Rubriik: asjad minu ümber

tahtsin kirjutada millestki muust, näiteks oma seljast, aga just tuli Selveri köögi reklaam telekast. no et kui palju salateid ja asju neil ikka valikus ja iga päev poes saada on. ning kohe tuli pähe mõte, et mis mõte on suurest valikust, kui sealt süüa kõlbab umbes heal juhul kümnendik. kui sedagi.
samas ma mõtlen, et ilmselt on probleem ikka minu maitses, sest nii paljud ju ostavad sealt midagi. söövad ja kiidavad ja toidavad terveid pidu nendega. neil ju peab klientuur olema. ja kõikidel teistel poekulinaariatel ka.
kuigi tõesti, kas keskmine maitse ongi nii alla käinud?

ahjaa, selga sai ka täna keeratud-venitatud veidi. ehk saab paremaks.

no tõesti. absoluutselt iga saaduse kohta öeldakse, et halb saak oli. paar nädalat tagasi lugesin, et halb maasikasaak oli, isegi. küll on halb õunasaak sel aastal ja küll halb kartulisaaks ja mis kõik veel. hea veel, et ei karjuta, et seeni oli ka sel aastal vähe.
huvitav, et minu tutvusringkonnas on aiapidajatel ja igasugu kasvatajatel täiesti normaalsed saagid. ei ole ekstreemselt vähe midagi ega ekstreemselt palju. jah, ilm oli muidugi soojem ja kuivem ja kindlasti see natuke mõjutas – aga no ma ei usu, et kõike nii hullult vähe on.
samas on see väga hea põhjus hindu tõsta ja hoida. nii kalleid kurke-tomateid ma ei mäleta, kui sel aastal olid.
ja tatra hind mind ka ei kõiguta. kilo ostan aastas ja ei ole mul aimugi, mis selle hind enne oli.

ahjaa, vastuseks otsingutele ka. ilmselt seoses Hullude päevadega on mitu Stockmanni otsingut. Stockmanni parkla on praegu ilmselt väga täis, aga reklaami järgi on Tornimäe maa-aluses parklas praegu mingi soodukas, kui Hullude päevade kilekotiga sinna tagasi lähed ja maksma hakkad.
Stockmanni caesari salat (jah, see on õigem kirjapilt kui cesari salat) mulle isiklikult ei maitse väga. minu mälu järgi on seal juba vale roheline salat põhjaks ja lisaks sellised seisnud vettinud rohelised salatid ei ole head kunagi. sõida Kadriorgu, maksa natuke rohkem ja võta see NOPist parem.

eiei, mitte see ajakiri või -leht. tavaline kesknädal. kuigi – tegelikult on nädala keskmine päev neljapäev.
tööpäev lõpuni istuda.

mõtted sallivusest ja inimeste mitmekesisusest, sellise artikli taustal ja hiljutist kampaaniat meenutades. ei saa tulla elama teise kultuuriruumi edasi samamoodi, nagu kodumaal – saades samas sotsiaalabi-toetusi, nagu mõnes rikkamas riigis, kuhu tuldigi ju. võimalikud on kompromissid. kas peab seepärast asjasse otseselt mittepuutuvaid inimesi vallandama? mis signaali see veel annab nö keskmisele eurooplasele? või kes on tänapäevane keskmine lääne-eurooplane? polegi ehk enam tavapärane eurooplane, nagu aastasadu?

imestus selle üle, kui palju autode tootjafirmad ikka kütusekuluga petavad – tipp oli ligi 50%, esikümnes on esindatud kaks Audit, BMW ja Mersu, ka on nö ökonoomsete autode puhul pettus keskmiselt suurem. väiksemate ‘petturite’ hulka mahub mitu VW-d ning näiteks ka Land Roverit. no et mis mõtet on üldse mingit kütusekulu dokumentides pakkuda, kui reaalset see mõõdetakse stendil ja lisaks muudele ‘laboritingimustele’ pole ka järske kiirendusi-pidurdusi. kõik vist on kogenud, et ei õnnestu sõita autodokumentides lubatud kütusekuluga.

ja siis see teema ka, mida olen ammu mõelnud: miks enamikes töökuulutustes ei anta aimu ka ligikaudsest palgast? ometi on (kõigi tööandjate ilmselt imestuseks) palk just peamine motivaator. võib ju jahuda toredast kollektiivist jms, aga see ei pane inimest tööle. ma saan muidugi aru, et eks palk sõltub veidi ka töötajast, seda eriti kõrgemal tasemel – aga kui ma uurin ligikaudset suurusjärku ja sedagi ei osata öelda, siis on küll veider. või siis otsitakse tõesti seda, kes ise kõige pisema numbri pakub? tahaks loota, et nii see siiski ei ole.

unekas. talveunekas.
töö juures sahtlis ei ole tükkigi šokolaadi.

päris hea valik asjadest, mis mailide saamise juures võivad tõesti juuksed püsti ajada, on Oatmeali lehel.
seal pole küll veel jõutud selleni, kuidas ahel (just mitme saajaga maili juures või listides) kilomeetripikkune vanade mailide saba järgi lohiseb – aga kuna ma kasutan viimasel ajal gmaili, siis see enam nii väga ei häirigi. enamasti ma lihtsalt ei tea, kui palju vanu kirju sabas on.

näe, täna õhtul on olnud otsing ‘truudusetus andestamine’.
truudusetust ei ole mõtet üldiselt andestada. noh, kui ollakse just ma-ei-tea-kui-pikalt koos oldud ja on mingi ühekordne vääratus, siis ehk jah. aga muudel puhkudel toob see ainult jätkuvat jama kaasa. usalduse taastamine ei ole mäng, nagu elu tavaliselt nende truudusetute inimest jaoks on. ja nendega on nagu joodikute ja vägivallatsejatega: nad ütlevad alati, et see on viimane kord. tegelikult ei ole.