oeh. viimased ajad on taas tekitanud küsimuse, et kuhu kaovad aeg ja raha ning kust tulevad tolm ja kassikarvad? :O
muidugi käib see kõik periooditi. aga ikkagi!
viimati jäi asi metsa juurde.
peale metsa oli tegemist kingitusega lapse õpetajale, seda jagus kohe veidi pikemaks. kui ikka igapäevaselt ei tee, siis võtab kõik aega ometi.
reede õhtul oli T.-ga ‘Suur Gatsby‘. ma ei tea, selline film, mis ei jätnud mingeid emotsioone. kuigi pidanuks ju? minu meelest oleks seda saanud sisuliselt paremini teha, aga ilmselt see ei olnud eesmärk. ja 3d ka nagu ei õigustanud end minu meelest.
pärast näkitsesime Olümpsis süüa-juua.
see oli veel see imelik päev, et kodus vaatasin, et peaks lausa soojema mantli panema, aga panin ikka õhukese, lihtsalt jaki ka alla. no ja linnas oli jumala suvi. tagasi sõites sama asi – äkitselt liikusin suvest paksu külma udu sisse.
laupäev oli ilus. lisaks hulgale ajale fotolaboris sai veel hulgem aeg veedetud Pelgulinna päeval. laps leidis sealt oma koolivennad üles ja siis neil jagus seal tegemist pikemaks. Peeteli kiriku tornist sai piirkonnale pilk peale heidetud ja koolidirektori retrobussiga lühiekskursioonil käidud.
õhtul hiljem oli veel jalutuskäik kohalikes (Kopli ja Kase) parkides ning meeldiv õhtupoolik küla peal. algselt oli küll üks kaugem sünnipäev plaanis, kuid selle jaoks ei jagunud (teatud põhjustel) energiat sedapuhku.
pühapäev oli pilvealune, kuid läksime lapsega ikkagi pärandiaasta raames toimunud Paljassaare rattaekskursioonile. ma pole seal saartel põhjalikumalt käinud vist ligi kümmekond aastat, hämmastav, kui kinni kasvanud kõik ikkagi oli selle ajaga.
natuke teadmisi sain juurde, natuke vihma saime ka. maru tuuline oli. kodust välja sõites ei tundunudki nii hull, aga kohati oli ikka päris ilge.
piknik jäi ära, sest just lõpupoole hakkas taevast midagi tilkuma.
õhtul oli sofasurfar ja telekast Kariibi mere piraadid, nii et Kuriteo viimase episoodi nägemiseks käisin seda küla peal vaatamas.
teisipäeval oli taas kinokultuur, sedapuhku Almodovari uus teos ‘Olen nii elevil‘. ma ei tea, seal oli häid kohti küll, aga neid meestevahelisi alla-vöö-asju oli samas häirivalt palju. ma ei arva, et ma olen selle koha pealt kuidagi väga tundlik või midagi, kuid seekord viskas kohati üle. samas see tants, oh appike, ma ikka naersin suht kogu aja!
muide, mingid liinid ja lugu olid selles filmis mu meelest tugevamad kui Gatsbys.
kolmapäev oli Pakri-päev. muidugi, hommikul lõpetasin veel õpetaja kinki, siis ei jõudnud enne lõunat autole järgi, nii et sain selle hiljem, kui plaanitud.. mispeale ma ei jõudnud metsast toodud kullerkupupuhmast enne väljasõitu vanemate juurde viia..
nii et jah, ootasin kusagil kontorimaja ees autot, marssisin mööda asfalti edasi-tagasi ja kuulasin klappides röökivat Metallicat, omal juhe kohutavalt koos.
ja siis hakkasid asjad korraga kokku jooksma. selgus, et inimesele, kelle ma pidin peale võtma, sobiski see autoaeg imehästi ja sisuliselt me kumbki ei pidanud teise järel ootama. poeskäik kulges väga meeldivalt, arvestades, et see toimus võõra inimesega. linnast väljasõit oli sujuv ja jäi aega ka tee peale lõunatada-kohvi juua. nii et kui sadamasse jõudsime, oli juba täitsa hea olla.
Väike-Pakri – ega me seal väga palju ringi patseerida jõudnudki. alustuseks väike piknik ja jutuloba, siis veidi kooserdamist. vägevaim emotsioon oli see piibelehelõhn. no täiesti müstika, millised piibeleheväljad seal olid. segamini anemoonidega. kalmistul iiriseid ka sekka. no ja seda väikest lillat levinud käpalist. müstika! selline loodus ja rahu, ometi suur Paldiski sadam ja tuulepark kohe üle mere.
helistasin veel lapse klassivenna emale, kes arvas, et kui vaja, siis ta ostab mu lapsele ka neljapäevaks lilled ära. aga no mida seal osta, kui ma olen piibelehtedesse uppumas!
niipeal, kui vari meie platsile langes, olid muidugi sääsed platsis. aga veidike pidasime veel vastu.
ümberringi keerutas kohati mingeid tumedaid pilvi, kuid meie ei saanud mingit sadu. samas andis see teatud huvitavat tausa sellele reisile – ning ka ilusaid vaateid.
tagasi üle mere lennates (sinkavonka, et põnevam oleks) oli loojangueelne taevas ka täiesti võimatult ilus.
vihm tuli alles Vasalemma-Keila vahel.
kullerkupp jõudis sihtkohta tund enne südaööd.
järgnev tööpäev oli väga väsitav.
reede oli ootamatu vaba päev. no arvasin muidugi, et selline tühi päev tuleb. aga nii palju siis sellest 😛
hommikul sain auto, kella ühe ajal liikusin kodust ära, esialgu mitte kaugele. mingi kummaline äike sai veedetud siseruumides..
ja siis sai otsustatud, et paras aeg on OKOsse sööma minna. tegelikult oleks meelsasti ümbruskonnas ringi ka vaadanud, kuid teatavad ajaraamid olid ees. nii et ainult söök-jook. väljas, varju all. saime päikest ja natuke vihma ka – aga nagu öeldud, varju all. ning head sööki 🙂
selgus, et suvemenüü on teist päeva ja meie teenindaja oli esimest päeva. rahvast aga väga ei olnud. kogemus endiselt positiivne 🙂
no ja kui koju jõudsin, oli T. jätnud sõna, et saaks ehk kokku. mis seal ikka, lapsele natuke süüa ja kihutasin linna taas. linnast tulime T.-ga jälle koju kaamera järgi, sest tal oli mingi pildisoov – ja siis Piritale pilti tegema. kuidagi jälle vedas, vihma ei saanud me üldse.
sel päeval sattusin kaks korda Smuuli xx-Maximasse ka 😛 teine kord veel tuttavatega samasse kassasabasse. ning mind pani imestama kassiir, kes pika tööpäeva lõpus suutis meiega nii mõnus-sõbralik olla ja suhelda.
õhtu oli sume ning ei raatsinud koju minna, nii käisime veel Jussi Õlletoas. alkovaba siider siis mulle. ning ootamatu tore telefonikõne.
laupäevaks oli kutsutud hobuste juurde taas, seekord lausa hobuse selga. laps ei tahtnud kaasa tulla, nii et jäi koju ja mina natuke muresse, et mis temaga siis nüüd saab – aga ta suutis oma päeva kenasti ja suures osas õues ära sisustada.
mina ka.
väikeste peatustega liikusin kohale, seal kulus veel hulk aega, et kaks hobust ette valmistada ja siis võtsime retke ette. sõbranna ise jala, mis oli vähemalt mulle julgustuseks. no et kui ma ikka enam ei suuda-jaksa või hobune tabab ära, et ma tegelikult ei oska väga, siis a) ta saab hobusega tegeleda b) ma võin ka julgelt jalameheks hakata. reaalsus oli aga see, et enamuse sellest 2,5 tunnist ma siiski olin hobuse seljas. ja retke sihtpunkt oli seesama liivarand, mida eelmisel päeval OKOst vaadatud sai.
põlved olid küll pärast kanged ja olgem ausad, mingid reielihased annavad siiani tunda.. aga tore oli, tõesti! meelsasti lähen veel.
eelmise päeva üllatuskõne tegin tagasi 😛
õhtu otsustasin seekord viisakalt kodus veeta, sest laps juba heitis mulle ette, et mind üldse õhtuti enam ei ole. ma ei tea, no nii hull ka nüüd pole ometi.. aga olgu. nii et sedapuhku tuldi mulle külla.
pühapäev, oo kena suvi!
osa päevast kulus vanemate juures, siis käisime läbi paarist poest ning võtsime lohed ja suundusime Paljassaarde. teine pool seltskonda liitus ka varsti, pirukate ja lihapallidega 🙂
suur lohe tõmbas küll kenasti, väikest ei saanud hästi üles – aga kui sai, siis püsis. ma ei saanudki aru, kas tuul oli tolle jaoks liiga tugev või vastupidi. igatahes said kõik käe edukalt valgeks. müstiline vaadata, kuidas inimene, kes esimest korda sellise asjaga tegeleb, umbes kolmandal katsel saab lohe üles ja toimetabki peaaegu nagu päris.
no aga siis toimetasid poisid omaette ja kui ma läksin vaatama, miks see lohe ikka nüüd äkitselt maha prantsatab kogu aeg, avastasin, et ühe poole tiivatõstuk on kadunud. no ja seda varrast sealt rohu seest leida.. oeh.. kurb-kurb. eestis on varuosadega ka kehvasti, aga kuna uut lohet hetkel lubada ei saa, sisi tuleb midagi välja mõelda..
ning siis selgus, et oops, ma juba peangi auto ära viima!
siiski, hiljem sai veel Rannamõisa ja Suurupi panka taasavastatud. viimasel kusjuures oli hämmastav vaikus. selles mõttes, et ma mäletan, et seal on alati olnud mitu masinat, seekord aga ei olnud peale meie kedagi.
ja nüüd olengi umbes järjele saanud.
emotsioone väga ei mahtunud siia kirjutama 🙂
