Rubriik: asjad minu ümber

mul on uus läpakas käes. üldiselt on okei ja win7 ei ole üldse jube, küll aga on jube see, et vanal, pisema ekraaniga läpakal oli suurem reso, kui sellel siin panna saab. nii et ma näen vähem kui vanaga ja kõik kirjad on ilgelt suured. väga ebameeldiv.

veel ebameeldivam on aga see, et ilmselgelt on mu seljas jälle mingid muutused toimunud, sest viimased, umm.. 30 tundi või kauem, on jalg kogu aeg valutanud, no absoluutselt kogu aeg. selg annab ka nõrgalt tunda. kaks ööd olen maganud nii, et kui ikka peotäis valuvaigisteid ei aita, siis võtan palderjani otsa. see tõmbab vähemalt sellisesse seisu, et natuke magan, kuigi valu on ikka.
kui õhtuks üle ei lähe, peab vist erakorralisse marssima süsti saama. ja homme üritama perekalt veel mingi valuvaigisti välja sebida. nii vähe on nüüd jäänud lahenduseni ja ta, pagan, prab mind nüüd kiusama. selg siis.

kohtumine kirurgiga läks väga kenasti. umbes minuvanune või isegi tiba noorem meesterahvas, väga sõbralik. näitas MRT pilte ja seletas väga põhjalikult ära, mis nimelt minu seljas toimub. mitte selline üldine jutt – kuigi sisu oli sama, mis sellel paar päeva tagasi poetatud lingil. ehk siis üks kõhreketas on väga paigast ära ja välja sopistunud ja närvide jaoks ei ole seal õieti ruumi – kõhr surub neid ja no nii mul siis valutabki. paljudel juhtudel pidi see olukord ka ise tagasi tõmbuma, aga selle aja peale, mis mul nüüd olnud on, peaks see juba siiski olema toimunud. nädal tagasi tehtud MRT pilt aga on selline, et kirurg arvas, et kui veel kaua nii püsib (aja jooksul laheneb asi ära looduslikult ka, aga kui see ei toimu paari-kolme kuuga, siis läheb aastaid), on oht, et närvid saavad püsikahjustusi. ehk siis peab ikkagi lõikama lähitulevikus. reaalselt saime kuupäeva lähemasse tulevikku, kui ma arvanud oleksin.
positiivne on see, et väidetavalt kui asi juba nii hull on (ja eriti just selles kohas, neljanda ja viienda lüli vahel, nagu minul), siis on tavaliselt kahjustusi ka teistel, nö. kõrvalketastel, aga mul seda ei ole. ehk lõigata on vähe ja ilmselt niipea sarnased hädad mind uuesti kummitama ei hakka.
ja peale jaani reisile saan ka vabalt. selles mõttes klappis ka kõik kenasti.

muidu tänaöine ‘uudis’ oli äkiline torkimine talla all, nagu oleks siilile peale astunud. bfff.
ahjaa, mingi kaheosalise pidžaama peaks vist hankima haigla jaoks.

tänased teemad on: ‘mis on autobussijaama infotelefoni number?’, ‘kuidas kasvatada laste emasid’ ja ‘rakveres keelküüned’.

et kui juba kord netis olla, siis ei ole mingit mõtet otsida autobussijaama infonumbrit. ma ükskord proovisin: sellel on mingi minutitasu ja tulemus on see, et nad loevad ette sama, mis on bussireisid.ee lehel. tädi ütles mulle otse, et nemad on sama firma ja nendel oma lepingud teatud bussifirmadega ja nende reise oskavadki öelda. ei tasu loota, et kusagil on keegi, kes sulle KÕIK Tallinnast minevad reisid ette loeb. ma küll ei ole hetkel kursis, äkki peatus.ee lehel on veidi rohkem siiski – ei ole võrrelnud. muide, kui ikkagi peaks kusagil olema mingi koht, kus on kõik Tallinnast väljuvad bussid kirjas, siis link oleks abiks.
siinkohal meenub see, et muud infotelefonid on vist suhteliselt sama mõttetud. kord helistasin ka kusagile, et uurida ühe konkreetse ettevõtte kohta: teatati, et neil ei ole lepingut sellega ja seega nad ei ütle. ise on tasuline infonumber! sealtmaalt püüan alati leida mõne tuttava, kes on arvuti ligi ja küsida temalt – või surfan moblaga ise otsida.

laste emade kasvatamine on ka põnev teema. emasid kindlasti peab kasvatama. aga kelle või mille järgi, ei tea. et kui mõni ema vajab kellegi teise meelest kasvatamist, siis see keegi teine vajab kellegi kolmanda meelest. ehk kõik on suhteline. mu tutvusringkonnas on ka lapsevanemaid, kelle kasvatusmeetodeid ma ei suuda aktsepteerida – aga ma üldiselt eriti ei püüa neid kasvatada ka. kui on muidu tore inimene, mis siis ikka teha. ning ma olen absoluutselt kindel, et enamike meelest peaks mind kasvatama, et ma ei tohiks nii karm ema olla. aga näe, jälle ei kipu keegi seda välja ütlema, ilmselt ma olen ka muidu tore inimene 🙂
aga tõsiselt rääkides, mingi lastepsühholoogia algõpe peaks olema kohustuslik. ma ise tundsin sellest väga puudust. tükk aega võtab, enne kui jõuad mingite üsna lihtsate tõdedeni, mis aitavad last toetada. muidugi on neid teooriaid ka nii hullult palju ja kogu see internet-kirjandus ei tee üldse lihtsamaks valikut. otse vastupidi. ja lisaks leiab igaüks sealt just omale sobiva tükikese pealegi. mina olen omale sobivad ka leidnud. nt see türanni-raamat sobis mulle kenasti – mis ei tähenda, et muud moodi ei saaks.

no ja nende keelküüntega on ikka nii, et see on nii pagana kenjaalne sõna, et ma ei saa üle ega ümber.
nii et kordan taas: kui nüüd toksida kenasti sisse ‘geelküüned’, võiks mõne pädeva vastuse saada. või ma ei tea, on mingid küüned keelel või keelega küüned ka olemas?

oh, ma ei või! see jalg ja valu hõlmab viimasel ajal suurema osa minu tunnetest ja emotsioonidest – ja see skaala on lai.
ning kuna see on suur osa mu elust hetkel, siis ilmselgelt halan ma siin ka. nagunii sõbrad-tuttavad tunnevad huvi, kuidas mu jalg on (kõige muu kõrval; eile õnnestus ühel inimesel küsida kohe paar küsimust ära, mis mu blogi lugedes tekkinud olid), lihtsam on ühe korraga ära kirjutada. seda enam, et kui ta juhtub hullult valutama (nagu viimased tund või natuke kauem), siis on absoluutselt kõige parem, kui ma ringi liikun. nii ma sahistan siin korteris sussi, ikka magamistoast kööki ja köögist magamistuppa, tuimad ringid. ja vahepeal peatun arvuti kõrval, et kaks lauset jälle kirja saada. lamada ei ole hea, sest jala jaoks vähem valutavat asendit ei ole. istuda ei ole ka hea.
piki säärekonti ja reit mööda üles – või siis äkki vastupidi, reit mööda alla ja piki säärekonti – on üks tuline okastraat, mida keegi keerutab ja liigutab üles-alla ka. vahepeal suretab natuke pöida, ilmselt seepärast, et see ei valuta (veel?).
olen selle aja jooksul (ca paar tundi nüüd on suhteliselt hull olnud) sisse võtnud kokku kolm tabletti, mis peaks valu maha võtma. nagu mingi narkar, ma ei või. väga ilge. ja ootan, just nagu narkargi, seda vabastavat kergendustunnet – minu puhul siis seda, et oooh, jalg ei valutagi, vähemalt mõneks hetkeks! ja need hetked saan ma normaalset liigutada ja olla. noh, mida ma püüan muidu ka, lihtsalt, et valus on.
see on tegelikult nii rõve asi, et ei oskagi õieti kirjeldada ja jääb üle loota, et enamik ei tunne seda ka mitte kunagi.

mingil kombel on need päevad, kui ma olen sunnitud rohkem ringi sebima, kuidagi paremad. kuigi need on füüiliselt närvid, on ilmselge seos olemas ka nende nn emotsionaalsete närvide ja mõttemaailmaga. ehk siis kui mu mõtted on mujal, siis see mõjub nii, et valu ka väga ei ole.
selles mõttes on need päevad, kui tegemist vähem, hullemad.

ja kui siis see hetk saabub, kui valu enam nagu polekski (päris ära ei kao pea kunagi), siis tahaks ainult magada. sest täiesti kummalisel kombel võtab valu väga hullult läbi ja kui seda ei ole, siis on kohutav füüsiline väsimus peal.
mis meenutab mu sünnitust: tuhud juba käisid, aga oli põhjuseid, miks ma pidin veel tagasi hoidma. aga valus oli ju. ja siis vahepeal olid need tuhudevahelised hetked, mõnikümmend sekundit, ja siis ma magasin või peaaegu magasin! jälle see paarekümmend sekundit peaaegu teadvusetut olekut kuni uue valuhooni. ja need olid nii nauditavad hetked..
ja praegu on sama, ainult ajaühikud on pikemad. ja noh, valu on teine, teises kohas, teistel põhjustel. muu skeem on lihtsalt väga sarnane.

varsti-varsti peaksid tabletid ikka mõjuma ka..