|
You Are 55% Selfish |
 You are quite balanced. You are able to compromise when it’s in the best interests of those involved. But you’re no pushover. If something is important to you, you’ll get it! |
kuulge teate, ma ei usu seda. raudselt olen isekam, kui see test näitab. ma pole ju mingi leebeke ometigi!
vastuhommikune unenägu oli kollane.
läksin külla ühele tuttavale, kelle elamine mind alati lohutab (see on kordades rohkem segamini kui mul, kuigi see tundub esmapilgul üsna võimatu). korraga oli tuba tühi, hele, sisusatud uue mööbliga, mäletan oma imestust, kui üle toakse vaatasin, see ei saa ju olla!, laual oli väga äge kollasekirju klaviatuur ja ka arvutikasti esipaneel oli kollane. tabasin, et seinadki on kollased ja värsked, põrandal uus hele laminaat ja isegi tavapärast suitsukõhna ei olnud toas.
aga et asi poleks liiga reaalne, oli tuba oma kujult nagu peegeldpildis. vaid aken on õiges kohas.
ma pole tegelikult seal külas käinud üsna mitu aastat.
siis tuli värskelt ärganud laps ja ..
on päevi, mil kõik veereb nagu kera, kõrvalepõikeid pole ja asjad lähevad, nii, nagu peavad. või nii, et ei tekita igatahes mu liikumises mingeid olulisi häireid. kõik on rutiinne, kõik sujub. aga võibolla ei mõtle ma noil päevil lihtsalt, vaid lasen endal veereda, nii nagu just välja kukub.
mõnel teisel päeval aga kuhjub korraga ümberringi ja sisse tuhat erinevat asja, mis ei lasegi veereda. küll lükkab seestpoolt midagi, küll on väljaspool mõjusid. mõnda otsiks nagu ise. minevikku, tulevikku, olevikku. ajad ja ruumid segunevad, ma püüan orienteeruda ja põrkan kogu aeg kusagile vastu ja ei teagi, kuhu suunas liikuda. või et üldsuuna leiad üles, aga nüansid on lahtised. lõpuks suudan hädavaevu õhtusse ära veereda – ja ei oskagi korraga enam kusagile minna. ootamatult on kõik taas harjumuspäraselt tühi. see ajab uuesti segadusse..
ja mõni asi läheb vahel ikka veel rohkem hinge, kui tahaks.
mida ma võin siis siin kirjutada, mis on piisavalt peenetundeline ja ei riiva mu lugejaid?
lapse haigusest ja mu murest loesti välja asju, mida seal polnud (hea küll, ma ei täpsustanud, mis oli).
on asju, mida keelab kirjutada mu oma sisemine pidur. on asju, mida keelab kirjutada mu teadmine tuttavatest, kes siin lugemas käivad. on asju, mida ma ei kirjuta veel mitmel muul põhjusel.
paras aeg oleks vihaga öelda, et ma ei kirjuta siis üldse. aga keda see ikka ähvardaks, peale mu iseenda?
mida teha, et saaks mõnel hommikul segamatult magada nii kaua, kui just und jagub?
jah, magada mujal kui laps. seejuures mitte koolis. ma ei saa ju ca kord nädalas last ära saata kusagile. tore, kui kord kuus õnnestub. mingis mõttes on see aga lapse suhtes ju ebaaus ja minust isekas.
vastus, et ma võiks minna kell 9 lapsega koos magama, ei ole õige, sest äratus tuleks ikka lapse või kella peale. ‘oma aega’ poleks siis ka üldse. või kas peakski? (millal oli minu ema ‘oma aeg’? sest tema läks magama umbes koos meiega ja ärkas enne meid. aah, ma olen vist nõrk lihtsalt)
kodustest füüsikaülesannetest tegin ise ära umbes pooled, üks nendest polnud kohe päris kindlasti õigesti lahendatud ka.
eile õhtul – täna hommikul kirjutati töid umbes paari tudengi tehtud tööde pealt ümber. võtsin ka ette, koos konspektiga, kirjutasin ära oma ülesanded, paar tükki veel, millest aru sai ja.. mingi hulk jäi tegemata. sest ma ei suutnud tuimalt maha kirjutada, mõtlemata, kust midagi tuleb. ning mingist hulgast lahendustest ma ei saanud lihtsalt aru. seal puudusid seosed nii meie konspektiga kui nende käsiraamatutega, mis mul olemas on. sest need, mis ma ikkagi võtsin tehtud töö pealt, ei kirjutanud ma ju ka lihtsalt maha, vaid tegin muutuseid sisse (no seal oli mõni asi kuidagi seosetu või igatahes ma suutsin teistmoodi seostada).
täitsa totter, onju? see peab ikka mingi kiiks olema, mis ei lase lihtsalt niimoodi teha. teeb elu keerulisemaks ju?
/ma ei nori kiitust, ausõna. ma juurdlen, et mis pagan see ikkagi on, et ma ei pannud tuimalt kõike lihtsalt kirja/
täna öösel oli palju ja segaseid unenägusid. äratus oli ka täpselt poole pealt. tolles unenäos käis mingi asja organiseerimine, mingi kamm oli mingite särkidega (et kellele milline; aga milleks üldse, seda ma ei mäleta), minu meelest läks asi nõmedaks kätte ära ja ma otsustasin sellest pundist nö välja astuda. ärkamise momendil paiskasin ühele heledas ppükskostüümis tütarlapsele tõde näkku 😛
mõned tunnid enne – aga see võis olla ka kõigest mõned sekundid ju, aeg unenägudes polegi lineaarne – nägin igatahes mingit võidusõiduasja, mingi karm action käis. mu Räpina pinginaaber igatahes sõitis millegagi, mis meenutas külgkorviga mootorratast, aga ei olnud seda mitte. sest külgkorvis olev tütarlaps (kes oli ka mu tuttav, aga vot hetkel ei löö ette, kes; samas võis see olla unenäoline tuttav ainult) oli nagu mingi toru sees pikali, pea eespool. bhh. ja siis oli seal veel mingi F1 mees, näo järgi meentuas kõige rohkem Alonsot, aga mingi teise nimega (kusjuures F1 sarjas ei ole ühtegi nime, mis meenutaks mu uneäonime) ja igatahes oli hästi kuulus, aga minu meelest ta nagu pigem koperdas jalus. vormeli mootor ütles üles või midagi (noh, nagu ikka eksole 😉
aga see on ikkagi kummaline, et isegi kui kell ajab poole une pealt üles, siis järgmisel hetkel on see uni ikkagi meelest läinud, jääb ainult kella helisemise hetkel olnud pilt. ja unes on kõik alati reaalne, nagu päris, isegi kui on absurdne. sa tunned inimesi, keda sa tegelikult ei tunne, su unes on koos inimesed, kes iial seal ei saaks olla – ja kui midagi väga ei meeldi, saad end sealt välja lülitada.
voodist välja ronides on päris tore, kui keegi vähemalt virutaalseltki sulle kohvi pakub 🙂 (sest muidu pean ma ju iga jumala päev ise seda tegema, kohvi siis, mitte pakkuma)
Mälu sügavamad sopid on kasulik tuulutamata jätta. Sealt võib ootamatult sadada välja liiga palju asju, mida tahaks unustada. Algul kukub üks, siis robinal teised takkajärgi. No kellele seda vaja on?
Ma ei kahetse asju, mida ma teinud olen, enamasti. Aga ma tahaks unustada nii mõndagi. Mälu suurpuhastus, onju?
Ainult et siis poleks ma see kes ma olen. Sest ilma mälestuseteta poleks mul nende mälestustega seotud kogemusi. Ja mis siis minust alles oleks?
* parafraas Ine Viidingu 1988a ilmunud raamatu “Sa tead ainult küsimärki” pealkirjast
aegajalt ikka satud nende kummaliste netitestide otsa, kus üritatakse paari küsimusega sind paika panna..
vähemalt on natuke lõbus 🙂
btw, ma ise enamvähem tean, mis punktid on siin valed.. aga ma ei ütle.
|
The Keys to Your Heart |
 You are attracted to those who have a split personality – cold as ice on the outside but hot as fire in the heart. In love, you feel the most alive when things are straight-forward, and you’re told that you’re loved. You’d like to your lover to think you are stylish and alluring. You would be forced to break up with someone who was ruthless, cold-blooded, and sarcastic. Your ideal relationship is comforting. You crave a relationship where you always feel warmth and love. Your risk of cheating is zero. You care about society and morality. You would never break a commitment. You think of marriage something you’ve always wanted… though you haven’t really thought about it. In this moment, you think of love as something you thirst for. You’ll do anything for love, but you won’t fall for it easily. |
peale lühikest ööd on hea lapsega koos lõunaund magada.
järgmisel õhtul mõjub aga lõunauni omakorda ja öö ei taha kuidagi alata. nii venivad jutud netis pikemaks kui arvaks, täiskuu särab aknasse ja uni ei tule ega ei tule. mõnes öös võiks aeg peatuda.
aga kell käib oma rada ja praktiline pool minus ütleb, et tööl ei saa lõunat magada ning lõpuks peab ju ikka voodisse minema. võtan 2 paledrjanitabletti ja saan sügava, unenägudeta öö.
hommik on ootamatult hall.