päevamaastikud

***
autod jäid vöötraja juures seisma, kontrollisin veel teise raja üle ja astusin teele, ilma, et oleks esimesele rajale vaadanud. uduvihm pritsis näkku.
napilt nina alt vihises mööda jalgrattur. seekord läks õnneks. mõlemil.
autod seisid, kuni ma ohutult üle tee olin.

***
‘kus sa nüüd siis oled, hakkame liikuma!’, helistan meeskolleegile nõudlikult oma tööpäeva lõppedes.
kontor irvitab. ‘te nagu käiksite ikka’, muigab naiskolleeg.
mina ei tea midagi. tähendab, tean, meeskolleegil on naine ja elu. aga mis nad siis norivad?
‘millal sa hommikul tööle tuled, äkki ma võtan peale?’, küsitakse mult ukse all.

***
peavalu.
lähen lootusrikkalt hambaarstile – see peaks küll peavalu ära peletama ju. suurem valu ometi. ma ei lase isegi süsti teha.
tühjagi. väljun endiselt valutava pea ja kaasaantud tabletiga.
peavalu asemel sain lahti rahast.

***
avan poes rahakoti ja mingi pisike vidin lendab põrandale. nuputan, mis see olla võiks, põrandat vaadates ei taba midagi tuttavat.
rahakotti uuesti sulgedes selgub, et trukk on eest lennanud.
kas peaks seda võtma vihjena, et mul ei ole rahakotti vaja? midagi sinna panna (peale kliendikaartide) ju nagunii ei ole.

***
kontrollin mulle tudengite poolt saadetud tööd arvestuse saamiseks. loen läbi ja viskan aeg-ajalt mõne lause interneti otsingutesse.
tase on tõusnud.
nüüd nad mitte ainult lihtsalt ei kopeeri tekste, vaid kopeerivad koos kirjavigadega.

***
tänane päev pidanuks sisaldama ohtralt õmblusmasinat, kangast, niiti ja kõike juurdekuuluvat.
selle asemel on aeg maas ning mina ei kiirusta seda sealt üles korjama.
isegi vihm ei morjenda enam.
ma ei tee midagi. isegi ei puhka.

***

lauamaastik kohvišokolaadiga

jaanalinnuefekt

saaks ükskord kuidagi välja puhata, kohe mitu päeva juttis mitte midagi teha. iseasi, kas ma seda ka suudan :O ilmselt mitte. aga unistada ju võib? 🙂
vahel mõtlen, et oleks selline päikesevalguslamp, mida iga päev pooltunnike kasutada, oleks vist ka parem. elu poolhämaras.. ei ole ikka normaalne.
ootan lund, jälle lund, sellist, mida ikka on, nii, et ei muutuks siin linnas kohe mustaks ja ei sulaks ära. siis on ka valgem ja mõnusam. see lumine reedeõhtu 10 päeva tagasi oli nii helge ja mõnus, linn oli valgust täis 🙂

muidugi, telefon hakkab ka rohkem jamama just siis, kui niigi ei ole kõige helgem finantsolukord. eks siis tuleb downgradeda, mis seal ikka. kuigi on teatud asjad, millest loobuda ei tahaks.
ah, paistab.
asjadel on kalduvus kuidagi laheneda.
peamine on mitte klammerduda.
jaanalinnuefekt.

aeg puhkamisekski on olemas, mina ise ei võta seda, vaid täidan muuga. mis on ka puhkus, mingit teist pidi.

tagasivaade

P.S. kui mind telefonis kätte ei saa, nt kutsub ja siis hakkab andma kinnist või maitea, mida täpselt kuulda on, siis jooksis kokku. eksole.

laupäev lapsega ehk kkk

ja kkk ei ole seekord kohvik kalamajas, vaid kino, Kumu ja köök.

eile nimetasin laupäeva küll kultuuripäevaks, aga noh, kuna laps oli laupäevaga paksult rahul (‘emme, ükskord on mul ka lahe laupäev!’), siis mõtlesin ringi.
ja üldse, eks lapsel on õigus ka. ma ikka teen temaga päris vähe igasuguseid asju. küll pole aega, ei temal ega minul, küll pole mul raha, küll lihtsalt ei jaksa. õnneks on lapsel teisi sugulasi, kes tegelevad igal pool käimisega. lihtsalt, jah, minuga koos ei ole liiga tihti lahedaid laupäevi, tõesti.

Skyfalli oodati siin juba ammu. nagunii, tuletati mulle meelde, jäid suvel nägemata Ämblikmees ja ee.. mingi muu sarnane asi. ma natuke lootsin, et äkki on nendest juba välja kasvanud, aga ei. eks ajalimiidiga (ja mitte ainult aja..) oli suvel ka kehvasti.
igatahes.
mina ei ole mingi Bondi-fänn, mul on teemast enam-vähem üldpilt ees. laps, näe, teab rohkem kui mina.
aga suurimat pahalast mänginud näitleja arvasin ma õigesti ära (heh, mitte nime, muidugi, aga no on see tüüp ja mänginud just seal, kus ma arvasin; aga ta oli seal üsna selline, et vabalt oleks võinud ka keegi teine olla ju) ning habemes ja 80ndate päikeseprillides Craig meenutas veidi hoopis BruceWillist (oh, kohutav, ma sain just aimu, et Die Hard, millest ma pole vist küll ühtegi osa vaadanud, saab veel järje).
visuaalselt häid kohti oli ka. üks mu lemmikuid oli see Šanghai-värk: õhtu, vastasmaja seinal mänglev sinakas reklaam, peegelduvad valgused ja klaasid. no ja Šotimaale sõidust oli ka paar kena vaadet.

aga Solarise kino meeldib mulle ikkagi rohkem kui CCP. esimeses on normaalne tasuta garderoob ja võimalus vabalt ka peale filmi nt wc-sse minna. teises on tasuline garderoob kusagil fuajees ning kui peale filmi on vaja wc-sse minna, siis umbes pead sealt küsima ja lintide alt läbi ronima. kusagil maja keldris on tasuline ka muidugi.
nojah.

kunstitunnis oli antud link, et lapsed viigu end kurssi ühe kunstinäitusega, mis hetkel Kumus üleval on. hm, mingil müstilisel põhjusel ei olnud laps seal käinudki varem, nii et mis me siin ikka netis tutvume, läksime aga kohale ja käisime kogu maja läbi.
üritasin ikka rääkida ka natuke, no midagi ma ju tean. laps vangutas pead ja kohati arvas, et ma võiksin kuss olla. no ma ju olin ka enamuse ajast nagunii..
igtahes ta nägi oma vajaliku asja ära ja paljud muud kunsti otsa. tal on täisa oma maitse ja arvamus olemas, tubli.


ma ikkagi täiega jälestan seda fotokat. niipea, kui ava muutub maksimaalsest natuke väiksemaks, on tulemus jama. st, mulle tundub, et see sõltub üsnagi avast. ja seda ma talle ette anda ei saa ka. veelkord, see jama avaldub pläsas. peab vist taas müüjaga ühendust võtma, oeh.

nojah, jalutasime Kumust ära, käisime NOPist läbi, kuid sööma sinna ei jäänud, liiga täis oli. mitte kõht, laps oli umbes nälga suremas vist, kohvik oli täis. lõpuks toitlustasid meid Pizzapoisid, aga noh, nende süsteem on ka muutunud, ei saanud enam võtmehoidjaga soodukat ja pizzatäidisega pizzataskule tuleb hinnale otsa, sest on rohkem koostisaineid kui taskule ette nähtud jms.

söödud sai, aga ikka oli kööki ka asja, sest mingid mõtted olid peas.
näiteks kartulisalat. ma ei tee väga tihti tavalist kartulisalatit, sellist vene mõjudega eesti oma. ometi oli see minu lapsepõlves nädalavahetuste püsisaatja, mu ema teeb siiani igal laupäeval salatit (alati ei ole kartulisalat, aga enamasti küll). kodune porgand kees magusaks, hapukurk on ka üsna magus, nii et maitsestamine oli trikk. ja üldse võiks sellega nüüd pool maja ära toita, koguseliselt.

(ja ma olen liiga väss, et nende kunstvalguses tehtud toidupiltide värve viisakateks tuunida)

peale viimast Meisterkokka oli mul mingi tiramisu-mõte peas. kohalikust kaubandusest sain aga odavat mitte-mascarponet ja sellega juhtus nii, et see kreem tuli maitselt väga hea, aga konsistentsilt väga voolav. seega oli tulemuseks küpsistega kausimagustoit ja see ei näinud piisavalt apetiitne välja.
igatahes, selle peale jäi üle päris mitu munavalget ja tegin natuke kohvibeseesid. ma ei ole mingi beseesõber ja ei oska neid teha; lisaks suutsin algul panna temperatuudi 125 asemel 175 peale 😛 aga see vist ei rikkunud midagi ära, ikkagi olid kauem ahjus, kui kõiksugused retseptid ütlevad ja lõpuks panin ventilaatori ka tööle. nojaa, muidugi, mul oli ka kaks plaati korraga sees 😛

laupäev on, teadagi, puhkepäev.
nii sain minagi juba enne kella üheksat diivanile selga puhkama.
radikatest vett välja lasta, et soe sisse saada, ei jaksagi enam.
täiega nõrk, ma ütlen.

tuul, see lõputu tuul..

ma ei tea, kas need kiled ümber selle maja kuidagi võimendavad tuult või? minu meelest siin viimasel ajal pidevalt tuulab, aga ma ei saa aru, kas mulle ainult tundub nii. õue minnes alati ei olegi väga kohutav, kuigi nt eile kraad ei näidanudki midagi hullu, aga tuul oli vastik-vastik.
mis paneb muuseas mõtlema, et peaks akende tihendid üle vaatama.
ja see on ka mõistatus, et miks, oh miks juba soe olnud radikas ühel päeval enam soe ei ole, kui püstik ometi on. vahepeal on jälle õhku lastud süsteemi või? mõni liiter vett sai siit õhtul välja, ei midagi.

eile ostsin hulga majapidamistarbeid, et talv üle elada. niigi olematusse rahakotti tegi see suure augu.
aga mingis mõttes on teatav ükskõiksus selle suhtes juba. et kui nagunii see surnud ring on, siis .. on.

põhimõtteliselt tunnen ma end 40h (või rohkem) nädalas töölkäijate kõrval küll saamatuna. mismõttes mul ei ole aega, noh, kodu ja asjade jaoks? ma ka ei tea. olengi saamatu.
ja väsinud. sest kogu aeg on midagi teha.
nõus, jah, ma võiks mõne tooli putitamise asemel, raamat näpus, voodil lebada. et oma valik, võiks öelda? ega vist ei eksigi..
(aga ma võin ju unistada nädalast kusagil, kus ma ei pea midagi tegema peale selle, et vean end söögiaegadeks kusagile sööma. äkki ma siis ei võta enam alla niimoodi ka.)

kuulõpp

oujee. see minu jaoks imelik kuu saab läbi.
kotis elamine veel mitte.

siinkohal natuke sellest, kuidas me kortermajade remondikogemusi vahetasime. mul on isegi hästi, küte sees ja majale pannakse lihtsalt kihte peale. aga põnevam on sellel, kellel umbes paar kuud tagasi kisti radikad ja soojatorud ära ning nüüd äsja jõuti selleni, et paigaldati uued radikad. torusid veel mitte. ‘tark ei torma’, nagu sõbranna tõdema pidi. seda hoolimata lubatud-kokkulepitud tähtaegadest.
ja teha ei ole mitte midagi. reaalselt peaksid olema igasugused mõjutusõimalused nagu leppetrahvid, viivised jms, aga paistab, et see neid firmasid ei morjenda.
no nagu meilgi. algul pidi valmis olema homme algava kuu lõpuks, viimane mail oli aasta lõpu kohta, aga minu siiras arvamus on, et kui järgmise kellakeeramisega märtsi lõpus tellingud maas on, siis see on suur võit.
üleüldse on ogar sellise asjaga alustada sügisel, minu meelest. aga eks ma mõistan ka, et valikuid väga ei ole.
ma võin veel öelda, et tellingud panid meil üles soomlased, maja ühte otsa teevad lätlased ja teist eestlased. ja aastat viis tagasi remonditud koridor näeb välja, noh, nii, et vajaks remonti. olgu, see ei ole nii hull ka, aga siiski. kusjuures ei ole need mitte ainult üürnikud, kes seal laamendavad.
üleüldse on kortermajade remondijuttude kuulamine huvitav tegevus. ma ei hakka praegu rohkem näiteid tooma, kuigi hetkel meenub neid nagu varrukast.

siinkohal tervitan lisaks seda peret, kes parimatel aegadel, kui oleks olnud võimalus suur hulk maja remonditöid nelja korteri lisandumise hinnaga ära teha ning kogutud + laenuraha eest oleks fassaadi saanud, leidis, et nemad ei soovi, et nende peale keegi elab ning kes ca pooleteise aasta pärast ära kolisid. siis, kui juba uus katus tehtud oli.

see viimane seostub selle teemaga, et noh, raha.
uus kuu jah, uued arved, uus hambaarst, loomaarst.. uued kontserdid..
nojah.

teisipäev

ma võiksin kirjutada tudengitest, meie tulevikust ja puha, aga see ei oleks üldse mitte eetiline. nii et jääb ära. ning mis ongi sellest, et nad suudavad mind aina üllatada – elus peabki ju ometi areng toimuma ja see on minu võimalus areneda ju. igas suunas 🙂
nukker on muidugi, et enamasti need tavalised ja tublid ei kipu meelde jääma.

tundub, et mul on mingikujuline toolisõltuvus. toolikujuline? 🙂 ainult et lihtsad toolid on nüüd kodus otsas, alles on keerulisemad. juba sellised projektitoolid, mitte, et teen ühe päevaga ära.

üleüldse, kui ma siin omale tõestasin, et oskan õmmelda ka muud peale lihtsate toolikatete (näidist siin ei ole, sest ma ei ole ikka päris rahul ja tegelikult peaks seda natuke viimistlema veel), siis selgus, et inimesed, kes õmblevad rohkem kui mina, ei teeks küll ühe päevaga ära seda, mis ma tegin. aga ma arvan, et see on lihtsalt kättevõtmise küsimus ka. kui ikka pead vahepeal lastega tegelema, süüa tegema jne, siis on täiesti mõistetav, et lähebki kauem aega.
ehk jälle, naised on tagasihoidlikud ja ei kipu arvama, et nad ongi kõige tublimad.
mida me kõik ju eraldi võttes oleme ometi? kõigi oma vigade ja puuduste kiuste ei tohi ometi unustada ennast ka kiitmast 🙂

Image

oh là là*

no maitea, tundub, et oktoobrikriis on päris lai. Rents pani ka blogi kinni. ilmselt veel mõnedki, ma ei jälgi kuigi palju kodumaiseid.
aga ma saan aru ka, mulle on samuti pinda käinud, kui inimesed hakkavad täiesti kontekstiväliselt ja blogiväliselt kommenteerima küll seda, miks ma ei ole postitanud kui ka seda, et miks ma olen. nojaa.

tänast lugemist pakun siit ja siit.
mis ikka ise kirjutada. peaks parem kodust selle õige kapi leidma või kusagilt õige ämma sebima. ning vahel tahaksin ma osade poliitikute mõttemaailmast aru saada. või kasvõi nende valijate.. aga vist on hea, et ei saa. põhjendust, et ‘teised on veel hullemad’ ei lähe siinkohal kahjuks enam arvesse.

* – seletuse leiad siit

reede. rohelised lehed lumel.

ah, mis lumi? ahah. vist oli jah midagi.. natuke libe ja natuke märg.
tegelikult hetkel isegi istun ja peaaegu et vaatan aknast välja. kui just silmad kinni ei ole. haruldane hetk, ma ütlen.
kuni maha ei istu, ei pane väsimust tähelegi. ei ole aega panna. pole siis ime, kui ma vabamal päeval toole lammutan ja seejärel vihaselt neid klammerdan 🙂 see energia tuleb ka kusagile välja elada ju 😛

ma vist umbes tean ka, mis mul viga on. ma olen liiga kaua paigal olnud. no et viimati käisin niimoodi väheke korralikumalt linnast väljas augustis. ja see on ometi ammu.
ausõna, isegi kino oli selle kõrval juba täitsa põnev.
õnneks saab see kuu ka kohe läbi. onju, kui ma olen pähe võtnud, et lihtsalt see kuu on imelik, siis uuest kuust on kõik korras? sest ma ise usun nii ja teadagi, maailm me ümber on selline, nagu me pähe võtame. no enam-vähem. jättes kõrvale majanduse ja poliitika. no ja ilma vist ka. kuigi ei ole halba ilma..
kuigi, nagu öeldud, ega ma novebris rohkem aega saa kusagile minna (just sain jälle kirja mingi päeva, kus ma pean ühel päeval olema mitmes kohas). raha.. no kui pole aega, siis tühja sellest rahast kah.

sirvisin vanu Burdasid ja no ausõna, mismõttes ma leidsin sealt päris mitu quick’n’easy (ehk kiire-lihtne) lõiget mingitele mantlitele või mantlitaolistele asjadele? ärge ajagi udu pähe, mantel ei ole iial kiire ega lihtne. algaja ei tee seda kiirelt, kui tahab korralikku tulemust. ausõna.
mitte, et ma plaaniksin omale mantlit õmmelda. lihtsalt jäi silma. sest no ma olen liiga palju õmblemist õppinud, et omale mantlit mitte õmmelda.
seelikud olid sel ajal kitsad, püksid laiad (püksseelikud, mäletate, ah?), jakid ka, eriti õlad.
nii et sellist seelikulõiget, nagu mul vaja, seal otseloomulikult ei olnud. naiivitar mina. tõesti nagu loodan päris mitme aastakäigu peale leida siis sobiv seelik? aga no lootsin jah. no et äkki on vähemalt üks midagi natuke sinnapoole. tühjagi.

see-eest leidsin sealt kummalisi mälestusi. sest seal oli asju, mida ma olen kunagi õmmelnud. omale või kellelegi.
või siis lihtsad mälupildid. see modell, kelle fotod ei meeldinud mulle 12a tagasi, selle fotod ei meeldi praegu ka. imelik.
üks püksivärvel, mida ma kunagi õmmelnud olen, hm, selle baasil saaks ju ka mingi seeliku ‘ehitada’.. ? aga mitte selle, mida ma hetkel soovin.

kui ma viimati raamatukogus olin, ei tulnud mul “Preili Smilla lumetaju” nimi meeldi. autor ammugi mitte. kuigi juba siis oli tahtmine see võtta. nüüd seda enam.
selle asemel võtsin lisaks mulle viimasel hetkel silma hakanud “Sillamäe passiooni”. mis on ka muidugi hea, kuigi hoopis teistmoodi.

šokolaadisaia tahaks.

mõte loeb..


no jooksmas ma ei käi jah. aga natuke ikka võimlen, selja pärast.
kui muidu mitte, siis näiteks toolidega.

tööl avastasin, et seelik on vale koha pealt katki. mõni koht oleks õigem, ei jääks silma. niit ja nõel tulid koos jäätisega.
novembris ka ei saa puhata ja mängida. oh elu, ma ütlen. aga ma mõtlen edasi puhkamisest.
õhtuti vähkren voodis, püüdes järgmise päeva tegevusi 24h sisse ära planeerida.

ebatore on tõdeda, et soovitud kontserdi piletid läksid tänasest kallimaks. kuigi ega täna ei saa neid nagunii rohkem osta kui eile oleks saanud.

türkiisiperiood.

naerame-naerame

mul on täiega tunne, et lisaks muule mõjutab mu meeleolu see väljavaate puudumine. otseses mõttes. ning see pidev lisahämarus tubades niigi hämaral hooajal.

aga siis tuleb end ergutada muuga.
tänast saundträkki (nende palade taustal pole mõtet mind analüüsida, need on lihtsalt tänasesse sobivad lood):

eesti muusika päev.

(ma oma meelest saatsin selle postituse üles juba tunde tagasi, aga näe, ikka istub siin mustandites :O)