama, no tõesti.
mu tänase tööpäeva varudesse kuulub värske citrosept (nagunii kodus saab kohe otsa) ja hulk apelsinimahla selle manustamiseks.
raha
see ongi täpselt nii, et oluliste asjade jaoks on raha ja ebaoluliste jaoks ei ole kunagi. ükskõik kui palju raha on või ei ole. prioriteedid panevad asja paika, isegi kui me sellele ei mõtle ja hädaldame, et küll oleks vaja raha selle-teise-kolmanda jaoks (need ei pruugi kõik materiaalsed asjad olla). kui ikka on oluline asi, siis saab hakkama. võib-olla mitte koha ja otse, aga mingitmoodi ikka.
üks asi, mida ma lihtsalt ise ei ole suutnud niimoodi sõnastada ja mis nüüd ära sõnastati. ja ma olen nõus.
seda et..
..pea ongi igasuguseid segavaid mõtteid täis ja vahel tahaks vähem mõelda jah, nagu c ja o ütles. sellest hoolimata olen ma täna teinud täitsa tublilt tööd. sest seda on viimasel ajal lihtsalt kuidagi palju ja tuleb ära teha. ma ei hakka siinkohal jälle rääkima ärritavatest teguritest selle ljuures.
kuna siin on plaanis monitorivahetus ja selle kohta kolleegile esitatud küsimus võttis mul suu lahti (heh, mille järgi me õieti valime siis monitore tööks piltidega?), siis teen oma ettepaneku ka. aitäh arutule, kellelt CV vahendusel nõu sai. iseasi, kas meil keegi suudab nendele hindadele näkku vaadata (vihje: LaCie). ma olen nii ehk naa veidi umbusklik lcd-de suhtes piltide jaoks, seega ma ilmselt suudan vabalt piriseda mingi suvalise junni üle. minu mure, eks, et ma nii nõudlik olen?
tänane päkapikutegu on ka tehtud. rühmas peaks nüüd paar päeva selle nänniga muretu olema. loodan, et kasvatajate kingirahadega saab ka varsti muretu olla.
(aga ikka, miks on viimased meeldetuletusega maksjad nende hulgast, kellel raha näib probleemiks mitte olevat?)
—-
pildistamisega on viimasel ajal kohe väga kehvasti. pildistatud fotode töötlemisega ka. kust leida oma insipiratsioon üles?