eelmise aasta lõpus kirjutasin hinnatõusust, just kampaania ‘euro hinda ei tõsta’ taustal.
enam ei viitsi sellest enam isegi kirjutada. seda enam, et halvad ajad ei ole mitte ainult meil. aga no minu rahakotti mõjutab meil toimuv siiski kõige rohkem. lühidalt – kui aasta tagasi oli raske, siis nüüd on nii raske, et ma üldiselt väldingi sellele mõtlemist lihtsalt ja rühin, hambad ristis, väljapoole malbelt hakkamasaavat nägu tehes, edasi. on muidugi helgemaid hetki (rahalises mõttes), aga üldine seis on nagu on.
ning tore on ju kuulda jõulupeol kolmandate inimeste käest, et tööl mind väga hinnatakse – kui aga ma pean selle juures elama neli? aastat samast palgast (ja tol ajal oli mul projekte lisaks, eksole), siis tahaks küll öelda, et see moraalne hindamine mind ei motiveeri enam ammu. tahaks lihtsalt ära elada.
Rubriik: asjad minu ümber
kultuurinädal
jah, viimase seitsme päeva jooksul on kaks teatrikülastust ja üks, huh, kinokülastus, kui Novelli filmiõhtut saab selleks nimetada. Mary Poppins, Kuninga kõne ja Augustikuu, viimaselt just tulin. ja kuigi mõistus ütleb, et peab magama minema, sest homme on varane äratus, ei saa ma enne, kui olen värske emotsiooni kirja pannud.
mul oli tegelikult kerge hirm, sest mõni sel aastal nähtud etendus on minust kuidagi väga mööda läinud. Augustikuu ei läinud. taaskord tuli välja see ameerika mitmetasandilisus – nende üpris kohutavad pealiskaudsed filmid, ent teistpidi sügav, võimendatud dramaturgia.
äratundmiskohti võib-olla ei olnudki väga palju, aga samastumiskohti oli mitmeid. väga erinevas plaanis ja sõltumata minu reaalsest elust.
sidemed, mis on ainult sellepärast, et inimesed on juhuslikult geneetiliselt seotud, misiganes hea ütlus selle kohta näidendis oli. enese ja maailma eest põgenemine, abiks talbetid, alkohol, uimastid. piiripealsed mängud, suguvõsa kummalised saladused. pidepunktide kadumine.
ärge imestage, miks vanad naised on õelad.
tasandik on meeleseisund. minu jaoks ütleb see kõik.
toidutaoline toode
poest ei tohi enam midagi osta, kui ei tea, millega tegu. koostise lugemine ei anna ka mingit infot vahel. maitset sellest ei saa ju.
igatahes, eile õhtul ostsin Selverist paki makrat – lapsele hommikusele võikule, näiteks. kuna lumekrabi ei olnud, siis võtsin ühe suvalise makrapaki.
hommikul makrasaia tehes täheldan, et on selline kuivem, mitte nagu lumekrabi, aga ma ähmaselt mäletan, et need olidki sellised. majonees ka otsa ja lapse sööma.
hammustab suutäie ja ütleb, et seda ta küll rohkem ei taha. maitsen siis ka – öök, mingi mõttetu praktiliselt maitsetu pudi hambus. et absoluutselt saan aru, miks laps seda ei taha – ega isegi ei taha rohkem.
loen veelkord pakil oleva info läbi ja ei tuvasta midagi makra jaoks imelikku, nendes kõigis on hulk lisaaineid sees nagunii (mitte et ma peast teaks, mis just on).
nii et see järgijäänud pakike läheb äraviskamisele, kuigi ma ei ole toidu äraviskamise poolt. aga mis nad siis teevad toidutaolisi tooteid, ah? tehku toitu!
detsembripühapäev
mingi hall aeg, aru ma ei saa. kuigi vahepeal on õnneks päikest ka olnud. kus on sel talvel lumi? ei, seda ei pea olema mingi ilgelt palju, aga võiks ju olla ja selline, mis vahepeal väga ära ei sula. sest lörts ja löga on väga ilge. linnas eriti, siin on niigi nats soojem kui väljaspool, siin on rohkem autosid ja inimesi ja sellevõrra lögasem.
nii et mina nõuan igatahes lund.
piparkoogitaigna tegin valmis, ütlesin juba jah? aga kookideni ikka ei jõudnud veel. see-eest tegin ikka oma kohupiimaküpsiseid. paneks kogused 500g kohupiima kohta ka kirja? sest 300g on totter kogus.. 500g kohupiima, 500g margariini, ca 800g jahu.. kergitusasju pane nats alla teelusika, vett umbes poolteist spl. tuhksuhkrukogus on nagunii umbes, seda ei lähe päris nii palju ära.
natuke olen heegeldanud, aga peaks veel. jõuluteemalisi asju. kas peaks aknale mõne suurema lumehelbe ka tekitama? et kui õues ei ole, siis oleks vähemalt aknal? laps nagunii arvab, et mingi kaunistused võiks olla juba, aga mul ei ole midagi kuskile panna. see oleks ehk lahendus?
kurja, sünnajärgselt on kõht täis ja mõte ei liigu.
muuhulgas liikus pisike pill täna meie koju, kui see nüüd üle vaadata ja taaskord paar vajalikku lisavidinat osta, siis läheb mõni asi natuke kergemaks 🙂
lõpetame kuud
isegi kiire ei ole olnud, et oma mittekirjutamist vabandada. pigem toimub mingi ajuline kärbumine. täiesti kohutav on kuidagi lihtsalt olla, ilma, et mõistus töötama peaks. sest lihtsalt ei ole vaja. ja kui nii võtta, siis paar aastat on üsna ‘lage’ aeg olnud selles mõttes. ning tagajärjed on siis käes – kui aju ei kasuta, siis ta hakkabki laisklema.
ehk siis ma pean hakkama kas õppima, soetama omale mõne projektitöö või vahetama totaalselt töökohta.
CV-ga olen viimasel ajal tegelenud ja seda täiustanud. Mõned asjad kirjutasin läbinähtavamaks.
ja mis jama sellega ikka on, et kui ma keedan kolm kartulit, siis üks jääb üle? ja kui on lihatükike ning mingi salat kõrvale, siis on tunde kõhus punntunne?
selle aasta novembris ma enam rohkem ei kirjuta.
murphy – ja natuke haiguslugu ka
nojah, ma olen nüüd selle nädala jooksul saanud vähemalt kaks erinevat varianti, kuidas PÖFFile odavamalt saada, sõbrapiletid vms. teoreetiliselt oleksin võinud ühe nendest saada reedel, praktiliselt ei saanud.
tore on.
sest rohkem ma sinna ilmselgelt ei jõua.
noh, nuuskan edasi või midagi. ja püsin kodune.
olen muide mõelnud aina enam sellele, millele CV vihjas – et midagi on siin mu kodus, mis mulle halvasti mõjub. kui täna hommikul välja läksin (pekki, kuidas ma ei tahtnud, aga ma ei hakanud tõesti varahommikul üritama seda asja edasi lükata), siis peale kahte tundi soolvee pihustamist ninna (toas) aevastasin ma neli-viis korda (õues, kus täna hommikul oli ikka täitsa niiske) ja peale seda oli tükk aega enamvähem talutav olla.
äkki on siin kuidagi kuiv? sest kui ma mõtlen, siis enne siiakolimist ei olnud ma pooltki nii tihti tõbine.
aga mis ma nüüd siis teen? viskan kogu aeg märgasid rätikuid radikatele või? see näeks päris ilge välja.
mingi imelik õhuniisutaja (vanaaegne, suur ja mölisev) on mul küll ka.. katsetaks või?
oh.. homme oleks küll nagu viimane aeg siia mõni pilt ka panna taas.
PÖFF: vaheseinad
sain selle aasta PÖFFile siis linnukese kirja. viimasel ajal on see läinud väga laiaks ja ma ei ole suutnud end programmist läbi närida. seekord aga juhtus kuidagi, et jäi kusagilt üks film silma, mis mulle eile ajaliselt-logistiliselt väga hästi sobis: Medianeras / Vaheseinad.
kuigi jah, peategelaste vahel ei olnud niivõrd vaheseinu kui linnaõhk (aga vähemalt ühel oli ka vaheseina-teema täiesti olemas). jälle, ma ei saa üle ega ümber visuaalsusest – seal filmis oli väga huvitavaid kaadreis. ei midagi eriliselt ebaklassikalist, aga mingid rütmid, mingid detailid; olgu need siis linnavaated või 20 korrust treppi. täiesti hulle kohti oli: mismõttes ujulas ongi kõik nagu konkreetselt kroolitrenni tegemas? või mismõttes lihtsalt tehakse üks aken linnas suvalisse kohta juurde? nojah, Buenos Aires, tont teab, mis reeglistik seal selliste asjade jaoks on.
lugu ise oli esitletud küllalt visandlikult, meenutades Eesti filme. detailid, mida ei olnud liiga selgeks ‘räägitud’, kuid mis ometi andisd piisavalt infot, et lugu kokku panna. hollikas, teadagi, esitatakse enamus asju nii, et täitsa ohmu ka peab aru saama, mis toimub (ja mõistusega inimene teab juba ette, mis kohe juhtuma hakkab), siin seda ei olnud.
oma hämmastuseks sain ma aru mõnestki hispaaniakeelsest sõnast ja ka prantsuskeelsest (seda osa ei tõlgitud).
arvan siiski, et sellega mu PÖFF piirdub.
lojaalsusest kliendina
ma sõin praegu šokolaadi, saamata sellest mingit naudingut. arusaamatu. siiani ootan seda mõnusat tunnet, mida aga ei ole. kräpp, ma ütlen. ja miks see nii on, ah? mina ei tea, aga midagi peab minu sees väga rikkis olema igatahes.
hämming.
pooltunnikese tagasi helistas tädi juhtiva mobiilioperaatori juurest ja pakkus mulle imesoodustusi, et ma neile üle tuleksin. no ausalt, esimesed kuud oleksin küll või sees ilmselt ja ei peaks suurt midagi maksma. aga teisalt on sellised asjad alati trikiga ning teadagi, aastakese-paari pärast oleksin samasugune vana klient, kellele midagi ei pakuta. nii et jäi ära, sest ma tõesti ei usu sellistesse asjadesse. isegi ajutise kokkuhoiu nimel mitte.
kuigi laiemas plaanis mind ikka häirib küll see (just telekommunikatsioonifirmade) suhtumine, et uus klient on hea, aga kes juba on pikalt olnud, sellele ei ole vaja mingeid erisoodustusi lojaalsuse eest teha.
ehk taas kord, lojaalsus on laiemas plaanis ikka mingi iganenud väärtus.
aga sellest hoolimata ei viitsi ma ringi tõmmelda ja vahetada teenusepakkujaid. seni, kuni ei toimu mingit suurt põhimõttelist muutust kellegi poolt.
***
novembrikuus on ju väike nukrus ometi lubatud, raamatulugemise ja tatrapudru vahele? need udused kauged igatsused, pehme enesehaletsus, vaikne kaugenemine, mineviku kajad. soojem ja haaravam kui tekk mu ümber.
täna oli juttu väljakutsetest ja arengutest tööl. jään selle juurde, et kui elus on piisavalt muid väljakutseid, siis äkki tööl saabki olla labaselt ja lihtsalt lojaalne, mandumata seejuures. hinnatagu siis seda või mitte.
ainult minu isiklikud väljakutsed ei ole hetkel kõige meeldivamat laadi. kuid, teadagi, tuul pöördub ja nii ka see olukord.
tüütu tõbi
peale seda, kui eile hommikul oli temperatuud toas umbes 18 peal (ma tean jah, peaks olema normaalne toatemperatuur, aga ma umbes jäätun selle juures) ja ma hommikupooliku veetsin nii kahe tekki sisse mässunult, hakkas süsteem korraga viisakalt tööle ja oooooo, lõpuks on normaalselt soe toas.
aga sellest hoolimata käskis arst mul veel kodus püsida ja ravida. sest mis teha, isegi kui mu hääl on juba normaalne, on mul mingi asi kõvasti kusagil ninajuure juures kinni. et see raskus on kolmanda silma kohalt liikunud allapoole, alludes gravitatsioonile vist. ning peamine ravi lisaks antibiotsile on hull nina loputamine. tuleks siis välja ka midagi, oleks äkki kergem..
täna arstil käies ei tulnud ma miskipärast turult läbi. asdasdasda, ma ütlen. nüüd vist pean ikka homme ka välja asja tegema.. või kombineerin ikka kuidgi ära? sest piima järgi võib ju lapse ka saata..