enesevaade

energiatase on igatahes tõusnud. mitte, et eriti vinge oleks, aga ma jaksan jälle teha midagi. positiivne.
iseasi, et ma praegu väga ei tee. selg, juunõu. kuigi see on nüüd ka paar päeva olnud siuke enamvähem normaalne.

ja üldse. selle koha pealt olen ma tüüpiline naine, et vahel peabki olema halb ja vahel tahan kurta. mis ei tähenda, et alati peaks keegi hoobilt lahendusi välja pakkuma. lastagu mul olla need kehvemad perioodid ja see möödub. just täpselt siis, kui ma selleks valmis olen. kätt võib natuke hoida selle juures muidugi, ja õlga pakkuda, pealetükkivalt lahendusi pakkuda ei aga ole mõtet.
vahel piisab teadmisest, et mind ja mu muret on tähele pandud.
siia miskipärast jõuavad need kehvemad perioodid rohkem, kui head. mis teha, halb inspireerib kuidagi rohkem. vale, ma tean.
päris tõsised asjad aga ei jõuagi siia. sest nendega tuleb lihtsalt tegeleda.

kokkujooks

mõni päev lihtsalt on keerulisem, kui teised, ning kulutab rohkem närve ja energiat, kui teised.
minul on selline päev täna. mingid asjaolud langevad ühtepidi kokku, mingid teistpidi. kokku on tunne, et ma ei saagi midagi olukorra päästmiseks ära teha. pall veereb mäest alla ja mina ei jõua järele. omaenese saamatuse tajumine toob silma jõuetusepisarad; piisab ühest kõrvaltorkest, et marru minna.
see, et lapse asjad venivad, annab ainult hoogu juurde. ‘miks minu laps on see, kellel võtavad kirjalikud tööd NII kohutavalt aega?’, süüdistan ennast, kuigi ma tean, et mitte keegi ei saa sinna midagi parata. selmet vahepeal hinge tõmmata, hoian lapsel õppimise kõrval kätt ja tean, et õhtul ohkab ta mulle, et täna jälle ei jäänud aega mängida.
‘miks just täna kõik niimoodi kokku jookseb? miks just minu selg peab selline nõrk olema? miks .. ? miks .. ?’. mõttetud enesehaletsusküsimused.
ja pall muudkui veereb..

selleks hetkeks, kui hoog pidurdub ja mul on lootust see pall kätte saada, olen ma nii laipväsinud, et lihtsalt ei jaksa enam pallini astuda.

hoia ennast ikka ise

ma tahtsin juba nädalavahetusel kirjutada uuest Almodóvari filmist, aga ei jõudnud kuidagi selleni. ja nüüd on hoopis muu teema.
sest ma tabasin millalgi nädalavahetusel, et mu vasak jalg annab nagu natuke tunda. et on õhtul kuidagi väsinum. ja praegu näiteks konkreetselt suriseb. ja mul on HIRM, sest kogu mu seljajama väljenduski ju algselt (st aastaid, nagu ma nüüd takkajärgi aru saan) vasakus jalas. sel suvel ei olnud mul ei jala väsimuse ega paistetamise probleeme, nagu muidu olnud on; ja suvi oli ju palav. kusjuures liikumise hulk väga palju seda kunagi ei mõjutanud – kui juba liikusin, siis pidi õhtul jalgasid (aga eriti seda vasemat) jäägeelitama. sel suvel tuli seda ette vist ühel korral.
ja nüüd ta siin suriseb ja ma tean, et hirm ei aita mitte midagi.
meenub, et viimased õhtud on küliliuinumine olnud ka natuke ebamugav. selili ma kuigi hästi aga ei maga. ja ma olen teine? kolmas? hommik üsna kehvalt maganuna loppis.

ilmselt ei olegi midagi väga kapitaalselt hullu. lihtsalt üks vale liigutus seal, natuke liiga rasket tõstmist siin jms. organism annab märku. õhtuks koolitusele bandaaž jälle peale?
aga kes homme õhtul mu lapse pillikohvri muusikakooli ja tagasi tassib? sest kui ka takso võtta, tuleb see tassida autost majja ja sealt kolm korrust üles. ja hetkel, ausalt, on mul selle ees ka hirm. see hirm, et kui ma end nüüd ei hoia jälle, siis..

pealkirjatu, sest mõte on kinni

kell oli õhtul natuke kümme läbi, kui mulle korraga meenus, et kapis ei ole piima-koort. Selver on küll kaua lahti ja olen ma seal igasugusel kellaajal käinud, aga praegune seis on küll selline, et mittemiski ei sundinud mind riide panema ja poodi jalutama. eriti kuna eile juhtus selline (selga)väsitav päev olema nagunii. muidu tundub nii takkajärgi ju, et oleks ometi võinud minna küll, olekski olnud väike kasulik jalutuskäik. reaalsus on see, et ilmselt ei oleks see mulle head teinud.

küte on nädalajagu sees olnud, aga korralikult soe on ainult köögiradikas. muud on nii ja naa, mis leige, mis päris külm. üks püstik ongi külm, sealt ei ole tulemas ilmselt enne katlavahetust. aga mujalt, nojah, peab vist ikka nii palju välja laskma vett, et soe vesi sisse tuleks korralikult.

õues on viimasel ajal pidevalt mingi vihm – või tundub see mulle ainult?

tähendab, endiselt viitab kõik sellele, et ma pean midagi ette võtma, enne kui ma lõplikult .. ma ei teagi mida..

***

see on täiesti kole, ma olen viimasel ajal (paar nädalat?) nagu mingi tühjakslastud õhupall. või ma ei teagi, kas see on hea võrdlus.
ehk siis energiat ei ole ollagi.
õudsalt lihtne oleks süüdistada haigust, sügist, inimesi – aga ma ei tea. ma ei ole ju ka nii haige (aga see-eest olen ma seda pikalt, täiesti kopp ees juba), sügis on täiesti kena keskmine ja inimestega ka pole nagu probleeme. üks sõbranna siin ka soovitas mul oma vaimset maailma puhastada, aga mu meelest on see protsess niigi suure hooga käimas (et mitte öelda, et vaim on peaaegu tühi :P).
selline talveune aeg kipub tulema jälle. täiesti siiralt, ma võingi praegu 12h maha magada, et siis mõne tunni pärast uuesti unine olla.

ilmselgelt pean ma lihtsalt kuskilt otsast hakkama end rohkem liigutama. igas mõttes. sest nii pole ka ometi mingi elu.

ükskord tuleb see taipamine..

mingil kenal õhtul läks teiste naistega jutt kuidagi suhetele ja kooselule ja kompromissidele ja sellele, et suhe ei toimi ju, kui ei ole omalt poolt midagi anda, vaid ainult võtad.
ja vot siis ma taipasin, et selles ongi minu praeguse iseendana üksiolemise võti: mul ei olegi hetkel emotsionaalses mõttes midagi anda. ma olen end ilmselt nii ära andnud, et see tasakaal on laias laastus väga paigast ära. st kuigi ma olen hooti väga palju saanud, ongi see olnud (päris tihti, aga õnneks mitte ainult) hooti; samas ma ise olen püüdnud anda kestvamalt (aga ma muidugi ei tea, kas teine pool on sellest alati nii aru ka saanud). lõpmatult ei jaksa niimoodi. need vahepealsed süstid, kui mullegi on antud, on väga innustavad – aga mingil hetkel sellest ei jagu enam. see jaotus võiks kuidagi stabiilsem olla. ning kui see seis on kestnud väga pikalt, siis pole üldse ime, et lõpuks ongi vaja seda perioodi, kus ei olegi mingit vajadust-alust kellelegi anda.
ning ei, ma ei pea mingit arvestust maiteamilles, et palju ma saanud ja palju andnud olen, hingeliselt ja emotsionaalselt. seda ei saagi pidada. seda enam, et see tõdemus tuligi nüüd takkajärgi. et avastasingi enese seest, et ma olen endast nii palju andnud, et ei ole anda enam. mis seletab väga hästi, miks ma hetkel naudingi seda, et mul on mu vaiksed üksiolemise-õhtud ja pikad rahulikud hommikud.
ning jah, selles seisus ongi ausam üldse mittemidagi otsida (või ka ligi lasta). sest kui mul ei ole anda, oleks see teise inimese suhtes vale.
ju ma tunnen, kui jälle anda on ja enam ei tunne, et õhtul üksi küünlavalgel istuda ongi mõnus, vaid tahan kedagi kõrvale.

mõttekesi

poeg on kuidagi ootamatult saanud suureks ja asjalikuks. ‘ema, sa ei pea mulle mitu korda kõike üle rääkima, ma saan aru küll’. ühtlasi teeb see mu logistikat lihtsamaks – kui vaja (sõltumata algsetest plaanidest), liikleb ise. kogu linna veel ei tunne, aga tõesti, seletama peab aina vähem.
selles mõttes on isegi hea, et pole autot kogu aeg võtta – muidu jääkski talle ‘taksot tegema’.

on olnud aegu, mil ma ei ole tundnud end oma kodus hästi. olen tahtnud olla rohkem eemal kui siin. viimasel ajal aga naudin õhtust üksindust. laps kas magamas või vahel päris ära, kerin diivanile, natuke telekat, natuke käsitööd, natuke virtuaalseid sõpru. küünlahooaeg on ka algamas.
hea on olla, kui ei ole tunnet, et tahaks kodust ära põgeneda.

aga vahel on hea, kui on inimesi, kelle poole oma muredega pöörduda ja kes jõudumööda aitavad. või lihtsalt kuulavad. kes ei pea paljuks näpistada mulle tükike aega ja kes on kohtudes siiralt rõõmsad. reaalkohtumine on olulisem. pole vahet, kus või kaua see on. või et vahel on kuudepikkune paus – aga ma tean, et nad on olemas; ja mina nende jaoks.
nende inimeste abil ongi võimalik end üksinda hästi tunda – sest ma tean, et nad on olemas.

imeline suvi on olnud. ma ei ütle, et kõige meeldejäävam mu elus – on suvesid, mis on palju tihedamad, palju kummastavamad olnud. aga ka see suvi on andnud mulle palju.

elu on täpselt nii ilus, kui ma ise seda tunnen.

sooja tahaks (ehk tšillipada)

enesetunne on täiesti sügisene – ehk siis mingi tõvesegune. selle kiuste oli ka tänase ilmaga õuetegemisi, natuke. aga külmavärinad ei kipu kaduma ka peale teejoomist.
täna teen selle tšillipaja, mis eile tegemata jäi. või mingi modifikatsiooni sellest. kuigi tahaks pikali olla ja mittemidagi teha.
kuna ma retsepti siit ei leidnud ja otsisin seda tükk aega, siis kopeerin ära. Toi & Trend ajakirja FB lehelt on see pärit.
ja ma olen teinud modifikatsioonidega, nt tšillikastet pole alati olnud. ja täna ei ole purgiube ka, keedan tavalisi. ja tsillikauna ei ole, on tšillihelbeid (mis on väga teravad). igatahes ma loodan, et see soojendab.

1 mugulsibul
1 küüslauguküüs
1 punane paprika
1 tšillikaun
500g kodust hakkliha
1 supilusikatäis õli
1 tl tšillipulbrit
1 tl soola
1/2-1 dl magusat tšillikastet (nt Santa Maria oma)
1 dl vett
1 purk maisi (ca 350 g)
1 purk punaseid ube (kidney beans) ca 400 g
1 purk valgeid ube ca 400 g
1 dl hakitud peterselli

1. Koor ja tükelda sibul, küüslauk, paprika ning tšillipiprakaun.
2. Kuumuta pannil õli ja pruunista seejärel sibul, küüslauk, paprika ja hakkliha. Lisa tšillipiprapulber, sool, tšilli ning sega. Lisa vesi, keera pisut kuumust maha ning lase segul podiseda ca 5 minutit.
3. Loputa ja nõruta mais ning oad ja lisa nad seejärel pannile. Kuumuta mõned minutid.
4. Raputa peale peterselli ja serveeri koos riisiga või tortilla sisse keeratuna. Tortillad võid enne serveerimist kergelt pannil soojaks lasta.

kell 20.02: leidsin ikkagi selle retsepti oma blogist, on varem ka siin olnud, küll kommentaarina. pilt on ka olemas.

juba jälle on reede

ma otsisin praegu pilti, mida siia panna. no et ei oleks tühjus. ja ei ole võtta sellist neutraalset pildikest. kusagil on teised kettad, mis tuleb juhtmega siia taha panna, nendelt ehk leiaks ju. aga see tuletab meelde, et nendel ketastel on veel rohkem töötlemata pilte, kui olemasoleval – ja see ei ole kuigi innustav.

enne esimesse klassi minekut hankisin lapsele mõned viisakad särgid, millega koolis käia. ei sobinud, eelistas mingeid ülepea käivaid trikotaaže. nüüd olen vaadanud, et oleks ikka ka mõni üksik viisakam särk olemas, aga väga neid hankinud ei ole. mispeale ta on terve selle nädala kandnud selliseid natuke vabamas stiilis päevasärke ja teatas, et ta tahab sellistega koolis käia. täiesti ettearvamatu. lühikese varrukaga neid siiski on, eks siis mõtleb edasi.

eelmise nädavahetuse külaline maailma teiselt poolelt tegi ühel päeval skaibikõne naisele. kõne lõppedes ütles muuhulgas, et naine kaebas palju. ma seepeale arvasin, et eks naised ongi sellised, ma ise ka. aga et mingil määral olen hakanud ma mõistma, et vähem kaebamine teeb olemise kuidagi paremaks. keskendumise küsimus ilmselgelt: kui ma hädaldan, siis ma keskendun ju sellele probleemile. kui aga mitte, siis saan mõelda positiivsele.
aga muidugi ei toimi see alati ja igal pool. sest mingid kogemused ja mäletused ei lase seda.
kusagilt lugesin, et ühe negatiivse kogemuse kustutamiseks on vaja neli samatugevat positiivset.
segane sisemaailm ja emotsioonid.
‘andke mulle aega’, tahan ma öelda kogu maailmale. ‘küll siis loksub kõik paika. ja ruumi ka.’
aga tänapäeva maailmas teatavasti on aeg defitsiit.

take a smile


see pilt võtab mu tänase päeva kokku. kui ma jaole sain, olid kõik naeratused võetud. aga ega mu tuju ja olemine ei olnud suurem asi enne sedagi.
otseselt ei olegi midagi. murtud rutiin, need puuduvad langevad tähed (mida ei näe linnas kuidagi). ei midagi hullu. sume august, mis mulle meeldib – ja siis olen ma siin korraga pidetuna. sellele ei tohi lihtsalt mõelda, siis läheb üle.

vana tapeet on maas, magasmituba pea peal. jätkutööd lähipäevil.
tee tööd, muidu tuleb igatsus ja armastus. kellele neid vaja on?