valgusfoori avamise päev


ausõna, noh!
kusjuures mitte midagi ei ole nagu valesti! kõik on normaalne ja kulgeb viisakalt, võiks ju öelda, et isegi hästi. ja ometi on selline päev, et .. aaarrrgh!

ilgelt tahaks nagu vähemalt vingudagi, aga isegi seda ei suuda, sest üldrahvalikud teemad (elekter jms) saavad niigi igalt poolt ja mul ei ole midagi uut ega põrutavat lisada. isiklikke põhjuseid vingumiseks nagu ei ole. välja arvatud seesama, et selline imelik päev on.
tööl soovitati isegi konjakipitsike võtta, aga esiteks mulle see jook ei maitse ja teiseks on imelik keset tööpäeva juua niimoodi. võtsin hoopis kohvi. mitte, et sellestki kuidagi abi oleks.
ja üleüldse, mismoodi saab olla nii, et kõik on nagu hästi, aga terve päeva on kohutav errori-tunne peal?
see pole ka päris normaalne, et ma tahan tangot tantsida. nagu ma oskaksin üldse..

Päeva Uudis:

mul on hääl ja ma ei karda seda kasutada

eile, kursustel, teine kohtumine.
läbiviijad ikka rõhutasid, et me sekkuksime, küsiksime, tooksime oma elust näiteid jms. vahepeal küsivad umbes ise ka. onju, keskmine eestlane on üsna vait, kui temalt midagi ei küsita, mõtleb, et tal ei ole midagi mõistlikku öelda, tema kogemused ei ole nii head ja küsimus kõlab rumalalt. aga mind see, teadagi, ei häiri. kui ma juba kõike teaksin, ei peaks ju ometi kursustel käima või midagi? nii et mina ja veel paar inimest ütleme siiski vahepeal ka sõna sekka. mis on täiesti okei, kuni me ikka juhendajale ka rääkimisaega jätame 🙂

aga, tulle tagasi alguse juurde, eile siis, tähendab, oli meil teine kord kokku saada. kuna ma istun uksest üsna kaugel ning kursuse lõppedes ei torma ju üle teiste ja laudade ukse juurde, jäin üsna viimaste hulka. samas oli tulnud koolitusjuht meie juhendajaga midagi rääkima. riietun vaikselt, kui koolitusjuht korraga tuleb ligi, et tere, teil läheb siin vist kenasti, ma kuulsin su häält mitmel korral.
mina olen selle peale, et nagu möh? et jah, ta esimene kord oli osa aega seal ruumis, aga.. mu häälel peab ikka väga erituv tämber olema või..
nojaa, tema kabinet on meie ruumi kõrval. aga no..
juhendaja sekkus siis ka ja leidis, et väga tore, et mõni sõna võtab, et küll siis teised ka julgevad varsti. et ehk jajaa, kõik on väga hästi, kinnitasid mõlemad.
aga minu hinge jäi ikka väike kahtluseuss, et äkki ei ole või?
ah, no öelgu siis otse, et hoia suu rohkem koomal (paar korda avasin ma suu küll siis, kui mingi ruumi õhkupaisatud küsimuse peale tekkinud sügav vaikus juba liiga piinlikuks hakkas muutuma..), mitte ärgu andku läbi lillede mõista. eriti, kui nad ise tegelikult pidevalt rõhutavad, et me sekkuksime. eksole? 🙂

iTurundus

ausõna, mu tuttavate hulgas on palju toredaid inimesi, kes kasutavad iPhonet ja ei tee sellest numbrit ning tegelikult ka vajavad neid funktsioone ja kõike. ning kui oma süsteem on juba iAsjade peale üles ehitatud, siis muidugi naljalt sealt välja ei liigu (üks tuttav kirjutas FB-s just sellest, kuidas tal ei ole mõtet Androidi osta, sest see ei ühildu iAsjadega piisavalt. eks see ühilduvus ongi probleem, eriti, kui oma asjad süsteemipõhise pilve peale ehitada). ning on inimesi, kellele sobibki see süsteem kõige rohkem.
iga asja jaoks on ju sihtgrupp olemas.

aga selline teade paneb küll muigama:

Head iPhone5 huvilised! Kuna iPhone5 järele on suur nõudlus kogu Euroopas, on Eestisse jõudvate telefonide arv piiratud ning iPhone5 tuleb seetõttu 28.09 müügile ainult kahes EMT esinduses Tallinnas ja Tartus ning EMT e-poes.
iPhone 5 müük algab EMT Keskuses Solarises ja Tartu Kaubamaja EMT Esinduses 28.septembril kell 9:00. EMT Keskus Solarises avatakse homme seetõttu tund aega tavapärasest varem ehk kell 9:00. EMT e-poest saab iPhone5 osta reedel alates 00:01.

no ausalt, kas meil siis ongi nii palju neid, kes tingimata tahavad oma telefoni esimesel võimalusel välja vahetada? või siis nii tekitataksegi nõudlus?

aga see järgmine on veel naljakam (ning ei näita mitte midagi telefoni, küll aga turunduse ja inimeste kohta):

ja nende iAsjade puhul ei olegi küsimus ilmselt mitte alati kasutusmugavuses. tegelikult, ma ütleksin, on selle asja taga vingelt läbimõeldud turundus et ehk inimene seotakse väga kindlalt ära (kuigi mu tuttavate hulgas on ka neid, kes on iAsjade pealt edasi-tagasi mujale liikunud).
ning alati jääb neid, kellele see süsteem mingil põhjusel ikkagi ei sobi. vt seesama eelmise lõigu sulustatud lause 🙂

lõpuks: ma ise tulen toime päris paljude süsteemidega mingil sellisel lihtsal tasemel. minu vajadustest on iPhone ilmselgelt kaugelt üle, kuigi sellega oma tasemel ringikäimine ei ole probleem.

selle sügise esimene esmaspäev

ahsoo, et mitu päeva vaikus? no mis parata, kui on muud tegemist.
nädalavahetus möödus suuresti.. möödus 😛 et ehk sai oldud asjalik, sai puhatud, lapsega oldud ja veidi ootamatusi oli ka. näiteks ei olnud ma üldse väga valmis selleks punaseks kaltsuvaibaks, aga samas pani see mõtted tööle ja ilmselgelt aitab natuke ka muid asju edasi liigutada. no et põrand saigi läbi mõeldud (natuke peab veel mõõtma, aga see on pisiasi) ja mõte liigub lõpuks ikka kapi suunas ka. mis, ei saa salata, on juba täitsa paljulubav oma asjade hulgalt.
samuti sigines meile ootamatult kena lipsuvaru.

kardina sain õigel ajal ette, sest järgneval paarikuisel perioodil ei või iial kindel olla, et ükski mees mu akna taga ei ole 😛 muidugi ma eeldan, et nad ei huvitu väga akendest sissevaatamisest, aga karta on, et vahel ikka pilk libiseb üle. no ei saa ju silmi kinni panna ka.

nüüd on vaja leida aega, et paar tooli laiali lammutada, kangapooed kammida ja siis edasi nuputada.. ja enne peaks selle lauaga ka ühele poole saama. ainult et lähiaegadel ei paista neid ajavarusid liiast olevat.
ah, nagu selles midagi uut oleks.

almighty


‘kas sa oled tisleriks hakanud?’, küsisid eile mult kaks inimest. ei ole, kuigi vahel on tunne, et võiks. või siis võiks vähemalt kursustele minna või midagi.
aga üks väike lihvimine-lakkimine on täiesti köömes võrreldes pehme mööbli üleskõpitsemisega. aga kuna mul ei ole võimalik maksta ligi 200euri juba üleslöödud tooli eest, siis tuleb ju midagi muud välja mõelda.
võrreldes luua seljas sõitmisega on see muidugi ilmselgelt köömes 😛

‘aga mis siis oleks teie meelest sobiv hind sellele tootele, kui ütlete, et kallis on?’
‘ma ei ütlegi, et peaks odavam olema, käsitöö ongi hinnaline ja kallis, lihtsalt minul ei ole selle jaoks võimalusi’

nädala sotsiaalmajanduslik hala

eino, mul jäi praegu karp lahti. ei ole vaja igat etteantud linki klõpsida, jääb palju negatiivset kogemata..

„Sotsiaalminister ja tema alluvad on seega selgelt välja ütelnud, et arstide ja õdede puudus Eestis ei ole riiklikult oluline probleem ja sotsiaalministeerium selle lahendamisega ei tegele,“ nentis arstide liidu president Andres Kork.

tore on muidugi pugeda selle taha, et ärastamise käigus kõik tervishoiuasutused pidid omaette juriidilise isiku tekitama, nüüd ei olegi riigi probleem ju. ja üldse, kes ei jaksa oma arstiabi eest lisaks sotsaalmaksule veel kallis erakliinikus maksta, on ilmselgelt ka riigi seisukohast mõttetu inimene ja võibki vist maha surra või? sest nn rotid ei ole riiklikult oluline probleem ilmselgelt. tirivad veel keskmist palka alla ja tänu sellele me ei olegi veel Euroopa viie rikkama riigi hulgas või miskit.

„Eesti keskmine brutopalk on täna ligikaudu 870 eurot. Aga kust see keskmine võetakse?“
„See on umbes nii, et riigikogu liige sööb liha, mina söön kapsast, aga kahe peale kokku sööme kapsarulle lihaga…“

ja huvitav, et koolid ärastamata jäid – kuigi ma tean, selle koha peal teatavad kõrged ametnikud, et nema ei ole õpetajate tööandjad, kooli direktor on. ha-ha.

ma vaatan, et aina rohkem on neid, kes nimetavad hädavaevu olulisi kulutusi katva palga eest töölkäimist vabatahtlikuks tööks. aga eks selle kohta saab ka öelda, et mis sa virised, saad ju oma maksud makstud ja näe, isegi natuke söögiraha jääb alles!

J: ahmaitea, ma tunnen end koguaeg nagu viimane kehvik
J: midagi ei raatsi ja ei saa ja ei jagu
K: jah mul tuleb seda ka vahel ikka ette
PR: kui teie tunnete end kehvikutena, millena ma siis end tundma pean..

seletus ka: esimese kahe sissetulek on kordades suurem, kui minul. rahalisi kohustusi küll rohkem, kui minul. olgu, üks neist on lapsega kodus ja mingi sissetulekute vähenemine seega on toimunud.
kuid, mõlemal on lisaks viisakalt teeniv abikaasa ka. ah et oma viga, et mul ei ole? no ilmselgelt jah. aga ainult raha pärast ei suuda ma kellegagi koos olla ja mis parata, et need teised ei ole väga teeninud (+muud probleemid, ning laiali ei ole mindud mitte raha pärast, aga see selleks).

ja muidugi võib vastu vaielda, et asjad ei ole nii, nagu ma näen, et need mehhanismid toimivad teistmoodi jms. aga ausalt, üks keskmine inimene näebki umbes nii või veel hullemini neid asju.

lõpetuseks üks ilusam artikkel. muidugi, kui ikka millestki süüa osta ei ole, siis raha omale juurde ei mõtle, aga see on õige, et rahulolu (et mitte öelda ‘õnn’) seisneb mõtteviisis.

pühapäev

see oli vist neljapäeval, kui ma võtsin raamatukogust ühe raamatu, sellise 400lk, et on jupp aega lugemist. et nagunii ei ole aega ja puha. igaks juhuks ei võtnud veel rohkem ka, et piisab küll.
eks ma siis homme viin tagasi. sest sai juba läbi! ja mitte täna..


aitäh, A. ja M.!

lõike öökapiraamatust

“Ahistavad endised tuttavad, kallimad või elukaaslased, kes ei taha oma saaki käest lasta, püsivad oma endisel pidevalt sabas, käivad tal tööl vastas, helistavad talle ööpäev läbi ja ähvardavad teda otseselt või kaudselt. /-/ On kindlaks tehtud, et ahistamine, reageerigu ohver sellele kuitahes vähe, võib viia füüsilise vägivallani.”

“Ründavaid mõista andmisi ja vihjeid täis kirjad on osav võte, et teist jälgi jätmata tasakaalust välja lüüa. Kõrvaline lugeja oskab neist arvata vaid seda, et kas inimest vahetavad tavalisi teravusi. Kuid see ei ole nii. Siin on tegemist ühepoolse rünnakuga, kus rünnatav ei saa reageerida ja end kaitsta.”

“Niipea, kui tundub, et ohver pääseb tema käest, haarab agressorit paanika ja raev; ta läheb pööraseks. /-/ Selle vaenu õigustamiseks toob ahistaja ette partneripoolse tagakiusamise, mille vastu tal olevat end õigus kaitsta.
Projektsiooninähtuste tõttu on agressori vihkamine sama mõõtu vihkamisega, mida ta arvab, et ohver tunneb tema vastu. Tema silmis on ohver hukatust toov, julm koletis. Tegelikult ei tunne ohver selles järgus ei vaenu ega viha. Agressor aga omistab talle kurje kavatsusi ja ennetab teda, rünnates esimesena.”

M.-F. Hirigoyen “Moraalne ahistamine”

selle viimase lõigu kohta on elust endast näiteid küll tuua. et ehk agressoripoolseid rünnakuid stiilis ’ise sa ju kutsud sellise käitumise esile’. puhtakujulised õpikujuhtumid.

kaal ja kapp

eilse päeva (lapsega mitte seotud) nali oli see, et mind saadeti kuskile mingeid riideid proovima ja kohapeal selgus, et see on umbes lasteriietepood. et ehk number 38ni leiab midagi, edasi (ehk normaalse naise suuruses) väga mitte 😛
ei, ma ei kurda, koht oli muidu aus ja mulle nende mõte ja idee meeldib. ja ägedaid asju oli küll. tore, et nad lubasid nüüd mõelda minusuguste peale ka.

no aga ausalt, ma ise arvan, et ma olen selline üsna keskmine, mitte mingi hiiglaslik tädi. isegi mu kehamassiindeks on täiesti normis (mitte enam ülemise piiri peal, nagu mingi hetk), kuigi see toob kaasa selle probleemi muidugi, et mõned olemasolevad seelikud, mis ma olen just suutnud omale osta, kipuvad liiga alla vajuma. häda ja viletsus, ma ütlen, sest kõik need pisemad olen ma julmalt ära visanud. iga naine teab, milline eneseületus on vaadata mingeid riideid, millesse oled kunagi mahtunud, teha süda kõvaks ja korrata endale ‘need ei lähe mulle enam kunagi selga’ ja ära visata, selmet hoida neid veel 10a kapis lootuses, et ükskord ma ikka võtan alla selle 5kg.. mitte, et ma ei peaks lisaks veel 5kg alla võtma, peaks küll, aga no ma ju tunnen ennast piisavalt, et ma ei pea seda väga reaalseks. ja siis on ikka tüng küll, kui need allesjäetud kipuvad suureks jääma ilma mingi minupoolse teadliku ponnistuseta.

tegelikult on ju ebapopp viriseda, kui oled alla võtnud, teised naised peavad napakaks ilmselgelt. aga kui see mõjutab riidekappi, ohjah.. niigi hoian end vaevaga kaltsukatest jms huvitavates poodidest eemal, et mitte osta juurde midagi. sest kuigi mul midagi kanda ei ole, on kapp ikka riideid täis 😛


(teatud juhtudel võib selles pildi sõna ‘clothes’ asendada ka sõnaga ‘shoes’ 🙂

aga lapsele vihjasin algul seepärast, lapsega seoses on ka paaril viimasel päeval paar päris head lapsesuuteemat olnud. viimane nt selline, et üks klassivend leidis, et mu oma meenutab natuke uut James Bondi 😛 eino maitea jah, ta tegelikult paneks pintsaku ka kooli selga, kui see jope alla mahuks. aga hästi ei mahu ja praeguste ilmadega jälle ilma jopeta hästi ei saa.
deodoranditeema oli ka naljakas, aga seda ma ei avalikusta 😛