..sest see näitab liiga konkreetselt ära, kui täis on võimalik päevad planeerida. isegi mitte see, et ühel päeval oleks liiga palju tegevusi, aga on sellised perioodid, kus päevad jooksevad kuidagi üksteisele sisse.
mõtlen nüüd, kas investeerida tiba rainlendari pro varianti, et seda googli kalendriga sünkroda saaks ja desktopil ka kõik olemas oleks. ah et miks guugle kalender? sest ma nagunii kasutan guugli teenuseid ja mingit netipõhist ehk igalt poolt ligipääsetavat on vaja (tegelikult on neid hästi palju erinevaid ju saada, aga ma ei kasuta eriti neid portaale). see ka hea, et lõpuks ometi laseb üks meie moblaoperaator googlil omale meeldetuletusi saata ja õnneks üks mu telefonidest on selle operaatori võrgus.
aga muidu on kõik kenasti, tänan uurimast. täna pole isegi väga uimane. äkki ongi novembrist ja tänane päike mõjutab?
suundun esikusse to-do listi asju juurde kirjutama.
Rubriik: asjad minu ümber
hoidke alt, mehed!
.. ehk järjekordsed testitulemused 😉
ma ei hakka siinkohal pikalt rääkima sellest, et minu puhul kipub läbi aastate nõudlus ületama pakkumist. st, pigem nõutakse mind kui et mina pean hullu vaeva nägema, et meest leida..
ja lõppu midagi tagasihoidlikumat ka:
lahendused on lähedal
jälle seesama, et viimasel minutil kipuvad asjad korda saama. lihtsalt ma pean selleks end korralikult kätte võtma.
hetkel tundub, et suur osa stressi tekitanud olukordi on juba lahenenud või lahenemas.
äkki on 3 tööd pluss kool ikka veidi liiga palju? samas on omad põhjused sellel, miks see nii on. mõned on otsese vajaduse tõttu ja mõned sellepärast, et meeldivad.
muide on hetkel õhus üks täiskohaga töö, kuhu mind ilmselt päris hea meelega võetaks – kui ma ise sooviksin. tegelikult on lausa otse öeldud, et ma ikka kindlasti mõtleksin sellele. aga kool ning projektitööd ei ole küll need, mille kõrvalt ma väga täiskohaga kusagile kipuksin praegu.
jama on see, et mu koormus mõjutab ka inimesi mu lähikonnas. RM-ile püüan ikka mingi aja leida iga päev, kus me mõnusalt kahekesi midagi toimetame. väga palju jõudu annab, kui ta siis mulle kalli teeb ja ütleb, et ma olen maailma parim ema.
aga näiteks on mu oma ema mures ja ilmselt veidi rohkem, kui ta mulle välja näitab. ja sõber, kes samuti muretseb ja püüab aidata pisiasjades (mis tegelikult on vahel üsna suured), et mul veidi kergem oleks.
aga lõpuks sujub ju kõik ikkagi hästi. ma usun.
õiglase kaubanduse nädal
tegelikult käib praegu (Tallinnas) õiglase kaubanduse nädal. selle raames on mitu üritust ka nö inimestele tänavalt. näiteks homme õhtul räägib Euroopa Liidu infokeskuses oma elust ja tööst üks Tansaania kohvikasvataja.
aga lähemalt loe õiglase kaubanduse lehelt.
lühidalt fuck-me kontsadest
okei, söögi kõrvale on paras siis rääkida natuke fuck-me kontsadest. paar sissekannet tagasi tekitas see väljend veidi huvi.
tegelikult on need tänapäeval igapäevases elus üsnagi nähtavad kontsad, vähemalt eestis. peenikesed ja kõrged. kui on alla 10cm, siis ei kvalifitseeru kohe kindlasti 🙂 mina isiklikult ei saa küll hästi aru, kuidas nendega igapäevaselt meie tänavatel kõndida saab, aga ju see on harjutamise asi. st – mulle meeldib konts küll, aga selline, millele saab julgelt toetuda.
väljendi enda tekke kohta on lugeda päris mitu teooriat. ühe järgi näiteks levis see 90ndate algusest, kui feminist ja anarhist Germaine Greer kasutas seda väljendit Suzanne Moore kohta.
seda seostatakse ka fraasiga ‘throw me down and fuck me pumps’, mille algpäritolu kohta pole mul midagi tarka öelda.
igal juhul 1998 aastal on see väljend Casselli slängisõnaraamatus sees juba (väidetavalt).
mitte-öko sissekanne ostlemisest
‘ … ja usb-auk on kohe siin küljes’, seletas müügimees minu möödudes pealtnäha varases pensionieas tädile ühes arvutisalongis.
ma ei kuulnud juttu enne ega pärast. mul pole õrna aimugi, kas see potentsiaalne ostja teadis, mis on usb või ei teadnud, ja kui ei, kas ta siis küsis üle. või rääkis müügimees ise.
aga tõesõna, kuigi mina tean, mis on usb, crt, scp või led, huvitab enamikke inimesi (sh. mind) eelkõige see, mida konkreetse asjaga teha saab. kui nüüd müügimees seal seleta kenasti usb erinevaid kasutusvõimalusi, siis on kõik kena ju.
aga väga tihti on poodides sellised müüjad, kes viskavad mingid terminid õhku, kuid ei oska neid seostada edasi suurt millegagi. riidepoes seda vist väga ei juhtu, aga just igasuguste jubinate ostmisel. või ka mingite toiduainete puhul.
kusjuures ma saan ju aru, et mingi supermarketi kaubaladuja ei pea teadma kogu inffi kõikide asjade kohta ja supermarketis ongi ikka rohkem inimese oma lugeda-valida. aga mingis spetspoes on küll ogar, kui müüja loeb paki pealt sama infot, mida ma olen juba lugenud ja ei oskagi midagi tarka kosta. või mu küsimuse peale, kas see ikka on see vidin, mida mul vaja, kinnitab, et on küll ning koju jõudes selgub, et see pole kaugeltki see, mida mul vaja.
loomulikult on mul ka positiivseid näiteid. kui küsimuse peale, kumb analoogsetest toodetest on parem (ühte ma olin tarbinud, teist mitte), ütleb müüja täitsa veenvalt, et see, mida ma olen juba tarbinud, on tema meelest küll palju parem. või (ma ei saa mainimata jätta) Tevalos ma olen päris mitu korda saanud hakkama sellega, et seletan, mis seadmed on mul ühendada vaja, vajadusel püüan pistikut kirjeldada ning nad annavad mulle täiesti õige juhtme. alati veel üle kinnitades, et kui ei sobi, tulgu tagasi paari päeva jooksul, saan teise.
ah, praeguses müüjatepõuas tahan vist liiga palju. võiksin ilmselt olla õnnelik, et keegi mind üldse teenindab.
ja kas tõesti enamvähem ainsad normaalsed punased saapad on need blinki omad? millel pole hulle vidinaid peal ja fuck-me kontsasid all ja mis ei läigi ega pole kirsipunased..
kesksügis*
täitsa sügav sügis juba.
laupäeval oli maanteedel ebamugav sõita (see vastik märg lumeplöga).
laps käib juba talvekombekaga (ja talvesaabastega, lapsed muide kasvavad ja eelmise aasta varuga ostetud kallis kombe polegi enam eriti pädev).
kommunaalide arve oli juba mitusada krooni suurem kui suvel (küte on juures).
õhtul lasteaeda jõudes on juba pime (kellakeeramine, vassstik).
puud on ootamatult raagu läinud (täiesti ootamatult kuidagi).
mul on tahtmine magada talveund (aga liigne magamine lõpeb peavaluga).
tegelikult ei viitsi ma lillegi liigutada (ma polegi täna lille liigutanud, kastnud ka mitte).
õhtuti läheb soe tee paremini kaubaks kui mingi külm jook (kuigi teed ei lürbi nii palju kui nt limonaadi).
ma nüüd võtan kätte ja üritan täna paar asja Ära Teha ka.
* – miks on meil kasutusel varakevad ja keskuvi ja hilissügis, aga mitte varatalv ja kesksügis näiteks?
andke aega
ma ütlen osadele projektidele, sebimistele ja toimetamistele juba ‘ei’. sest ka minu piir on kusagil 😛 üsna lähedal. inimvõimete ja vaimne piir siis.
aga jah, päris kole, kui isegi rohekontori kolimisel tekib mingi hetk see tunne, et enam ei suuda iga kile ja paberit lahutada ja heidad kõik segakonteinerisse. sest lihtsalt jõud ei käi massist üle ja aega ei ole lõputult.
visuaalne to-do list ootab siiani teostamist.
ah, ma tean küll, et aega tuleb võtta ja tegelikult jagub seda täpselt nii palju, kui on tegemist.
kas sinul on helkur?
sattusin läbi blogilisti Babajagaa helkuripostituse juurde. ja see tõi kohe meelde hullupööra palju sarnaseid läbielamisi. no ehk mitte nii ekstreemseid, aga põhimõtteliselt.
kummaline on see, et miskipärast on mul tunne, et linnas on helkureid inimestel rohkem küljes kui maal – kuigi linnas on kõnniteed ja enamasti ka mingi tänavavalgustus. eriti hull on olukord minu meelest just maakohtades, kus on massiliselt maantee ääres tumedates riietes kõndvaid inimesi, keda näed noh – juhuse tahtel.
aga see mulje võib olla ka sellest, et linnas on lihtsalt rohkem inimesi ja siis on loogiliselt ka rohkem helkureid, üldarvuna 😛
maanteel on ju veel see asi, et ma nt tõmban rohkem teeserva, kui mõni auto hakkab minust mööda sõitma – ja kui nüüd seal on mõni helkurdatama tüüp, kes liigub minuga ühes suunas ja ei taha päris teeprevel käia, siis.. (ma parem ei taha teada)
piinlikkusega pean tunnistama, et minu paaril uuemal jopel ei ole helkureid küljes. see-eest on vähemalt mu igapäevased käe/foto/arvutikotid helkurdatud. ja laps on ka üsna helkureid täis. aga siiski. neid olgu pigem rohkem kui vähem.
igal juhul, siin paremas veerus on nüüd selline väike helkurimeelespea.
kui meeldib, siis kasutage vabalt. viite siia võiks ju juurde panna ka, oleks kena 🙂
(haa, tegelikult on mul projektitöö jaoks vaja teha ka mingid bännerid, aga no nende jaoks ei ole praegu vaimu peal, nagu ikka)
kes teeb reede pärastlõunal tööd?
reede pärastlõunal üritada mingeid asju ajada ja inimesi kätte saada lauatelefonidelt on üsna mõttetu. urr! lihtsalt ükski number ei vasta.
ise pean 8ni tööl istuma 😛
ja siis ei meeldi mulle see, kui mingi ametlik telefoninumber on ainult mingi tasuline infokas, mille taga istuv tädi teeb endast kõik, et administratsioonist kellegi numbrit mitte anda. isegi kui ma seletan, et ma ei taha midagi müüa ja raha ka ei taha saada.
poole mu tänasest lõunasöögi hinnast moodustas ilmselt see päikesekuivatatud tomat seal ahjuskuivatatud kanafilee peal.