tihe nädalavahetus on olnud. ei mingit niisama vedelemist. ja, peab mainima, ei ühtegi tooli. tegevus toimus pigem igal pool väljas. eriti eile, hommikust peale. pikad jalutuskäigud punktide vahel.
eilne teatrielamus oli Vilde-teatri ‘Maria-eri’, sedapuhku olid nad Tallinnas kohal ja muidugi kasutasin võimaluse ära, seda enam, et üks osalistest on tuttav.
tükk oli üllatavalt mitmekihiline ja keerukas. ma ei ole küll mingi teatrispets, aga minu meelest näitlejate töö oli väga heal tasemel. no seda tükki arvestades.. tõesti, seda ei saa tööle ju, kui ei ole piisavalt häid näitlejaid.
sisu .. nojaa, kirjeldus ei ole vale, aga seda, mida ma nägin, ei oleks küll osanud oodata. ütleks, et üpris ettenägematu sisu. ning lõpuni jääb arusaamatuks, mis õieti on mis: milline osa oleks nagu reaalsus ja milline mitte. kuigi tegelikult ongi kõik näidend. aga see kummitab mind siiani.
ning, ei saa salata, asja tuum, mida ehk oleks võinud veidi rohkem rõhutada, oli mullegi hetkes täitsa sobiv. oma valikutes ja suhtumistes oleme vabad, enamuse muresid-koormaid tekitame omale ise.
õhtusele sünnipäevale leidsin kohalikust väikepoest läikivad (millegagi ülepritsitud?) roosid. vanem vene müüja küll teatas kärmelt, et ärgu ma neid nüüd küll võtku, aga kuna oli suurem pidu, kuhu üldse lilli ei soovitud, läksin seekord sellised show-elemendi peale välja.
süüa, palju häid tuttavaid, tantsugi. kaasaelamine kassidele. džinn ja toonik – millal ma viimati seda tarbisin?
kompliment nagu päeval nähtud näidendist – oot, mida sa sellega silmas pead, kas ma muidu siis.. ? :O (jajah, ma tean, et seda mõeldi hästi, aga ei saa norimata ju jätta)
õhtul hiljem, väsinult, rahulikumas meeleolus, taban korraga, et taustaks on Kieslowski Blue. lõppemas, nii et saan rahus kuulata hoopis muud juttu. aga jah, taas üks suurepärane muusika (seekord kreekakeelsele) liturgilisele tekstile, mille ajal mu niigi unine tähelepanu veidi hajub.
tekstist veel, selleks on katked Armastuse ülemlaulust Korintose raamatust, 1., 2., 4., 7., 8. ja 13., nii palju, kui ma tean (aga võin eksida).
pühapäevahommik kulgeb mingis paralleelmaailmas.
‘ma ei ole mingi korralik koduperenaine’, jättes lisamata, et ‘võtke või jätke’.
kotike aksessuaaridega, Värska pudel piimaga ja aknast aegajalt sissepiiluv päike.
‘kui ma mõtlen su vanuse peale ja vaatan sind.. siis ei taha uskuda..’
tegelikult oleksin pidanud ma alustama reedeõhtusest juustust.
