aasta algas kultuuriliselt. esmaspäev oli kahe kino päev. lõunal käisime lapse soovil ‘Väike nõid Lilli’ teist osa vaatamas (‘aga emme, ükski sõber ei taha tulla seda vaatama’.. et on tibikas või?) ja õhtul käisin Sõpruses ‘Päris koopiat’ kaemas.
no Lilli oli selline kena lastekas, sobib hästi ka neile, kes veel koolis ei käi, sest ükski selline kole koht ei olnud liiga kole. poisile ka meeldis täitsa.
‘Päris koopia’ – ma ei teagi, selline kummaline film, kus on nagu algus, aga ei ole lõppu. filmi käigus selgub muidugi, et see algus ei ole ka mingi algus. kummaline oli see, et rahvas naeris mingite kohtade peale, kus mu meelest ei olnudki midagi naerda. aga võib-olla olen mina ise mingi tuhm. ning jah, mulle on hakanud meeldima filmid, kus ei ole mingit hullu mürglit kogu aeg; seal oli veel kaunis keskkond ka – aga kuidagi venis. lausa mitu korda vaatasin kella.
eile tööl lugesin mingi naisteka horoskoobist välja, et lõvid, kes sel aastal oma suhtesse ei panusta, võivadki üksinda jääda – ja leidsin, et oo, minu võimalus. ehk et ma ei tohi mingite meessuhete liinil pingutada, muidu võib veel tont teab mida juhtuda.
