Rubriik: asjad minu ümber

hall esmaspäev, tavaline

Posted on by PilleRiin

lõpuks kisub asi ikka kevade moodi ka. eilne grillhooaja alustamine terassipeona oli päris talutav juba – ilma mõttes, seltskond oli suurepärane, nagu ikka. igatahes seekord minul ei jõudnud külm hakata. ja kui poeg pani seepeale õhemad saapad täna jalga (teised said eile päris märjaks ja ei jõudnud ära kuivada, ma lihtsalt ei tegelenud selle kuivatamisega), siis hommikul kurtis küll, et tunduvad nii õhukesed, aga peale kooli teatas, et väga mõnus oli ja üldse mitte külm. no muidugi, siis oli juba mingi 8 kraadi sooja ka õues.

aga muidu ma väga lilleline ei ole hetkel. et natuke valust lahti saada, võtsin ikkagi täna selle tableti, millest mu organismil ilmselgelt siiber on. nutt ja hala, ma ütlen, ikka seesama: kas on tablett, mis võtab valu ära, aga nii, et mul on muidu hiiglama kehv olla; või siis on tabletid, mis natuke ehk mõikavad ka, aga vähemalt ei mõjuta muud enesetunnet. üldse on siuke tablettide söömine nõme ja mõjutab tervist muudmoodi ometi ka.
mõni päev veel arstini, seekord siis eriarst. eks saan seni hakkama, mis siin ikka üle jääb.

nädalavahetusel saatsin mõne cv välja. mõne eitava vastuse ka saanud. enamik kaob, teadagi, musta auku. meeleheitlikult ei proovi, aga saatusele tuleb võimalus anda.
sest ega ma viimasel ajal eriti ei ole seda andnud. aur läheb eluspüsimisele.

kevadlaupäev

Posted on by PilleRiin

segaste ja kiirete aegadega on mingi viirus minust kinni saanud. ilmselt kükitas enne sees ja neljapäeval rongi oodates sai viimase tõuke. emal on muide sarnane asi, nii et sedapuhku ma ainult oma organismi ei ‘süüdista’.
kellakeeramise öö on ees. päris veider, see on koolivaheaja viimasel päeval. sügisel sama. kas kuidagi ei saaks sättida nii, et koolivaheag algaks kellakeeramisega? ilmselt siis ei saa, aga see oleks igatahes loogilisem. kuigi veel loogilisem oleks kella üldse mitte keerata. aga eks sellegi taga on karm äri ja poliitika lihtsalt. ma ei hakka selle kohta halvasti ütlema, ka see ei muuda ju midagi. mõelda võin ikka.
mõte ei jookse, pea on haigust täis. jutt ka ei jookse.

ikka need valikud

Posted on by PilleRiin

ma tean küll, et kui ma mõtlen, et mul on sellest öötööotsast kõrini ja ma ei taha jälle ja jälle poole ööni üleval passida, siis see ei aita midagi. et kui ma seda teen, siis oleks mõistlikum mõelda, et kõik on väga tore ja hea, ning kui ma nii ei mõtle, siis oleks mõistlik seda tööd mitte teha.
aga kõik asjad elus ei pea olema mõistlikud või on mõistlikkuse moment mujal või on üldse muud põhjused asjadel. ma pean lihtsalt seda raha versus minu (une)aeg teemat natuke veeretama.

spämmi: mis on naiste ütluste taga?

Posted on by PilleRiin

noppisin ingliskeelse üles, ei hakka siin vastu ööd vabatõlget tegema, küllap enamik saab aru. ei saa salata, et selles on tõde sees. aga kui palju just, ma nüüd ka ei hakka ütlema 😛

deadly terms used by women:

  1. fine – This is the word women use to end an argument when they know they are right and you need to shut up.
  2. nothing – This means something and you should be wary.
  3. go ahead – This is a dare, not permission.
  4. whatever – is a woman’s way of saying F*YOU!
  5. that’s ok – She’s thinking long and hard before deciding HOW and WHEN you WILL pay for your mistake!

valikud või asjad

Posted on by PilleRiin

heh, selgus, et mu viimase nädala hommikune veider olemine (hull uimasus kuni peavaluni välja + iiveldamine) ongi mingite rohtude koosmõju. et siis kui ma tahan hommikuni normaalselt magada ja võtan õhtul selle mingi tableti sisse, siis hommikul ongi sellised mõjud. samas jäid nüüd mingid rohud ära, et loogiliselt peaks paremaks minema. variant on proovida ka teise rohuga – ainult see pole nii pika mõjuga.
hea dilemma: kas hommikupoole ööd veidralt tunda andva jala pärast mitte magada ja olla seepärast loppis või siis magada, aga olla ikka loppis, ravimist 😛
noh, katsetame, ega muud üle jää.

laupäevaõhtune tv-ikaldus

Posted on by PilleRiin

see on nii ammune teema, et laupäeva õhtul ei ole mitte midagi telekast vaadata. ühele totrale komöödiale järgneb teine, veel totram ja tundub, et kanalid võistlevad, kes suudab kõige nõmedamat komöödiat näidata. mingi õuduka õhtu on ka kusagil, aga see ei ole üldse minu žanr. haruharva, kui mingi põnevik või draama või mõni huvitav euroopa film laupäeva õhtul tuleb. ikka nii harva, et ei meenugi, millal see viimati oli. või kas üldse.
see-eest on eesti kanalitel ‘heaks’ kombeks näidata pühapäeva õhtutel, nii kella kaheksast või hiljem, lastefilme. päris-lastekaid. mis lõppevad ajal, kui vana-kooli-lapsed ammu voodis olema peaksid.

nii et kui ma nüüd siin olen, peale esimest poolt päeva väga imelikhalba enesetunnet, lõpuks ometi inimesemoodi ja mõtlen, et varsti võiks istuda teleka ette ja veidi triikida, siis see jääb ilmselt ära seetõttu, et telekast ei tule midagi (mis iseenesest väga ei üllatagi muidugi). ning ma ei armasta triikida ja see on pea ainus moodus, kuidas ma seda teha suudan. ma olen niigi triigitava pesu koguse võimalikult väikeseks ajanud, aga seekord näiteks on voodipesu ootel. sest sellega on mingi jama, kui toas kuivatada, siis peab triikima, muidu ei ole õige puhaste linade tunne. õues kuivatades ei ole seda probleemi. mingi minu kiiks.
ja kui ma olen viimastel talvedel käinud pesumajas (seal on hea lai kalander), siis hetkel ma ei tohi seda viite kilo tassida õlal.

kusagil mingis arvutis siin laual on kindlasti mõni vaadatav film, aga ma nagunii ei suuda mingit vajalikku juhtmemajandust hetkel tekitada. nii terav ma peale tänast hommikut ei ole.

nipet-näpet mõtteid

Posted on by PilleRiin

eile õhtul istusin vaikselt kodus ja vaatasin kodumaist seepi. ja mõtlesin, et täiesti ideaalne naistepäev, välja arvatud see, et lapsega sain vähe koos olla. ei mingeid lilli ega kingitusi ega isegi ootusi selles suhtes – sest ei ole kelleltki midagi loota üldse. ehk siis hopsti, üks alateadlik pinge jälle maas. sest teadagi, kui on mingi lootus olemas, siis mõistus võib öelda mida tahes, aga kusagil sopis on väike ootus ikkagi. ning kui see ei täitu, on pettumus kerge tulema. kuigi eksole, selline kampaania korras lilletamine on veidi kahtlane teema nagunii. aga siiski-siiski.
igatahes olin ma rahul, sest niipidi on igati parem.
ühe kukli surusin ka tööl kohvikus sisse. mhh, nagu selgus, oli see ikka mingi moosiga teema. ma ei tea, see on koht, kus ma olen konservatiivne ja minu meelest moos kuklisse ei käi. ma ei taibanud seal küsida ka muidugi, nii et oma viga.
kodus ma midagi teha ei jõudnud, sest pool päeva oli tööpäev. laps õnneks oli hernesuppi ja kukleid saanud mu reisi ajal piisavalt, nii et ka tema ei tekitanud mingit teemat sellest.

hommikul arstil torgiti mulle 3 augukest sisse 😛 üks vereproovi auk ja kaks süstiauku. eelmine kuur lõppes reedel ära, sõbranna tegi reisil viimase süsti veel. sest no kes teadis kunagi ammu sügisel (millal see Lufthansa sooduspiletite kampaania oligi, kes mäletab?) pileteid ostes, et selline asi juhtub. hea, et ajaliselt niigi hästi läks ja reisi ajaks hullem jama möödas oli. Meruga on meil juba reisi-tööjaotus ka, et tema tassib minu foto-seljakotti ja mina olen gps 🙂
aga jah, kuigi üldine seis on nats parem, ei ole kõik veel mitte päris korras. no küll saab korda ka. mis teha, et ma nii vana juba olen ja sellised hädad vaevavad.

aga päike on ja see reis lõuna poole andis sellise kerge kevadise laksu ka. nii et siingi tundub juba, et kohe-kohe on kõik roheline. või kui mitte nii kohe, siis üsna talutavas tulevikus.
ja küll kõik isiklikumad asjad (haa, näiteks, ma ei taha oma kontoseisu vaadata) ka liiguvad üles.

see tüüp siin pildil on Samuel, natuke räsitud rõõmus kassike, kes Münchenist siia kolida tahtis. ma siis majutasin ta ära 😉

plirts-plärts..

Posted on by PilleRiin

väljas kisub kevadiseks ära. laps teatas, et õues on paha käia, sest kõik lumi on kollaseid koerapissilaike täis. ja et telekat on ka paha vaadata, just reklaamipauside ajal – ikka kaks valimisreklaami ja siis üks mingi muu reklaamike vahele. see saab õnneks kohe-kohe läbi ka.

tundsin vajadust veel ühe mälukaardi järele, 2gb tundus igati hea suurus. kolmes kesklinna poes vaadati mind selle peale, nagu oleksin ma idioot ja pakuti lahkelt 8gb kaarte. ausalt, see oleks mul nagu vanal ajal fotolaborite töötajad naersid filme, et ikka üks film on jaanist jõuluni ja teine jõulust jaanini. ehk ma siis äkki saaksin isegi poole aastaga selle 8gb täis kah. päris kindel ei ole, selleks peaks ikka mõni üritus selle poole aasta sees olema siis.
mind ei aita kuidagi teadmine, et see maksab sama palju, nagu nt gigane kaart kunagi, kui ma selle ostsin. sama loogika, kui ameeriklased ostsid poole suurema joogi, kui mina, makstes vaid ca 10% rohkem kui mina ning pärast valasid pool ära. aga nad tundsid, et nad on võidus, sest said oma raha eest rohkem.
ehk siis, ma tunnen, et sellega mind sunnitakse tootma rohkem pilte, kui mul vaja oleks. mis koormab arvuteid, kettaid, võrku. ja et siis on vaja osta suurem varundamisektas jms. samas ma pildistan praegu vähem ja hoolikamalt kui digikaamera algusaegdel, kui võisin tõesti vabalt gigase kaardi väga kiirelt täis teha – ja olin pärast hädas kümnete duublitega. filmi-aegadest siiski oskan natuke mõelda ja seega suudan nüüd olla mahuliselt tagasihoidlikum. nii et 8gb jääb ära. küll ma midagi muud leian.

jalg-selg toimivad, kord nii, kord naa. ja ma olen seisus, et suudan enamvähem suvalises kohas enamvähem suvalisel kellaajal tukkuma jääda. ainult vat õhtul voodis ei ole see nii kerge.

ega õppejõud olla pole lihtsam kui õpilane

Posted on by PilleRiin

kui mu antud kodusest tööst (grupitöö) saab normaalselt aru ja teeb enamvähem normaalse tööna .. no peaaegu et kaks gruppi kuuest, siis on tunne, et ma olen ikka ise ebapädev. aga ma ei tule selle peale, et rakenduslikku kõrgharidust saavad kolmanda kursuse tudengid, kellel paari kuu pärast lõputöö kaitsmine ees, mõistavad kodutööd kui kopi-paste üritust. isegi kui on tegu referatiivse tööga, on minu meelest oluline suur osa juttu oma sõnadega ringi kirjutada. seda ma rõhutasin küll ülesannet jagades, et lisatagu oma arvamus teema kohta, sellest hoolimata oli enamikel see puudu.
aga ma siis järgmine kord räägin selle üle lihtsalt, mis siis ikka üle jääb.

eriarstindus on ikka lootusetu

Posted on by PilleRiin

ehk mis kasu on saatekirjast märkmega ‘kiire’, kui esimene võimalik vaba aeg on ikka.. mitme nädala pärast..

jajah. täna siis oli järjekordne arstikülastus, et mis mu seljast saanud on.
rääkisin ära, nagu asjad on: et valu enam väga ei ole, selg ei vaeva oluliselt, küll aga on probleem vasaku jala põlvest allpool. seal on mingi valulik koht, jalg on praktiliselt kogu aeg nö poolsurnud olekus (no selline tunne, kui nagu hakkab natuke ära surema või vahel ka selline valulik, kui surnud jäset äkitselt liigutama hakata), vahel tundub, et on paistes ja no nt laupäeval ringi liikudes pidin väga hoolega enne jala mahapanemist sättima, et õigesti läheks – sest ei kippunud hästi sõna kuulama hüppeliigesest ja altpoolt. siuke väga ebameeldiv kogemus. no aegajalt annab ikka selga ja puusa ka muidugi tunda. pipraplaaster on pidevalt peal, sooja koti peal laman enne magamajäämist (sest üldiselt niimoodi lamada ei ole kasulik), venitusharjutusi teen, tablette võtan. nüüd saan süste ka veel.
mis siis ikka, saatekiri neuroloogile. juures veel märge, et kohe on vaja.

ja hakkab pihta. registratuurist helistavad vastuvõtvale neuroloogile, kes teatab, et oh, selle hädaga ei ole üldse nii kiiret. nojah, tädi luges mu nädalatagust seljaasja, kus mu jalast ei olnud juttu (see häda oli siis ka, aga vähem kui praeguseks). siis helistati veel paari muusse kohta ja tulemus oli, et kui ma just Merimetsa vastuvõttu kohale lähen, siis ehk saab midagi. tore on. ma küll nagu olen haiguslehel, aga kuna see haigus eeldab pigem liikumist, siis käin tööl (+ muud kohustused ka), nii et vabandust, aga mul on esimene selline hetk, kui on aega passida vastuvõtus, alles kolmapäeval. jah, muidugi, tervis on tähtis jmsjms, aga vabandust, ma pean millestki elama ka nagu ju? ja neid rohtusid ostma (täiesti ettenägematu kulutus ja mis teha, mingeid varusid mul ei ole, nii et miinuses olen kenasti nendega) millegi eest. kodus passimine seda kahjuks ei võimalda.
tasulisse vastuvõttu saaks muidugi peaaegu kohe. noh, homme kindlasti. minu puhul pole see aga lahendus.
nii et siis ilmselt kolmapäeval võtan oma saatekirja ja marsingi Merimetsa. ja olen valmis selleks, et a) leitakse, et miks ma numbrit ei võta b) leitakse, et pole mul midagi nii erakorralist c) leitakse, et miks ma kohe ei tulnud d) … (kindlasti toimib mingi variant, mille peale ma ei tule lihtsalt).
eks kohapeal paistab.

ahjaa, mis meenutab, et mu teise eriarsti aeg on ka juba mõne nädala pärast. millal ma selle nüüd kinni paningi, oli see oktoober või november?…