kui Lasnamäel see uus jalakäijate tunnel avati, siis ma mõtlesin kohe, et nagunii mingi hulk tüüpe ei hakka seda kasutama. aga ma ei arvanud, et see asi päris nii laheneb, nagu tänases Postimehes seda näha on.
tegelikult päris kole.
pole meil õiget liikluskultuuri ei autojuhtide, ei jalakäijate hulgas.
aga politsei püüab jätkuvalt peamiselt kiiruseületajaid või paneb juhte puhuma..
Rubriik: asjad minu ümber
ma ikkagi olen eurolauluga kursis
juhtus siiski see asi, et eile oli kohalik eurovõitlus taustaks. no ikkagi peaaegu nagu laulupidu. sest ma saan aru, et masendav hulk inimesi võtab seda asja koletõsiselt. tõsise euroka aeg on ammu läbi.
ma ei hääletanud. ja ma teadsin ette, mis laul võidab. see polnud ju raske aru saada. kuna võistlus on farss, siis pole ju mõtet sinna mingit surmtõsist noort tegijat saata ju. ongi hea, et selline laul läheb. vähemalt ei hakka juhanpaadam ega keegi teine mingit iba ajama, et eesti on vinge favoriit – mispeale ei saa eelvoorust edasigi.
aga üldiselt kirjutas sellest Pirtsu Kiirnuudlites kah.
ning Kajar väitlusblogis.
roosa blogtree? öäkk!
eurohullus surutakse peale. mida nad ometi blogtreega teinud on? miks kogu see euroasi on avalehel? säästke mind sellest palun! tehti ju kanal selle jaoks, ma sain aru?
ohh. kus ma siis käin nüüd suvablogisid sirvimas? blogisilmas? aga see pole (veel) nii tõhus mu jaoks.
õnneks olulised asjad on googlis olemas.
3min hiljem: tuleb kontrollida, et aadressiribal oleks lihtsalt blog.tr.ee, ilma selle eurolaulujamata seal lõpus. aga blogtree siseselt logole klikkides viskab sinna eurolaululehel. no tobe!
miks ma ostan uusi asju
olid ajad, kui mind peibutasid kaltsukad. tihti leidis sealt huvitavaid asju ja üsna odavalt ka.
aga mingid poed on ära kadunud, osadest lihtsalt ei leia kunagi midagi ja osad on veidi liiga kallid. ma ei osta kaltsukast paarisaja krooniga teksapükse, kui saan vaid veidi kallimalt uued. allahindluste ajal on poodides asjad meilgi juba üpris odavaks läinud.
samas väljastpoolt Tallinna leian ma kaltsukatest siiani asju. suvisest Haapsalust sain kohe päris mitu riiet üsna mõttelise hinnaga. või samas, Tallinn-Väiksest sain viimati sellise metsaskäimise-jope ka väga odavalt. vaat – poes müüakse igasuguseid jopesid, aga ma ei ole suutnud leida sellist, mis oleks pikk, piisavalt veekindel ja soe, ning kuhu alla mahuks vajadusel kolm kapsunit (ok, kerge liialdus :P), et sellisega suvalisel ajal suvalises metsas ringi töllerdada. kusjuures meestele nagu veel leiab midagi sellist. aga näe, siin aitas ka kaltsukas välja.
igal juhul varustasin täna end uue paari teksadega ning kuna ma olen aasta alguse allahindlustelt veel omale mõningaid riideid ostnud, siis ma nüüd põen veidi. no et kas mul ikka on vaja ja üldse. ma olen liialt tarbimismaailmast mõjutatud.
aga ma õigustan ennast ka. näiteks sellega, et kui mul poolteist aastat tagasi teksad ühel päeval lihtsalt pepu pealt katki läksid, siis polnud võimalik mingeid normaalseid leida, vaid ostsin kiiruga mingid ära. ja nüüd need peamiselt seisavad, sest veidi hiljem ostsin korralikumad juurde.
see, et ma lapse riideid enam kaltsukast ei osta, on tingitud pigem sellest, et poistele üle 110 üole naljalt midagi korralikku sealt saada. mõne särgi vahel saab ja lühikesi pükse, kuid kõik muu nõuaks järjepidevat kammimist.
nii et tal ongi nüüd põhikombekaks Reima.
Haapsalust veel: kuna mulle see roheline (jälle kiiruga) ostetud kapp-sahtlid kodus väga ei meeldi, siis peaks minema ilmselt Haapsallu uut kappi nillima. seal oli kuidagi parem valik kui Tallinna vanamööbliärides näen.
ning köögi’tehnikat’ olen ka uuskasutusest ostnud.
mett mokale
täna tuli lasteaias juttu, et ma võiksin sel aastal ka seal rühmapilte teha. et lapsevanemad pidid küsima. no tore. minu meelest läksid eelmise aasta pildid üsna aia taha. aga ju siis teised ei arva seda.
aga enne märtsi ei toimu sel rindel küll midagi.
sai, nagu Päris Õige Eesti sai
ostsime eile poest saia. viilutamata. noh, prooviks, et pole seda brändi enne ostnud. minul, nagu ikka, kerge skepsis poesaiade suhtes (turusaiad on etemad, erinevalt leibadest).
aga näe, seda saia annab lõigata. vabalt. sisu ei pudisegi laiali. kummaline.
ja.. ja …. maitseb nagu SAI. peaaegu nagu see sai, mida vanaisa leivamajast soojana tõi. noh, ainult et see pole soe. aga muidu selline Päris Sai. appi! mu poja polegi sellist saia ju saanud? tema elu ongi koosnenud eurosaiadest.
hm. pool pätsi kaob nagu polekski olnud. hakkan uurima paberkotti, mille sees saia müüakse. nii. Leiburi logo. müstika: nad on õppind saiu tegema? loen edasi: toodetud Lätis. ahhaaa! eksole. kohe oleks võinud arvata, et see ikka pole kodumaine asi. Läti sai. eksole. miks lätlased oskavad ja saavad teha normaalset saia ja eestlased mitte? ah? neil on ju ka kõik eurovärk. aga näe, sai ei pudise laiali ja maitseb ka nagu muiste. normaalne. eelista siis eestimaist niimoodi 🙁
rongiga on mugavam!
kõlab nagu hull üleskutse. aga tegelikult on ka 🙂
hommikul sõitsime kooli rongiga. Edelaraudtee pani eelmisel aastal Viljandi liinile ka mõned kiiremad ja esimese klassi vaguniga rongid käima. ajavõit saavutatakse siis sellega, et kuni Raplani peatub rong mõnes üksikus jaamas. ehk endise peaaegu pooleteisetunnise Rapla otsa asemel võtab see tund; edasi sõidab nagu tavaliselt. Tallinn-Rapla vahele on mõni aeglasem rong juurde pandud lihtsalt nende vahelejäänud peatusete jaoks.
enne eksamit on esimese klassi vagunis rongiga koolisõit raudselt mugavam lahendus kui autoga. eriti, kui peab veel ise autoroolis olema. jälgi liiklust ja sõida (mulle meeldib sõita muide) meie närvilistel maanteedel. õppida samal ajal ei saa ja kooli jõudes olen parajalt väsind.
aga rongis, istud laua taga, saad oma tasuta tee või kohvi (mille oled piletihinnas küll kinni maksnud), lööd arvuti lahti või võtad materjalid lahti ning muudkui õpid. vajadusel on wifi ka olemas (mis isegi toimib suhteliselt okei). või kui pole vaja, siis kasvõi magad. sõiduaeg ei erinegi autoga sõidu ajast väga – nojah, sõltub muidugi ajast ja autosõidustiilist 🙂
muide, tänua rongile sain Räpina lõpueksami ka suurepäraselt tehtud – ega mul õieti aega polnud muul ajal õppida, kui Tartusse rongiga sõites. tookord oli veel see raudtee variant ja ca 3,5tundi sõiduaega sobis mulle suurepäraselt.
nii et – kuigi rongijaamadest linna peale minek ei ole alati kõige mõnusam, siis rong ise on mõnus. muide, ka siis, kui ei ole esimeses klassis. sellise kiirusega on juba täiesti alternatiiv. kui veel tihemini veidi käiks ka..
mina ja google
ma olen järgemööda guuglistunud. lihtsalt mugav on, kui saad ühe kasutajanime-salasõnaga ligi mitmele vajalikule asjale.
kalendrindusest oli mul hiljuti juttu. maksingi hiljuti Rainlendari litsentsi ära ning nüüd on töölaua- ja veebikalender kenasti sünkros. ainult teavitused tuleb kummaski eraldi määrata. kategooriaid ka guuglis pole, need tuleb soovi korral siis oma arvutis paika panna. igatahes olen ma sellisel kujul oma kalendri peaagu toimima saanud ja kõik vajalik on kirjas. tugev pluss on see, et ma näen ka jagatud kalendreid ehk ka neid toiminguid, mis on kellegi teise kalendris, mida ta minuga jagab. ehk siis saab koos planeerida ja sättida tegevusi.
kõigele lisaks on seal päris tore võimalus saata kutseid mingitele sündmustele-kohtumistele. esimene kutsetest on mul tehtud. muidugi ilmnesid selle käigus ka mõningad puudused (no näiteks kaarirakendus ei leia meie aadresse-kohti eriti üles ning personaliseeritud kaarti ei saa sündmuse juurde panna jms).
guugli dokumentide võimalusi olen ka mõnda aega kasutanud. hea võimalus hoida üleval mitte väga konfidentsiaalseid dokumente, mida on vaja kas teistega jagada, koos üles ehitada või mis lihtsalt peaksid olema kättesaadavad mitmel pool. mugav ongi see, et saab netis töödelda ka neid dokumente. teisi kasutajaid saab lisada nii töötlemisõigusega kui ainult vaatamisõigusega. mugavam, kui faile mailidega edasi-tagasi pendeldada, eriti veel, kui on vaja seda mitme inimese vahel teha. ‘tavalisemad’ dokumenditüübid on esindatud kenasti.
läksin suhteliselt värskelt üle ka guugli readerile. ei pea erinevaid feede erinevate arvutitega konffima. võeh, kui kole lause tuli. igal juhul on blogi- ja uudistevoogusid seal päris mugav jälgida ning mugav on just see, et ligi saan suvalisest arvutist. ka saab moodustada katalooge ning nimetada voogusid ümber, samuti lisada postitustele tage (seda ma pole veel teinud). samuti saab valikuliselt sissekandeid jagada teiste lugejatega. uue voo lisamiseks on vaja lihtsalt oma veebilehitseja lemmikuteribale lisada üks väike link – kui oled lehel, mille feedi soovid readerisse lisada, siis vajutad seda nuppu ning edasine toimub juba lihtsalt.
kuna olen suhteliselt vähe kasutanud, siis miinuseid ei oska välja tuua.
vaatan nüüd, kas guugli notebook jääb ka kasutusse. jälle sama teema – ligipääsetav igalt poolt. saab kirja panna nii järjehoidjad (bookmargid) kui ka märkmed. saab lisada tage, katalogiseerida, kommenteerida, sorteerida, filtreerida, eksportida google dokumentidesse ning sedakaudu jagada teistega. jagada saab ka otse, kas siis ühe märkmeraamatu, kategooria või alamkategooria piires. st just selliselt tasemelt, nagu soovid.
kõigele lisaks on notebookil väike plugin, mis võimaldab suvaliselt veebilehelt valitud lõigu-pildid salvestada ka notebooki.
aegajalt olen kasutanud ka guugli avalehte, aga kuna ma avalehte lihtsalt ei kasutagi, siis see pole pidama jäänud. ehk nüüd võiks ikkagi – et sinna tuleksid kokku uued vood, mailid ja oleks ka link dokumentide ning märkmete juurde. pean mõtlema.
ja kui nüüd keegi tuleb välja ‘suure venna’ jutuga, kuidas guugel kõike salvestab ja kõik on alati leitav, siis – no tõesti, kas on kellelgi arvamus, et me elu on väga jälgimatu? kõik need kaardikasutused (deebet-krediit-kliendi-makse-järelmakse), meie muu e-mailindus, mobiiltelefonid..
ma arvan, et see, mida mu kohta guuglist teada saab, ei ole küll midagi väga vapustavat. kui ma tahan ikka mingeid eriti salajasi asju ajada, siis on selleks tõesti muid võimalusi.
ütleme nii, et ma ei leia, et mul oleks sealtpoolt midagi karta. kui ikka leian mingid mugavad lahendused, siis kasutan neid, kui vaja 🙂
uued ja vanad asjad, peamiselt riided
hinnatõusude taustal on siiski hetkel see seis, et kaltsukast ei tasu enam riideid osta. poest saab allahindluse ajal (mis jällegi pole tihti nii suured, kui nö vanas euroopas) uusi riideid pea sama hinnaga, mis kaltsukas kasutatuid.
kaltsukal on siiski plusse: riided on originaalsemad (kui on, viimasel ajal ei ole ma miagi head leidnud, Tallinna omadest külls mitte) ning riided saavad taaskasutatud.
ja üldse. mul on mingi kotitäis korralikku pesu, mida ma erinevatel põhjustel enam ei kanna. ma kohe ei oska selle kotiga midagi peale hakata. mingi emade-laste varjupaik?
enamiku vanadest riietest panen prügikasti juurde, kust need kiirelt kaovad. korralikumaid olen viinud ka nt sotsiaalmajja. aga pesu on nagu veidi teine teema..
uuskasutuskeskusest saime viimati muide 2 korralikku jääresti (kahest kapiga kaasasolevast jääb vahel väheks ja jääkotid, noh.. ), kuhu RM-iga kohe ka marjajääd tegime ning õhtul sellest omakorda jääteed 😉 ning selle käsivändaga vahustamispurgi (mingit väikest kogust vedelat tainast on sellega mõnusam kokku keerata kui mikseriga, omlett sai kohe tehtud ka), kokku mingi täiesti olematu kümme raha. rõõmu see-eest palju.(mul oli siin nüüd mingi deja-vu ja kontrollisin, kas ma pole seda juba korra kirjutanud siin. ei ole)
ja kohe-kohe peaks kaduma ära see köögikombain, mida ma olen kasutanud umbes kord aastas ja mis võttis ainult ruumi. läheb paremasse peresse ehk, kus saab tööd ka teha.
veel prügist ;)
seekord läbi huumoriprisma 🙂 kliki pildil, et suuremalt näha.
