“Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?”, M. Winterhoff

Kui mulle pakuti võimalust lugeda Michael Winterhoffi raamatut „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid“, olin ma valmis enam-vähem kõigeks.
Ma ei tea kasvatuseadustest ega lastepsühholoogiast suurt midagi. Spock on mulle liiga karm ja konkreetne tundunud (lugesin seda kaheksa aastat tagasi, kui ise emaks sain, muude asjade vahele), paljud tänapäevased raamatud aga liiga kummalised. Muide, mis on puudutanud just beebide ja väikelaste teemat, siis mulle on olnud kõige südamelähedasem „Ema käsiraamat“ aastast 1938(!). Nõus, et meditsiiniliselt on osa seisukohti muutunud, samas imetamisnõustajana ütlen, et lapse toitmise põhimõtted seal olid suuresti paremad kui nõukogude ajal.
Aga toitumine ja meditsiin ei ole käesoeva raamatu teemad. Siin keskendutakse laste kasvatamisele – või sellele, mida keegi meist peab laste kasvatamiseks.


Õige on raamatus öeldu, et tänapäeva lapsed käituvad hoopis teistmoodi kui „vanasti“ – st nende vanemate (tänapäeva 30 – 40-aastaste) põlvkond. Küll vabandatakse seda aegade muutumisega, küll leitakse, et tänapäeva lapsed on „indigolapsed“ ja nii edasi ja edasi.
Kusjuures, ajad on muutunud ja see on muutnud loomulikult lapsi, aga eelkõige nende vanemaid. Ning kuna vanemad on need, kes peaksid oma lapsi suunama, piirama ja kasvatama, siis kõige olulisem ongi muutus vanemates.
Ehk siis, küll ajapuudusest, küll ehk oma rangest kasvatusest tingituna pöörame me lastele vähem tähelepanu ning eeldame neilt rohkem, kui peaks. Ning piiride seadmisele vaatavad paljud lapsevanemad viltu, sest nad arvavad, et laps peab saama vabalt areneda – saamata aru, et lapsele on vaja sisendada eelkõige kindlustunnet, mida need piirid pakuvad. Ning see piiride katsetamine ongi võimalus kontrollida, kui kindel võib laps olla.
Piirideta lastel see kindlus puudub ning seda kontrollimatuks nad lõpuks muutuvad – kindlustunde puudumine paneb neid veel mõistmatumalt tegutsema.
Raamatus on kirjeldatud kolme taset, kuidas paljud vanemad oma lastesse suhtuvad: partnerlus, projektsioon ning sümbioos.
Kuigi autor peab sümbioosi neist kõige viimaseks etapiks, ei ole ma sellega päris nõus. Mingil tasemel sümbioos (ehk siis lapse tunnetamine oma osana) on täiesti normaalne – aga kusagilt peab muidugi jooksma selle normaalsuse piir. Ilma sümbioosita pole võimalik last ju tunnetada. Täiesti nõus olen aga sellega, et laps ei tohi teisi inimesi tajuda „asjadena“, vaid peab teadma, et kõigil on omad reaktsioonid, samamoodi nagu kõigel on oma tagajärjed (need võivad olla nii head kui halvad).
Projektsioon on olukord, kui vanem on lapse ees võimetu ja laps on vanemale sisuliselt „pähe istunud“. Elu toimub lapse soovide järgi ning nagu mu omagi elu on näidanud, on nende lastega kollektiivides probleeme – sest nad ei ole harjunud, et käsklustele peab alluma ja et täiskasvanu on autoriteet. Ausõna, ma ka ei teeks paljusid asju, kui saaks – aga see seaks ohtu nii minu eksistentsi kui ka suurema hulga selliste inimeste olemasolul ühiskonna eksistentsi.
See täiskasvanu autoriteedi küsimus on tegelikult suuresti seotud partnerlusega – ehk lastesse suhtutakse kui partneritesse. Jälle – mingil määral on see ju õige, aga samas ei suuda laps olla täiskasvanu partner. Ta ei ole lihtsalt veel nii arenenud.
Nagu raamatu autor, olen minagi veendunud, et lastele on vaja teatavaid piire ning vähemalt esimestel eluaastatel üsna konkreetseid juhiseid. Olen isegi kogenud, et väga pikk seletamine ei vii enamasti soovitud tulemuseni, küll aga konkreetselt sõnastatud käsk või palve. Loomulikult peab lastele asju seletama ka, aga see on oma palve või käsu põhjendamiseks ning ei pea olema tingimata esitatud koos selle käsu või palvega.
Vale on arvata, et laps näeb asju nagu täiskasvanu: tema kogemused või õigemini nende puudumine seavad lapse partnerlussuhtes täiskasvanuga päris keerulisse olukorda, kus temalt oodatakse rohkem, kui ta võimeline on. Samas ta ei õpi läbi selle, et täiskasvanu on autoriteet – ning minu meelest on see üks suurimaid probleeme, mida on näha juba alates lasteaiast.
Pean ütlema, et olen raamatus esitatuga üldiselt nõus ja positiivselt üllatunud, et ma ei olegi tegelikult väga karm lapsevanem, nagu mulle vahel tundub.