Rubriik: asjad minu sees

unes olin sõitnud nagu Soome, aga tegelikult oli see Inglismaa. miskipärast pidin varahommikul võõra autoga seal sõitma minema, mingeid inimesi peale korjama ja nendega kuskile sõitma. aga ma ei saanudki täpselt aru, kust ma peaks nad peale korjama ja muidugi siis see valepoolne liiklus. ma olin peaaegu et paanikas, sest keegi teine ei vaevunud mulle seletama. üks imelikul kombel kaasas olnud sõpru rääkis mulle midagi Londoni poodidest, aga selle peale ma läksin veel rohkem närvi ja ütlesin, et ma olen siin enne käinud küll ja suudan poed üles leida kui vaja, aga et mul on vaja mingid inimesed hoopis kätte saada ja keegi ei ütle mulle isegi täpseid aadresse.
ähmaselt mõtlesin veel, et seal kuskil on üks inimene, kellele oleks kena helistada ja öelda, et ma viibin temaga ühes riigis – aga tegelikult on ta Soomes ja tegelikult ma ei helistaks talle.
mingid asjad olid enne ka, ähmased unemälestused, mis pole fikseerunud.
RM tuli ajas mind enne üles, kui ma liiklema pidin hakkama.
lähme temaga nüüd arstile. niidid välja võtta ja üle vaadata.

“lepime kokku, et kohe esimeste probleemide peale ei löö käega?”
suhe ei püsi iseenesest, vaid eeldabki tööd. mitte, et nüüd rühiks hullupööra, aga enda mugandamist ja kohandamist ning ka konkreetsemat lahendamistki aegajalt.
jama tekib siis, kui need pingutuse ja töötegemise hetked ei kattu. kui inimesed pingutavad erinevate asjade nimel. nii suhte sees kui suhtesse otseselt mittepuutuvates asjades. kui üldine siht ei ole päris sama. või on, aga vahendid selle saavutamiseks väga erinevad. või kui ühel saab jaks otsa ja teine ei oska või taha toetada ja jõudu anda. või kui inimesed muutuvad ja nö kasvavad lahku – aga kas see ei juhtu ka mitte siis, kui ei ole tegelikkut sidet? olgu see siis katkenud kusagil või algusest peale olematu olnud.
et oleks toimiv suhe, peab olema ka eraldi tugev. aga mitte jäik ja kange. sest igaühel on vahel tuge vaja. igaüks jaksab toetada, kui vaid soovib veidi. enesekindlus on üks baas.
mul jääb sellest aegajalt vajaka.
ja aegajalt olen ma lihtsalt egoist.

mul oli eile kohutavalt piinlik, kui Sinine rääkis, kuidas ta eelmine kord juba hakkas mulle külla tulema, kook ka valmis ja puha, ja siis luges mu blogist, et mul on kehv olla ja ma väga nagu ei tahagi külalisi. täiesti kohutav. sest ma võin ju viriseda, aga tegelikult tõstavad külalised mu tuju tavaliselt. isegi kui ma pärast olen väsinud ja kõik – aga see on teistmoodi.
nii et, kui ma olen külla kutsunud ja ikka üle ei helista miskit, siis ma igal juhul võtan vastu.
sest ma ei tahaks siin oma suud veelgi rohkem kinni hoida ju ka.
ja eilne 2007a vastlaõhtu oli tore, mul on hea meel, et nii vähe suppi järgi jäi 🙂 kahju, et kuklitega kitsas oli 😛

aegajalt ma mõtlen, et ‘homme hakkan tubliks’. targu ainult mõtlen – sest kui ma seda endale lubaksin, siis tekitaks see (mõttetuid?) sisepingeid. neid viimaseid on ju niigi piisavalt, vaja siis veel nii neid juurde tekitada.
mulle meenub mingi paari nädala tagune vestlus paari teise tibiga. sellest, kuidas ikka pidevalt käib mingi seesmine vaidlus ja kohustused (to-do list) mõlguvad meeles ka suvalistel mõttetutel ajahetkedel. ja mina väitsin, et mul on täitsa rahulikke hetki ka. mil ma ei vaidle ja to-do list ei mõlgu peas. ja et neid hetki on rohkem kui mõni sekund korraga 🙂
tegelikult ma tean, mul on see ka olnud ja muidugi on kohati siiani ka. aga ma trennin, et sellest lahti saada. sest mis mõte on mul tööl põdeda selle pärast, et kodus kraanikausis on mustad nõud? ma ei saa ju nagunii kohe midagi selles suhtes ette võtta. seega on mõistlik sellele mitte mõelda.
naistele on põdemine nagunii sisse programmeeritud ja me teeme seda nagunii. kes vähem, kes rohkem. päris vaba pole ilmselt ükski.
aga on ometi võimalik ära tabada neid hetki, kui mingi selline asjatu vaidlus iseendaga või suhteliselt mõttetu põdemist tekitav mõte pähe ronib. kui õigel hetkel neil sabast kinni saada, võib öelda ‘tsurr!’ ja lihtsalt keelduda nendega suhtlemast. vahel töötab päris kenasti.
aga mitte alati muidugi.
ma olen ise supernäide tegelikult. ma suudan hullupööra põdeda midaiganes. aga harjutamisest on kasu. ma enamasti ei püüa enam hüpata üle oma varju. ma olen leppinud, et ma olen laisk ja mugav (st, ei korista-triigi-pese nii tihti, kui ilus oleks). et ma ei kanna kostüüme, ei tee kolm korda päevas süüa (‘emme, sina oled ainus, kes lõunasööki ei tee!’, ütles mu laps eile. täna soojendasin talle eileõhtust suppi siis lõunaks, piinlik oli noh). et ma õpin üsna viimasel minutil, et mul enamasti ei ole vaba raha, et ma oskan olla nõudlik ja tujukas (ja leian, et mul on täielik õigus seda olla aegajalt) ja nii edasi ja edasi.
küllap tuttavad võivad seda listi täiendada vabalt.
siit ka see teema, et ma ei anna juba ammu uusaastalubadusi. suuremast ja väga oluliselst endaga leppimisest on möödas üle 10 aasta ja sellest ajast saati on see olukord aina paranenud.
aga Bridget Jonesi juures panid tema lubadused endale mind küll imestama. ta ju ei olnud purunoor ja oleks võinud juba targem olla. aga selliseid inimesi on ka ja mitte vähe, nagu selgunud on (ega ma pole ise ka kindel, kui palju ma sealt tegelikult edasi liikunud olen – aga loodan, et siiski-siiski!).
küll aga võin ma lubada, et kõik nõud saavad kunagi pestud, laps saab kõhu täis (seesama laps, kes praegu mu kõrval seletab, et kui on laps, siis ei saa enam väga palju suurte inimeste asju teha, vaid peab lapse asju tegema), toad saavad kunagi korda ja kui vaip juba väga sodine on, siis võtan kasvõi keskööl tolmuimeja ja puhastan ära. ning kooli pole ka midagi võlgu jäänud veel. kui mitte homme, siis ülehomme. või veel hiljem.

mul sai täna liftis oma lõuaotsa kasvanud üksiku karva ja seekord eriti koledaks läinud ohatise vahtimisest kõrini. ma olen enne juba ka kirjutanud, et mulle ei meeldi peeglid liftis. eriti kuna tavaliselt on inimesed liftis väga reserveeritud ja mornid, mina kaasa arvatud.
lõpuks ei suutnud ma kiusatusele vastu panna ja istusin lifti ühes seinas asuva kinnihoidmistoru peale ja tõstin jalad vastasseinas olevale. no muidugi siis kui ma olin üksi liftis. haa! parem hakkas!
peale pikemat pausi olen jälle nädala jagu tööl käinud ja ei istu mulle see siin ikka. eriti, kui olen nüüd harjunud suhteliselt vabalt elama.
tegelikult on ju mingi porjektitöö ka olemas, aga selle rahastamine jaguneb ebaühtlaselt. no ja lapsega ei julge ma niimoodi jääda. tahaks ikka mingit enamvähem stabiilset ja regulaarselt sissetulekut. teate ju küll – kindlustunne, et arved ikka makstud saavad. hetkel olen ma nendega üsna mäel, mingid pisiasjad vaid ripakil (ja see ON saavutus minu jaoks, arvestades, kui palju ma olen viimastel aastatel nendega mänginud-sebinud).
kui ma oleksin nagu hästi kindel, et iga kuu oleks üks kobedam pildistamine ka (noh, kasvõi pulm), siis võiks ju mõelda. aga see vabakutselise elu lapse kõrvalt.. oeh. liiga palju kahtlusi.
ma ei ole liiga riskialdis.
tegelikult on elu näidanud, et alati saab rahadega kuidagi hakkama.
võisiis. mul on hetkel nö päristöö, siis üks osalise koormusega töö, siis projektitöö ja siis aegajalt pildistan ka. ja käin koolis ja elan oma elu ja kasvatan last ja peame kassi(de)ga üksteist. isegi lugeda jõuan ja ringi sõita.
selle taustal julgen öelda veel seda, et tegelikult mulle ei meeldi üldse mingeid asju ajada. ma lükkan mingeid telefonikõnesid edasi muudkui, sest igasugu ametnikud ja asjapulgad pole need, kellega mulle meeldiks suhelda. ma olen vist lihtsalt nii vana, et eelistan turvalist keskkonda. seda naljakam on see mu projektitöö, mis eeldab päris hullu sebimist. loomulikult ma teengi selle ära.
a kui see kõik niimoodi kirjas on, siis on päris hirmuäratav.
peab tihemini liftis rumalusi tegema.
* ma tahtsin selle posti asemel panna lõunase kohvi pildi, aga maisaa moblast pilte kätte tööl. sest juhet pole ja tööarvutis pole bluetoothi.ja täna pole pealkirjade päev.

ma ei saa sellest aru, et vahel on mingid asjad, mida nagu teed üsna vabast tahtest, aga mis mõjuvad kuidagi hävitavalt. et peale nende tegemist oled iseendaga tülis. ometi pole tegu mingite pealesurutud asjadega. mingi vastik kahestumine oma soovide, normaalse käitumise ja kogemuste vahel. või mis kahestumine, see oleks lihtne, kui tegu oleks vaid kahe poolega.
aga neid on oluliselt rohkem.
avastad korraga, et mingid asjad, mis on kunagi olnud täiesti lihtsad ja ühesed, ei ole seda mitte.
sest mingid neetud kogemused on seljas ja nendest ei saa lahti. ja need mõjutavad iga su sammu ja kogu elu edaspidi. isegi kui mingid nurgad ümarduvad, ei kao need lõpuni kusagile.
muidugi see ei meeldi, aga seda ei saa muuta ka.
mitte iial ei saa olla enam puhas leht. mis on ka mõneti hea. sest siis poleks ma jälle see kes ma olen praegu..
aga ma võiksin olla midagi paremat.
elatud elud peegelduvad mu sees ja väljagi.
peab minema mere äärde kivide peale turnima, enne kui RM ära tuua aiast.