Evu ütles ära.
ja kas nüüd keeratakse kella või? mis pidi? ma olen niigi väsinud, milleks seda jama veel vaja?
see ei ole esimene hala sel teemal siin. hetkel ei räägi sellest pikemalt, Päevalehest saab lugeda.
hiljem: ma püüdsin postkasti toppida toavõtit ja imestasin, mismoodi see võti täna nii suur on..
Rubriik: asjad minu sees
minu kevad
täna algab ju kevad?
ma olen väga kursis kuupäevadega, kõik on täpselt arvel. nii ja nii mitu tundi sinnani, nii mitu päeva selleni, nii mitu päeva tolleni.
aga ma ei tea eriti midagi muud, mis ka toimub.
mu kevadine aeg on tihe ja segamini, nagu see pilt.
ma näpistan aega oma lapse jaoks, ammutan sealt veidigi jõudu ja mul on kahju, et mitte mina pole see, kes oma last toetab, vaid vastupidi. ja ta on nii tubli selle juures!
ma olen stressisöömisega juurde võtnud nii kohutavalt palju, et ma ei julge kaalule minna.
ma pean tegema mingeid asju, mida ma õieti ei oska, aga pole ei aega ega raha, et lasta neid kellelgi oskajal teha.
mul on tunne, et ma ei jõua mitte ühegi asjaga õigeaegselt valmis. et mul on liiga vähe aega. ja kui ma lõpuks jõuan, siis milline on see hind minu jaoks?
ma ootan juba nii väga suve, sooja ja mõnusat, jalgupidi merevees. ja mul on tunne, et seda ei tulegi.
päev või midagi?
naistepäev ja lillesoov on nõrkadele. mina ju pole selline, eksole?
lihtsalt üks tavaline päev, pooltõbisena.
märgid
kunagi oli küll nii, et laps jäi eranditult enne mu kooli tõbiseks või pooltõbiseks. nüüd pole seda ammu olnud, nii et eile õhtu oli mulle üsna ebameeldiv üllatus.
nii kulutasin veel viimase eksamiks õppimise aja hoopis lapse transpordile.
eks hiljem paistab, kuidas eksam läks. laps pidi täna juba täitsa normaalne olema.
ma olen viimasel ajal mingit jälitamist ja tagaajamist unes näinud korduvalt. kusjuures mina olen see, kes peab põgenema, peitma, olen tagaaetav. kunagi ei ole asi läinud väga kriitiliseks, aga ebameeldiv on ikka.
mingid viited, et peaks pausi tegema?*
* – kas siia ei lähe ka mitte postkasti tulnud titekärude spämm?
hall
ma ei saa oma pooltõbise lapsega isegi normaalselt kodus olla. õnneks on hulk sugulasi.
ebanormaalne on, et ametlikult ei saa Pärnust õhtul peale seitset Tallinnasse bussiga. aga kuidagi ma pean tagasi saama. eks saangi. kuigi mul pole hetkel aimugi, kuidas.
totter on oma nõmedusi ajada teise kaela. eriti sellises võtmes, et kui enne teha mingeid nõmedusi, mis kutsuvad esile teatud tagajärgi ning siis nendele tagajärgedele viidates nõmetseda edasi. pimedad inimesed.
kuskil oma sügaval sisemuses ma tean, et teatud reaktsioonid on ka minu tegevuse tagajärg.
hetkel ei plaani ma sellega siiski midagi ette võtta. kui, siis ühe ukse kinni panna.
endiselt kõikehõlmav väsimus ja rohkem tegemist, kui ma teha jõuan.
kuu ja veidi peale pööripäeva
hommik oli juba silmnähtavalt valgem. neljapäeval ja reedel tabasin seda õhtu kohta ka.
võrdlusmoment on lapse aeda viimine ja sealt siis kooli-trenni õhtul – sest need tegevused on konkreetsetel aegadel.
napp kuu mööda pööripäevast ja väikesed muutused juba näha. kuigi üldiselt on ikka kõik nii kohutavalt hall.
huvitav, kas on mingeid üleüldisi positiivsust sisendavaid tablette?
ah, jama, selge see, et selline asi ei peaks niimoodi tulema.
aga mul on liiga kaua selline tühjaks pigistatud sidruni tunne ning minu tavapärane üldine optimism on kusagile ära kadunud.
keskeakriis? :O
enda avastamine
aasta algus on lajatanud töö- ja koolikoormusega. taaskord mõtlen, et kes kurat käskis mul sinna kooli minna? ja kes kurat arvas, et ma saan kõigi nende projektidega hakkama, millega ma nüüd tegelen?
selle peale vaatan peeglisse.
aga mitte kaua, selline unine punasilm teeb olemise hullemaks, kui vaja.
tegelikult ma ootan juba, et saaks Riiga. seekord küll ei ole väga pikalt olemine seal, aga mis ikka. eelmine kord oli nii lahe seltskond ja nüüd juba osa tuttavaid ees.
sel nädalavahetusel olevast koolist ma parem ei räägi. üks kaitsmine ja üks seminar esinemisega. grupitöö. ma olen jõudnud järeldusele, et mulle ikka ei meeldi grupitööd. ma ei saagi aru, kas tegu on minu usaldamatusega või liigse nõudlikkuse ning kohatise perfektsionismiga.
tegelikult on tore lohutada end sellega ju, et kui ma näen, et mul ei õnnestu asja viimase peal teha, siis ma ei taha seda üldse teha. kusjuures – see on hetkel küll avastus. et vist üsna nii ongi. humm?
kui sellele asjad taandada, siis ma saan aru küll, miks ma ei taha osasid asju teha. mul on lihtsalt hirm läbi kukkuda. ning oma igasuguste selliste (koolitööde) mitteperfektseid tulemusi elan ka üle rohkem, kui asi väärt. ei, ma ei taha olla mingi hull oivik ja tuupur (ning ma pole seda ka) ning on aineid, kus mul on ka E üle hea meel. aga mingid asjad on mu jaoks väga olulised ning jah… neid ma tahan olla väga hea.
ma võiks seda laiendada muu elu peale ka. mul ei ole hea meel, kui asjad saavad kuidagimoodi tehtud, ma ei ole ise siis rahul. aga eks elu on õpetanud, et vahel lihtsalt on nii.
nojah. võtan teadmiseks. äkki see aitab mind natuke?
või on see ikkagi üks hale vabandus lihtsalt?
***
uhh, mingid mõttetud väikesed pisiasjad võivad esile kutsuda suuri asju minevikust. no ei saa kindel olla, et miski asi ei mõju. mõjub ikka.
õnneks juba suhteliselt vähe. aga ikkagi!
une näod
vastu hommikut oli jälle mingi segane uni.
ma pidin minema – ma ei teagi enam, kuhu, igatahes miskipärast sattusin ringiga minema. mingi teise bussi peale. ja siis sattusin sõbrannale külla. sõbranna muuseas kiitis, et ta wifi töötab paremini peale seda, kui ma olen seda sättinud (ma ei ole konkreetse inimese vwifit või arvutit mitte kunagi puutunud, vähe sellest, ma pole tal külaski käinud viimases elukohas).
novot, laps oli mul ka miskipärast kaasas.
kui laps hakkas tualetti minema, pidi ta saapad jalga panema ja tuli kohe varsti tagasi, et astus millegi sisse. vaatasin ka ja vannituba oli pinnasepõrandaga.
miskipärast jäime sinna magama ja siis ärkasime üldse telgis. vannitoa-telk oli kõrvalt kokku koristatud. kusagil kaugemal metsasihil tegi keegi autoga kiiruskatseid. astusin mõned sammud ja olin baltijaamas, mis tegelikult ei olnud nagu üldse baltijaam. hakkasin seal oma jalatseid otsima (tegelikult olid mingid suured kotid kaasa ka) ja leidsin kummastki paarist ühe jalanõu. mingi tuttav oli nagu jaama haldaja ja kurtsin talle ja ta lubas tegeleda. selle ajaga kadus veel üks king ära.
ja tegelikult olin ma tööle tund aega hiljaks jäänud.
kokkujoost
üldiselt tahaksin tõmmata mütsi silmini pähe, krae kõrgele üles ja jalutada ära. täiesti ära. mingiks määramata ajaks.
ega mul polegi mõtet, et kuhu. mul ju pole sügavat mõtet seda ette kujutada?
ma tunnen, et mul on kaugelt liiga palju kohustusi ja mingid tegevused-asjad-ideed nende hulgast ei sobitu kuidagi minu nägemuste-ideede-lähenemistega.
seetõttu olen ma närviline ja energiapuuduses. ning selle all kannatavad eelkõige lähedased. millest on väga kahju.
ning needsamad kohustused, näiteks, ei luba mul ära minna.
ma pean edaspidi veidi optimeerima oma tegevusi siiski. ma ju oskan ära öelda, aga ma ei aimanud vist lihtsalt kõiki detaile ette ja arvasin, et ma suudan just nii palju teha.
tahaks mingit resetti ja alglaadimist saada.
öösel pildistada on hea. või üldse.