mul on poja ees paha ja piinlik.
eile õhtul tuli jutuks, et ma lähen vara hommikul kooli ära ja tema tahab mulle enne kalli teha. ma ütlesin, et okei, eks ma ajan ta üles. ma olin täitsa kindel ju, et ta ärkab kella 7 ringis, nagu viimasel ajal ikka.
aga eks eileõhtune külaskäik vist väsitas teda ja ta magas nii magusalt, et võitlesin tükk aega endaga. lõpuks jätsin ta magama.
kella 8 ajal ta helistas mulle ja oli väga kurb, et ma teda üles ei ajanud ja ta ei saanud mulle kalli teha. ma tundsin ennast selle peale kohutavalt kehvasti.
ma tunnen, et tegelikult olen ma teda sellega petnud ju. ta magas teadmises, et hommikul suhtleme. kuna tal on sünnist saati magamine siuke, tundlik teema olnud, siis mina eelistasin ta siiski magama jätta. aga see oli ilmselgelt vale otsus.
oeh 🙁
ma pean hoolikamalt läbi mõtlema, mida ma talle räägin sellistes olukordades. ma ei taha ju kellelegi asjatuid lootusi anda, eriti mitte oma pojale.
Rubriik: asjad minu sees
une näod vol. y
ma nägin täna öösel unes, et mu palgatõususoovi peale tehti mulle selgeks, et mida ma ometi loodan ja ma otsustasin säästukasse kassiiriks minna. detaile ma ei mäleta.
issand-issand!
une hägusal piiril
nagu ikka. vahetult enne uinumist on pea täis geniaalseid mõtteid, mis on nii selged ja meeldejäävad. loomulikult ei pane neid kusagile kirja ja loomulikult on hommikuks need läinud.
on hommikuid, mil õhtul mõranenud maailm ei ole paranenud.
on hommikuid, mil taipad, et see polegi mõranenud eelmisel õhtul, vaid palju-palju õhtuid tagasi.
une näod vol. x
kiire ja intensiivne uneperiood.
ma olin kooli minemas, ma olin rongijaamas ja avastasin korraga, et mul pole pooli asju kaasas. tormasin nendele järgi, aga see polnudki kodu, vaid mingi kohvik. miskipärast olid mul mingid asjad seal. ja miskipärast võttis keegi mees just siis, kui ma sinna sisenesin, mu mobiiltelefoni ja virutas selle hooga maha. tükid lendasid, aga imekombel jäi tööle. midagi sebisin ma seal veel ja nägin mingeid grupiõdesid, kes ütlesid, et nendega saab kooli. siis tuli mulle meelde helistada sellele, kellega pidin rongijaamas kokku saama ja ta ütles, et me ei pidanudki rongiga minema.
miskit ma sebisin veel, igatahes sõitsid tüdrukud ka ära ja ma teadsin, et see eksam jääb mul tegemata.
siis ärkasin ma jälle.
***
mõne asja* hind olen mina ise.
* asi ei tähenda siin materiaalset väärtust
minevikupäev
tänaöistes unenägudes olid mingid inimesed minevikust. suvalised, kolleegid või ülemused. ma nagu läksin tööle kuskile, mis otsapidi allus ühele mu endisele töökohale ja ühel endiselt (mees)ülemusel oli kuidagi liigagi hea meel, et ma jälle tema alluvuses töötan. tjah.
trammis sõites tuli meelde elu enne last. et mis probleemid siis olid ja mille peale raha kulus ja üleüldse. kuidas on muutunud need majad ja kogu linn selle ajaga.
lõuna ajal vaatasin aknast välja. inimesed, bussid, trammid, autod, langev lumi. ja meenus paar muud seika kusagilt minevikust. rõõmsad hetked, nukrad hetked. foto lapsest minu süles veebruari pärastlõuna soojas valguses. ja veel muud. ja veel kibenukrat muud.
mõnes päevas on rohkem minevikku kui olevikku või tulevikku.
kergelt uimane pea on viimaste päevade kohustuslik koostisosa.
kohv (sigarettideta)
me istume, joome oma kohvi ja ma tunnen, et me oleme võõrad.
tegelikult ei olegi rohkem öelda. sellegipoolest me ütleme ja naeratamegi selle juures. ma ei tea ju, mida sina tunned ja mõtled. see polegi oluline. isegi kui midagi mu sees veel üritab seda oluliseks pidada, ei kao kusagile teadmine, et see on enesepettus.
ma jälgin hoolega oma liigutus, et sinuga juhuslikult mitte kokku puutuda. ei ole vaja.
lahkudes lubame, et peatselt jälle. ma tean, et ma ei istu sinuga enam kunagi.
elu keerab asju kummaliselt.
kadunud kutse, revisiting
öö kutsub mind Linna.
tänavavalgused, lumine asfalt, üksikud autod. kilomeetrid jalge all. pilvedelt peegelduv linnakuma. sihitu minek. otsides oma kohta. see kõik mida ma olen käinud kordi ja kordi. ajatu ja ruumitu. soolased pisarad, mis jäävad pidama enne näole jõudmist.
seda kohta ei ole kusagil seal. ma ei leia seda niimoodi.
laps nohiseb teises toas magada. mul ei ole valikuid.
koht on siin ja nurgake tühjust on täidetud.
ma tõrjun seda kutset, sest ma ei saa sellele järgneda.
sama reha
ma võiksin juba targem olla ju. ometi suudan ma ikka ja jälle asetada kedagi oma elus tähtsale kohale, aegajalt peaaegu endast ettegi. noh, et saada jälle vastu pükse sellega. arenemisvõimetu selle koha pealt vist?
see-eest paistab, et enamik teisi on selle koha pealt imeliselt arenenud ja suudavad suurepäraselt lähtuda ainult iseendast. kusjuures lähemal uurimisel selgub, et kunagi varem tavaliselt on olnud selles üks erand. jaaa. see läheb suurepäraselt sellesse teemasse, et igal (hea küll, on erandeid) mehel on olnud alati üks karm armastus. sest hiljem ta lihtsalt ei lasegi kedagi omale päris ligi. ükski õige mees ei saa haiget kaks korda. või veel rohkem.
võltsmacho.
tegelikult nõrkus.
helevalgesse
see on vist stressist, et ma olen jälle haigeks jäämas.
tuju on ka ära. tahaksin end ära peita kõige ja kõigi eest. ma ei jaksa. ma ei taha jaksata. ma ei taha pidada jaksata. emad ju peavad kõike. ma ei taha.
ma unistan heledast valgust täis toast, pehmete patjade ja tekkidega, kus ma saan päev läbi pikali olla kui tahan, värske õhk ja valgus hoovab tuppa, ma loen, seal on lõputult raamatuid. mingeid kohustusi pole. soovi korral võtan kapist süüa või valmistan midagi, ma ei tea, kust see kappi saab. värskeid puu- ja aedviljad, mul on sahtlis natuke okolaadi. ma saan oma lapsega mängida, aga ma ei pea tema eest hoolitsema rohkem, kui ma ise tahan. enamasti ma ju tahan.
ja ma ei pea mõtlema, kuidas teha seda, teist või kolmandat; kas ma jõuan, kas ma jaksan, kas ma oskan. sest sellega tegelevad teised ja mul ei ole kohustusi.
kuni ma ise valin teistpidi.
elu ei ole muinasjutt. ma elan oma elu ise.