põhimõtteliselt kulutasin ma ühe terve nädalavahetuse ühele kiirele projektitööle. pidin tegelema asjaga, mida ma väga ei oska; mul jäi seetõttu üks koolitöö õigeaegselt esitamata, ei jõunud ühele koosolekule ning närveldasin hullupööra, et asi ikka valmis saaks.
kulud selle töö tegemisele jäävad katmata.
kas ma tahan kõik hetkel pikalt saata või tahan?
* – vabandage mu keelt
Rubriik: asjad minu ümber
ah..
Evu ütles ära.
ja kas nüüd keeratakse kella või? mis pidi? ma olen niigi väsinud, milleks seda jama veel vaja?
see ei ole esimene hala sel teemal siin. hetkel ei räägi sellest pikemalt, Päevalehest saab lugeda.
hiljem: ma püüdsin postkasti toppida toavõtit ja imestasin, mismoodi see võti täna nii suur on..
et nagu infotelefon?
ma ei suuda vist järgneva paari kuu jooksul kirjutada suurt midagi, kui ikka seda, et loen päevi, tunde, minuteid.
sest ma ei näe midagi muud tulemas, eriti.
hommikul oli vaja linna peal olles üks info kätte saada. üsna lihtne. helistasin esimesel pähetulnud infotelefonil (ma ei suutnud välja mõelda, kes tuttavatest oleks päikselisel kevadhommikul arvuti ligi) ning kuulasin, kuidas mulle loeti ette hind (mi ei ole üldse odav; aga kuna ma ei tea neid infotelefone, siis valisin tõesti suvalise numbri). seejärel tuli liinile tädi, kellelt küsisin oma küsimuse. no sellise, millele saaks internetist loetud sekundite jooksul vastuse. tädi klõbistas natuke ja siis teatas, et selle asutusega neil lepingut ei ole.
no aitäh. see, et ma helistan, toob neile minuti pealt kahekohalise summa, aga nad põhimõtteliselt ei lähe niisama netti otsima? kuna lepingut pole?
ma ei kulutanud oma raha, et tädiga seda poliitikat natuke arutada. võtsin jalad selga ja sain vastuse oma küsimusele.
meenutab seda, kui ma kunagi helistasin mingil numbril, mis pidi olema nagu Tallinna Autobussijaama info, aga mis osutus samaks kohaks, nagu bussireisid.ee – ehk ma tahtsin just infot nende busside kohta, mida bussireiside süsteemis pole ja ma ei ole kindel, kas ma olen ise suutnud kõik leida. et nagu bussijaama info, eksole, mis võiks loogiliselt teada kõiki neilt väljuvaid-sisenevaid busse. aga ei!
kellele sellised mõttetud infotelefonid?
ega ma nüüd jälle tükk aega ei proovi, vaid usaldan end ja püüan ikka mõne arvuti ligi oleva tuttava leida.
mitte et alles ükspäev ei oleks tööle helistand mingi analoogse infoliini tädike, kes püüdis kaela määrida, et me peaksime nende baasiga liituma. kuna aga meie töö käibki läbi neti ja nö inimesi tänavalt me ei teeninda, siis on see väga mõttetu.
kevadised ponnistused
koolis käidud. üks kord on veel käia ja siis peab pühenduma lõputööle. tegelikult peaks seda juba praegu, aga hetkel on muud vägaolulised asjad kaelas. nagu ikka.
kuid vähemalt paistab valgus tunneli otsas.
mulle ei meeldi niimoodi rabeleda, aga teisalt on endiselt mure järgmise talve sissetulekute pärast. et kui nüüd need rahastused ära kaovad ja projektitöödega kitsaks jääb, siis on see ju rahakotis ka tuntav.
koolis mittekäimine annab siiski ka kokkuhoiu.
ma mõtlen praegu, et ca nädala pärast lõpeb seekordne suur rabelemine.
aga siis tuleb ju uus peale, nii et tühjagi.
mulle ei meeldi videod online-uudistes
viimasel ajal on väga popiks läinud, et uudise kirjutamise asemel pannakse netti hoopis video uudisest. ehk kui lugu on olnud telekas ja mingi online-väljaanne tahab selle omale panna, siis selle asemel, et sellest ise lugu teha, kasutatakse valmis (kellegi teise poolt toodetud) videot.
ja vot mulle see ei meeldi. minu jaoks on online-ajakirjanduse juures, nii vähe-palju kui ma seda loen, oluline see, et ma saan kiirelt ülevaate asjast. video võib olla minutit 5 pikk, no enamasti ei ole. aga reeglina on see video pikem kui mul kuluks aega uudisele pilgu heitmiseks. nii et 99% videouudiseid jääb minust puutumata.
see video võiks ju kusagil seal uudises olla või link videole või midagi. et need, kellel on aega ja tahtmist näha videona või kes ei viitsi-oska lugeda, saaksid ka selle loo kätte. aga kaks rida sõnalist sissejuhatus ja siis video…
nojah, ma ei tea ju. võib-olla enamikele see just sobib rohkem. et äkki ma olen mingi imelik friik või midagi. aga isegi juutuubi videote linkide mulle saatmine on kahtlane – sest üsna tihti sulgen ma need 20 sekundi pärast.
ning ma ei tee siin maha videouudist kui sellist. aga jätaks selle jaoks lihtsalt oma kanalid ja tv-s olnud huvitava loo võiks ajakirjanik looks kirjutada, mitte lihtsama vastupanu teed minna.
P.S. ma olen ikka vana ja konservatiivne, selgub.
P.P.S. ma püüdsin mõelda pealkirja ka postiivses mõttes. aga ‘mulle meeldivad kirjalikud uudised’ ei anna päriselt mõtet edasi. kuigi just nii see ongi.
kassielu
vahetaks Moochiga kohad? 😉
pilt: muttscomics.com
hoo ja hoobiga
ma ei saa aru, kuidas kell on alles nii vähe? mul on tunne, et juba võiks sügav õhtu olla. nii palju on juba ära tehtud – ja väsimus on peal.
samas on veel hulk asju tegemata ka. aga ma tean, tähtajaks on kõik valmis ja siis saan järjest mingitele asjadele kriipsu peale tõmmata. nii tööalaselt kui kooliasjadega.
mingid koormused vähenevad lähikuudel. jajah, maikuust eriti.
mis on mõneti tore ja teisalt mitte. sest kui pole tööd, pole ka sissetulekuid. ning mul ei ole hetkel energiat, et mingeid projekte sebida. tahan olemasolevad kaelast ära saada.
kell oli kümme veidi läbi, kui helisest telefon. number näitas RM-i kasvatajat. veel enne kõne vastuvõtmist hakkasin mõtlema, et kes ja mis haigele lapsele järgi peab minema. mis mõte siis ikka veel tekkida saab?
aga tegelikult kutsuti homsele ekskursioonile kaasa, pildistama ja saatjaks.
nii et sellega vedas.
kuigi tahaks vahepeal natuke lapsega kodus ka olla. mitte et see mu koormust oluliselt vähendaks..
langus
surutis jah. Stockmann lühendas lahtiolekuaegu.
huvitav, kas toidupoes siis ka polnud õhtuti rahvast? et muus osas on vähem, seda on näha nagunii.
wifi nagu ei töötaks
väga ebameeldiv, kui arvutil miskit ei tööta ja saba ütleb, et arvuti tuleks remonti viia 🙁
sest kunagi ei tea, kaua see aega võtab ja on teatud tööd, mida ma mingitel tehnilistel põhjustel saan vaid siin teha. oh nõme.
osta tenniste asemel sokke :)
tegelikult on sellele kusagil blogimaailmas juba viidatud ka, aga ega küll küllale liiga tee. pealegi on mul teine vaatepunkt asjale. ehk minu jaoks on küll oluline, et nö rahvuslik asi on toodetud Hiinas. ei kipu ostma. teine põhjus muidugi on see, et neid on täpselt kolm mudelit ja mul pole ühegagi neist seost. lapsel on Muhuga – aga minul mitte. ehk kuna need tennised-ketsid on ikka väga konkreetselt seotud mingi konkreetse piirkonnaga, siis ma ei saa neid osta, kuna seal pole ühtki ‘minu’ piirkonda.
astusin aga täna läbi Suva poest Kaubamaja galeriis ja varusin omale posu etnosokke. geograafilised sokid on neil ka, märksa laiemas valikus (kuigi kõik maakonnad ei ole kaetud).
hind on täiesti sõbralik ja toodetud on kodumaal. see, et materjal tuleb mujalt, on ilmselt vältimatu, aga tootmise juures saab vähemalt hulk eesti inimesi tööd, nende pealt makstakse makse ja kokkuvõtteks toob kasu riigile tervikuna.