7 päeva Havannas

.. on ilmselgelt liiga vähe.
peale eilset samanimelist filmi olen ma selles veel enam veendnud, kui enne.

kõigepealt filmist, või peaks ütlema, et filmidest? sest suuresti oli tegu täiesti erinevate lookestega, mis osad omavahel kuidagi põimusid ja osad üldse mitte. kuna see oli ette teada, siis ma ei saanud ebameeldivat üllatust.
minu jaoks oli tegu huvitava mosaiigiga, mis lisaks inimsuhetele näitas linna igapäevaelu, oli täis muusikat ja päikest ja ookeani. siga tagahoovis, jam session kanade vahel, kodune lainekohin kõike saatmas. mõnigi asi meenutamas nõukogude-aegset lapsepõlve, ometi mitte masendusttekitavalt. kust siis ehitusmaterjali ikka saab, kui mitte ehituselt vasakule pannes..
inimesed, muidugi. valikud, lähedus ja kaugus, sõprus, üksindus. moraal.
Kuuba kaks raha: kohalik peeso ja valuuta vastu saadav CUC.
ilusad lagunenud majad. nõukaaegsed ja veel vanemad autod.
‘tal on kuus naist ja palju lapsi, aga tal ei ole nendega probleeme. ta ei ole kunagi kodus’.
muusika*.

kui ma olin väike, nii väike, et ei käinud veel kooliski, käis mu isa Kuubal. kaunis kalender rippus suure toa seinal ka siis, kui selle ‘aeg’ ammu läbi oli. mustvalged pildid ja värvilised diaposiitivid. merekarbid ja kuivatatud meritähed, üks on vist siiani kuskil minu juures. t-särgikesed mulle ja vennale, oo, värvilised, ilusad, ma olin liiga noor, et nende tollast väärtust tegelikult mõista.
hiljem unus see kõik aastateks.
et nüüd juba ammu tagasi olla.
jah, Kuuba ei ole vaid Havanna. isagi oli suure osa ajast hoopis Varaderos.
aga ikkagi.
ma vaatan selliseid film või midagi ja mul ei ole mitte mingit kahtluseraasugi, kas ma peaksin ühel kenal päeval sinna minema. ja pikemaks, kui 7 päeva.
küll lähengi.


* – ‘ema, miks sa ütled kogu aeg, et sa ei oska laulda, oskad ju?’ nõudis minult laps, kui ta eile õhtul Kungla rahvast pähe õppis ja ma talle seda kaasa jorisesin natuke õigemal viisil, kui ta ise seda tegi. no et ta paremini (mitte õigesti, nii hästi ma ei oska) selgeks saaks. pärast, kui ta oli duši all, tegin ma toas mõned salsasammud. mäletasin neidki!

fish’n’chips

ma ei suuda kuidagi otsustada, kas ma peaksin kirjutama eilsest päevast või nädalavahetuse filmidest või mis. äkki ei peaks üldse? aga no ei saa ju.. seda enam, et uus film on kohe peale tulemas ning et need filmid, milles oli midagi sarnast, ja mu eilne päev moodustavad mingi omapärase orgaanilise terviku. et ehk Seitse psühhopaati, Eksitus ja lihtsalt üks segane pühapäev.

filmide läbiv teema, eksole, on koerarööv. kusjuures.. no just, rööv. ühel juhul oodatakse vastu pappi, teisel juhul seda, et peale röövi omanik suhtuks looma nii, nagu alguses. kusjuures looma valik on juhuslik ja seda mõlemas filmis, vist.
ja üldse, esimene film oli see, kus ma esimest korda kuulsin (või siis nägin) sõna ‘overkill‘ selle kõige otsesemas tähenduses. et ehk kui tappa, siis kohe ikka üle tappa. nojaa, kohati oli seda minu jaoks natuke palju, kuigi kohati kiskus absurdi ka juba. aga üldiselt meeldib mulle vähem tomatipastat või mida nad kasutavad, eriti, kui sellega on seotud ka hulk terariistu. ja sellest tüübist, kes oli pettunud, et ei olnudki viimast korralikku ja vinget tulevahetust, ma ei saanudki aru. nojah, psühho ju 😛 see-eest läks vanamees (eiei, mitte see jänesega psühho) mulle üsna hinge. temas oli mingit kummalist tarkust.
muidugi maffiaboss oli ka hea tüüp. ning see kirjanik mõjus kogu selles seltskonnas kuidgi süütult. samas, kui kogu aeg poleks olnud juttu sellest, et ta joob palju, siis ei oleks seda küll üldse tähele pannud. et mingi hetk ma lihtsalt teadsin, et ta joob palju ja ilmselt on jommis.
ning jaa, naiskarakterid said hädavaevu oma sõnad kokku 😛
(‘kuule, kas selle filmi nimi ei peaks olema mitte seitse idiooti?’ sosistas M. mulle poole filmi ajal. Dostojevskiga seosed puuduvad.)

teine film, noh.. no absurd. mind isiklikult natuke häiris, et mõned asjad olid täiesti ebareaalsed. no kui see aednik ära suri ja pärast ikka olemas oli, nt. ning stseen rannas oli mu jaoks ka natuke liiast, sellisel kujul. sest no üldiselt oli suurem osa selline, kuidas öelda, absurd, aga mitte otseselt üleloomulik või vägivaldne. ja no ausalt, naerda sai ka ikka kõvasti.
et ehk tegelikult oli peategelane ju oma koera taga igatsev mees (vs maffiaboss eelmises filmis, hmhmh), oli see film kuidagi – helge.
ja no tõesti, kui see tibi sinna Dolphi juurde sisse vajus, siis ma vist enam-vähem kõõksusin (ja kujutasin ette, et no reaalselt.. no see olukord olekski ilmselt selline.. vist?). või see küüslaugu koht.. ning jaa, seda uuesti istutatud palmi ei näidatudki lõpuks. kuigi, kas Kalifornias nad nimetavadki kuuski (spruce) järjekindlalt mändideks (pine)? see oli silmnähtavalt mingi kuusk, haha, (targutavalt) vist kanada kuuse mingi vorm 😛
Jesus Organic Pizza..

kahe filmi vahele mahtus hetk, kus mu esikusse maandus kolm ja pool lamba lihakeha, samal ajal oli seal tuttav oma väikelapsega, et laenata üht kodumasinat. ning kui ma siis, veel tunde hiljem, peale õnnestunud lambakaalumist, üritasin õmmelda, oli just täpselt see omnibussi-küsitleja veel puudu. mul oligi pooltund, kus ei toimunud mitte midagi. eksole. isegi keegi ei käinud lammast ära korjamas.
tipphetkel oli vannitoas neli nuga ja kaks teritajat. aga ei ühtegi röövitud koera.
õnneks.
sest tont teab, palju seal muidu võinuks verd ja muud segast veel olla..

ainult lapsega läks natuke halvasti, sest ta ikkagi ei tahtnud üksinda kinno minna, kuigi vaatasime midagi välja lausa. ja seda lauamängu, mida me mänginud ei olnud, ei suutnud ma (st mu aju) ka eile lõpuks vastu võtta ning teist ta ei valinud.
ma ikka ei ole üliinimene, tüng!
tool jäi ka ikka veel pooleli. aga ma ei taha seda uisapäisa teha.

***
mina: .. hommik ..? .. esmaspäev … ? :O juba jälle!
I: jube tihti kuidagi viimasel ajal….
II: Milleks paanika 🙂 Ainult 1/7 su elust on esmaspäevad 😉
mina: no laupäevad-pühapäevad küll ei ole 2/7, vaid ka 1/7 😛

***
hommikul aitasin ühel lambulisel 20+kg lammast autosse tassida.

reaalsus, film, unenägu.

meestest ja .. meestest

einoh, vahepeal oli kuidagi rahulikum see elu, aga viimasel ajal on (ja mitte ainult minul) probleeme sellega, et tuttavat (peamiselt meesterahvad) on kuidagi väga seda meelt, et naisel (st nt minul) peab ometi mees olema.
et ehk nt FB-s võib täiesti suvalise teema all minna selleks, et .. oleks sul mees, siis..

ausõna, see näide on hoopis spämmiteemalise postituse alt 🙂 T ja E on mehed, L on naine.
T: äkki saad väljamaale mehele ka?
mina: T, ma ei taha mingit meest, sa ju tead!
E: õige. mehed jätavad sokid vedelema.
mina: tubli, mäletad 😉
T: ma jätan trussikud kah põrandale 😛
mina: oma kodus jäta kuhu tahad.
T: sinu juures pole ma ju ennast lahti riietanud 😛
E: pillekat häirivad ainult vedelevad sokid.
L: Alati on kõik teised ääretult huvitatud sellest, et kõnealsusel isikul oleks mees. Ükskõik, mis teemaga seoses ja ükskõik, missugune mees. Peaasi, et mees. Ja kõnealuse isikuna ei pea ma ainult Pille Riinu silmas. Täielik müstika, et mehe omamine on nii oluliseks muutunud.

nojah, ühes teise postituse juures, kus T.-ga jälle see teema tõusis, ta nimelt arvas, et ma oleksin kena pruut ja ükskord elus võiks ju ometi ma abielluda ka, tegin ettepaneku, et no teeme siis pulmad ometi küll. tema vaba meesterahvas ja puha.
pipardama hakkas 😛
(aga mind ei pane see imestama, ma tean väga täpselt, miks ta nõus polnud. teisalt, no oleks ta ka nö linnukese kirja saanud. ja tema on üks põhimuretsejaid mul, kuigi mitte ainus. nii et ju ta kuuleb mu ‘ettepanekut’ ka edaspidi.)

poliitikasissekanne nutika õliga

äratuskell (see teine) ei ole veel helisenudki, kuid mul on juba umbes veerand päeva mitte-kontoriga seotud plaanidest tehtud. ise ka imestan.

kohvi kõrvale loen Juku-Kalle otse-FB-ülekannet Riigikogust ja see kõlab kohati kas nagu ulmejutt või ülekanne mingilt narkarite ürituselt. aga no ega ma ise parem ei oleks, kui öö läbi üleval olla. st ma räägin sellest, mis seal toimub, JK tundub veel üsna mõistuse juures olevat.
no ja minu aru ei võta kinni, miks selline tahtlik venitamine peaks hea olema. see jätab ikka eriti kuutõbise mulje ning isegi magnettormi kaela ei saa seda ajada, sest minu mälu järgi käib sama jama eelarve lugemisel umbes igal aastal. ma ei kujuta ette, et poliitikas õnnestuks väga saavutada see seis, mis lihtsalt kahe inimese vahel on võimalik: et kui üks ikka muudkui nõuab midagi, järjepidevalt peale käies või venitades, siis teine lõpuks (väsinuna) lööb käega, et jajah, midaiganes (‘peaasi, et sa vait jääksid ja lahti saaks juba’ jääb muidugi ütlemata). aga just sedamoodi see ju välja näeb?
igatahes ma olen päris rahul, et ma elan mingis teises reaalsuses, sellin deliirium, nagu seal tundub olevat, oleks väga liiast.
Juku-Kalle edastab toimuvat väga elavalt ja mõnusalt, meelsasti paneks siia mõne stiilinäite, kuid selleks peaks talt luba küsima ja ma ei ole kindel, et tal hetkel igasuguste privaatasjade lugemiseks on aega ja/või tahtmist.

nagu R. ühe ta sissekande all ütles, et tänu JK-le on tal üle tüki aja huvi poliitika vastu.
muidugi jääb küsimus, kas see, mis toimub, on ikka tõsiseltvõetav poliitika? või siis vastupidi, ongi liiga diip poliitika juba..
mina olen muidugi poliitikavõhik, nii et selle koha pealt vaikin.

ning, siia alla ei saa jätta linkimata ka päeva ostu: nutikat pannkoogiõli! no tõesti, kuidas ma sain siiani pannkoogid tehtud, ilmselt pole need mingid koogid olnud. õhku jääb aga küsimus, kas see õli ikka ise kookide külge ka keerab või? no lisaks neile küsimustele, et mis õli see üldse on ja kui suur pakend see on.. aga need on nõrgad küsimused muidugi 🙂
(tänud M.-le viite eest!)

öösse kadunud õhtu

öösel, mingil hetkel tuntavalt peale südaööd, istusin ma ühes kaasaegses kultuurimekas nahkdiivanil, ümber mürtsus üldse-mitte-diskomuusika, käes luuleraamat alkoholist (mida ma hakkasin lugema tagantpoolt), ees suur tops mulliveega.
tänapäeva kultuurimekad, teadagi, on kahte sorti. kas uhked moodsad ehitised või vanad tehasehooned, hädapärast puhtaks nühitud, värv laiguline ja õhk natuke läppunud. see oli viimast sorti ehitis.
ja ometi tundsin ma seal end oma pikas liibuvas pitskleidis ja kontsasaabastes täiesti sobivalt ja hästi, kogu maailm oli mu käes ning aeg seisis.
üks neid hetki, mida kog/un/eb harva.

***
kui see kutse tuli, sügasin ma tükk aega pead, et mida nüüd siis teha. olukord aga kujunes ettenägematult nii, et sain vastata, et jah, osalen, mina +1. sest no üksi, ma ei tea, ma küll tunnen mitmeid, aga ikkagi väga kaudselt..
positiivne oli see, et see kõik ei alanud kell 22 või 23, vaid täiesti mõistuspärasel kellaajal. eks see otsustas ka midagi. ning, ma ei pidanud tingimata ise kusagile minema, et haakuda. lihtsalt helistati, et jou, kuule, me oleme nüüd kohal, mispeale saapad jalga, mantel selga ja vaja minna vaid mõned sammud bussini.
nojaa, nagu filmis, ütleks.
lahkelt pakuti veel viimaseid suupisteid ja olemasolevast joogist sai ise valida.
edasi, teisi peale haarama.

***
seal söögikohas ma ei olnud varem käinud.
no logistiline error lihtsalt ning pole vajadust ka.
aga korra juba seal, ei olnud küll mingit soovi lahkuda. seda enam, et süüa oli ohtralt. ning see kana-mandariini-viinamarjasalat.. oh..
grupipildist hiilisin ma osavalt eemale. isegi ei tea, miks.
bussi tagasi minnes võtsin ühe kaasapandud toidukarbikese oma kätte. et enam ei juhtuks nii, nagu enne, kus suurim laud oli toidust üsna lage.

***
karu pildiga viin, nimega Puškin, jääfiltreeritud, nagu ütleb info sildil. eiei, mina seda ei joonud.
istusin kõrvuti I.-ga, kes oli seda igatahes juba tarbinud, kohe sealsamas on ka A. mingil arusaamatul (aga kas peab kõigest aru saama?) põhjusel läheb arutelu sellele, et mis on siis jääfiltreeritud ja mida see annab.
‘jää sulab ja lahjendab viina ära’
no tõesti, joogi kanguseks on number 37, mitte harjumustpäraselt nähtav 40.
sellele järeldusele jõuame ka, et see filtreerimine ei jäta seda viina loomulikult külmaks 😛 soe oli, noh.
edasi kisub jutt sümboolikasse.
‘karu, karu sümboliseerib sellist teatavat tugevust, kindlust, jõulisust’
‘ühtlasi viitab Venemaale’
‘.. kui just mitte Ruhnule..’
‘ja see nimi, Puškin, no see näitab ju kultuursust..’
‘mhmh, intelligentsi ikka, veidi romantikat..’
selle viinaga on siis niimoodi 😛

***
mul ei olnud aimugi, et keset ööd on Tallinnas mingi ööelu ka.
ometi on ööklubisse sissesaamine füüsiliselt raske. piletid on meil olemas, võiks ju lihtsalt minna, aga ei mahu. eriti nõme on see, et seal garderoobi juures pole ka õieti ruumi. oeh.
vaatan ringi nagu kuult tulnud ja põgenen veidi kinnisematesse tagaruumidesse, kus on meile kohad reserveeritud. seal on natukenegi vähem rahvast ja natukenegi vähem tümakat. imekombel õnnestub isegi vestelda.
muusika, mis sinna siiski kostab, on jupi vürra õudsam, kui ma arvasin. kuidagi naiivselt olin arvanud, et popi ööklubi muusika on ikka arenenud kusagile. oh ei..
kui mul õnnestub lõpuks tualetti tungida, takseerib üks noorem naisterahvas mind (tõesti, ju ma olin seal nagu mammut) ning küsib, kas mul on punast huulepulka. löön käega ja laenan talle. nagunii ei kuluta ma seda ilmselt oma elu jooksul ära.

***
mingil hetkel teatab M. (ehk +1), et läheks nüüd tema üritusele.
see oli juba varem jutuks, et tal on mngi alternatiivüritus ja olime kokku leppinud, et me ei pea tingimata kogu õhtut koos veetma, kumbki võib suvalisel hetkel otsustada mingi muu koha kasuks kui teine.
ilmselgelt aga oli ööklubi selle paari tunniga end ammendanud, kojuminekuvõimalust hetkes ei olnud ning otsus tuli kergelt.
ööklubist välja trügimine ei olnud (hoolimata ogarast kellaajast) lihtsam, kui sinna sisse trügimine.
mõne aja pärast olingi selles kaasaegses kultuurimekas, nahkdiivanil, ümber mürtsus üldse-mitte-diskomuusika, käes luuleraamat alkoholist (mida ma hakkasin lugema tagantpoolt), ees suur tops mulliveega.

***
saapaid ära võttes üllatusin, ma olin käinud nendega rohkem, kui kunagi varem ning see oli osutunud märksa võimalikumaks, kui ma arvanud olin.
sel hetkel, kui ma kleidi päriselt ära võtsin, ei meenunud mulle (ega ei meenu praegugi), millal ma viimati sellisel kellaajal veel üleval olin. küll meenus päris mitu korda, kui ma sellisel kellaajal juba üleval olin.
aga nii harva võib ju?
sukki jalast ära kiskudes üritasin mällu suruda, et peab ostma õhukesi musti sukkpükse. kuigi teatud mõttes on sukad oluliselt mugavamad küll. ja hea, et need olemas olid.

***
ma ei ole ise ka kindel, mida ma sellest nägin unes ja mis oli päriselt.
aga seda imelist tunnet, seal, kusagil, tabamatus, see oli.

kaduneljapäev. inspiratsioon.

sel õhtul sain ma järjekordse paberi, lisamaks CV-sse. paber, mis ei näita mind. aga ometi..

‘finantseerimisallikas: lotovõit’
‘haha, mulle meeldiks ka selline rahaallikas’, ütles TU. UO suhtus sellessse, kui mõttemängu, millega antud hetkes tegu ongi.
ma sain vähem, kui arvasin. aga sain. kasvõi mingid raamidki. pluss selle, et sõnastasin ära. kontseptsioon, juunõu. kuus korda kaks korda kolm tundi. ärge öelge, et ajal ei ole hinda.
(ja ma tahan neid toole, mis pagana moodi ma saan need toolid siia 250km kauguselt põhjast, erinevatest punktidest? väike maa, onju? vähemalt näiliselt.)

vastalanud kaduneljapäev. kas see, mis nüüd teha, on kaduv? või siis pigem mitte? sest kui ma täna koristan, siis ikka selleks, et niipea mustust ei tuleks majja? ehk et täna tehtu on jääv, uskus ju vanarahvas.
(‘kirjutage viimati loetud teosest välja vanad sõnad’, oli üks ülesanne abituuriumi emakeeles. tol hetkel ei saanud ma postiivset hinnet selliste sõnade eest nagu ‘kala’ ja ‘meri’. sõnastage paremini, ausalt!)

‘tšau, kuule, selline küsimus..’, alustab A.
natuke peale seda, kui M. on liinilt kadunud ja ma olen end hetke kogenud. mõned asjad lihtsalt ei libise jälgi jätmata mööda teflonit alla.
on öö. ma mõtlen voodile.

. o O ( mida ta nüüd minust tahab? )

ideevälgatus, mingid mõttekesed, veidi tegevustki juba. super! mina ei oska luua realistlikke ideid, küll aga haakun sobivatega. mõte hakkab jooksma. oo, turundus, ma tunnen sind, kuigi mul ei ole suurt praktikat.
spontaanne ajurünnak.

vahelepõige:

ma teen 50% oma elust vabatahtlikke asju ja see kajastub juba elukvaliteedis. ja mitte hästi.
et jah, ju ma tasun siiani veel karmavõlga. küll kunagi hakkan saama ka 🙂

who cares?

äkki avastame, et kõike on vaja kohe homme. oot, aga homme ongi juba täna??
‘rahulikult on vaja võtta’, ütleb A. mulle, kes ma tirin ka teisi maa peale?
aga kui sisuliselt ei olegi aega? kui asi nr 1 on vaja teha nagu umbes KOHE homme ja asi number 2 ka peaaegu kohe? mis ei tähenda, et A. ei võiks oma kitsas tsoonis rahulikult võtta. no vähemalt nädala.. nädalaga võib palju jõuda.

öös on asju. kaduneljapäev annab lootust.
ma armastan inimesi, kes mind äratavad. või kellega ma saan särada.
ma ei tunne teid alati kohe ära.

minu viis tänast senti

— lähevad Maaja Kallastile. mulle ei sobi üldse mitte kõik, mis ta kirjutab, oh ei. aga samas on tema jutus väga palju terasid.
tsiteerin teda novembrikuisest Tiiust:

Aga tibud? Need armsad kollased kerad ei tea, kuidas käituda. Viimase kümne aastaga pole mul õnnestunud viibida kontserdil, restoranis, rannas, kirikus ega mujal nii, et armsad tibukesed seal ei karjuks, lärmaks või lausa sigatseks.

/–/

Ma ei mõista, miks peavad pensionärid bussis end koolist tulevate laste ja töölt naasvate väsinud noorte peal välja elama, kui nood ei märka neile kohe istet pakkuda?

(need, kes mind tunnevad, teavad juba ammu, et ma ei heldi igasuguste tibude peale lihtsalt seepärast, et nad on tibud. pigem vastupidi)

päevamaastikud

***
autod jäid vöötraja juures seisma, kontrollisin veel teise raja üle ja astusin teele, ilma, et oleks esimesele rajale vaadanud. uduvihm pritsis näkku.
napilt nina alt vihises mööda jalgrattur. seekord läks õnneks. mõlemil.
autod seisid, kuni ma ohutult üle tee olin.

***
‘kus sa nüüd siis oled, hakkame liikuma!’, helistan meeskolleegile nõudlikult oma tööpäeva lõppedes.
kontor irvitab. ‘te nagu käiksite ikka’, muigab naiskolleeg.
mina ei tea midagi. tähendab, tean, meeskolleegil on naine ja elu. aga mis nad siis norivad?
‘millal sa hommikul tööle tuled, äkki ma võtan peale?’, küsitakse mult ukse all.

***
peavalu.
lähen lootusrikkalt hambaarstile – see peaks küll peavalu ära peletama ju. suurem valu ometi. ma ei lase isegi süsti teha.
tühjagi. väljun endiselt valutava pea ja kaasaantud tabletiga.
peavalu asemel sain lahti rahast.

***
avan poes rahakoti ja mingi pisike vidin lendab põrandale. nuputan, mis see olla võiks, põrandat vaadates ei taba midagi tuttavat.
rahakotti uuesti sulgedes selgub, et trukk on eest lennanud.
kas peaks seda võtma vihjena, et mul ei ole rahakotti vaja? midagi sinna panna (peale kliendikaartide) ju nagunii ei ole.

***
kontrollin mulle tudengite poolt saadetud tööd arvestuse saamiseks. loen läbi ja viskan aeg-ajalt mõne lause interneti otsingutesse.
tase on tõusnud.
nüüd nad mitte ainult lihtsalt ei kopeeri tekste, vaid kopeerivad koos kirjavigadega.

***
tänane päev pidanuks sisaldama ohtralt õmblusmasinat, kangast, niiti ja kõike juurdekuuluvat.
selle asemel on aeg maas ning mina ei kiirusta seda sealt üles korjama.
isegi vihm ei morjenda enam.
ma ei tee midagi. isegi ei puhka.

***

lauamaastik kohvišokolaadiga

jaanalinnuefekt

saaks ükskord kuidagi välja puhata, kohe mitu päeva juttis mitte midagi teha. iseasi, kas ma seda ka suudan :O ilmselt mitte. aga unistada ju võib? 🙂
vahel mõtlen, et oleks selline päikesevalguslamp, mida iga päev pooltunnike kasutada, oleks vist ka parem. elu poolhämaras.. ei ole ikka normaalne.
ootan lund, jälle lund, sellist, mida ikka on, nii, et ei muutuks siin linnas kohe mustaks ja ei sulaks ära. siis on ka valgem ja mõnusam. see lumine reedeõhtu 10 päeva tagasi oli nii helge ja mõnus, linn oli valgust täis 🙂

muidugi, telefon hakkab ka rohkem jamama just siis, kui niigi ei ole kõige helgem finantsolukord. eks siis tuleb downgradeda, mis seal ikka. kuigi on teatud asjad, millest loobuda ei tahaks.
ah, paistab.
asjadel on kalduvus kuidagi laheneda.
peamine on mitte klammerduda.
jaanalinnuefekt.

aeg puhkamisekski on olemas, mina ise ei võta seda, vaid täidan muuga. mis on ka puhkus, mingit teist pidi.

tagasivaade

P.S. kui mind telefonis kätte ei saa, nt kutsub ja siis hakkab andma kinnist või maitea, mida täpselt kuulda on, siis jooksis kokku. eksole.