Rubriik: asjad minu sees

energiatase on igatahes tõusnud. mitte, et eriti vinge oleks, aga ma jaksan jälle teha midagi. positiivne.
iseasi, et ma praegu väga ei tee. selg, juunõu. kuigi see on nüüd ka paar päeva olnud siuke enamvähem normaalne.

ja üldse. selle koha pealt olen ma tüüpiline naine, et vahel peabki olema halb ja vahel tahan kurta. mis ei tähenda, et alati peaks keegi hoobilt lahendusi välja pakkuma. lastagu mul olla need kehvemad perioodid ja see möödub. just täpselt siis, kui ma selleks valmis olen. kätt võib natuke hoida selle juures muidugi, ja õlga pakkuda, pealetükkivalt lahendusi pakkuda ei aga ole mõtet.
vahel piisab teadmisest, et mind ja mu muret on tähele pandud.
siia miskipärast jõuavad need kehvemad perioodid rohkem, kui head. mis teha, halb inspireerib kuidagi rohkem. vale, ma tean.
päris tõsised asjad aga ei jõuagi siia. sest nendega tuleb lihtsalt tegeleda.

mõni päev lihtsalt on keerulisem, kui teised, ning kulutab rohkem närve ja energiat, kui teised.
minul on selline päev täna. mingid asjaolud langevad ühtepidi kokku, mingid teistpidi. kokku on tunne, et ma ei saagi midagi olukorra päästmiseks ära teha. pall veereb mäest alla ja mina ei jõua järele. omaenese saamatuse tajumine toob silma jõuetusepisarad; piisab ühest kõrvaltorkest, et marru minna.
see, et lapse asjad venivad, annab ainult hoogu juurde. ‘miks minu laps on see, kellel võtavad kirjalikud tööd NII kohutavalt aega?’, süüdistan ennast, kuigi ma tean, et mitte keegi ei saa sinna midagi parata. selmet vahepeal hinge tõmmata, hoian lapsel õppimise kõrval kätt ja tean, et õhtul ohkab ta mulle, et täna jälle ei jäänud aega mängida.
‘miks just täna kõik niimoodi kokku jookseb? miks just minu selg peab selline nõrk olema? miks .. ? miks .. ?’. mõttetud enesehaletsusküsimused.
ja pall muudkui veereb..

selleks hetkeks, kui hoog pidurdub ja mul on lootust see pall kätte saada, olen ma nii laipväsinud, et lihtsalt ei jaksa enam pallini astuda.

ma tahtsin juba nädalavahetusel kirjutada uuest Almodóvari filmist, aga ei jõudnud kuidagi selleni. ja nüüd on hoopis muu teema.
sest ma tabasin millalgi nädalavahetusel, et mu vasak jalg annab nagu natuke tunda. et on õhtul kuidagi väsinum. ja praegu näiteks konkreetselt suriseb. ja mul on HIRM, sest kogu mu seljajama väljenduski ju algselt (st aastaid, nagu ma nüüd takkajärgi aru saan) vasakus jalas. sel suvel ei olnud mul ei jala väsimuse ega paistetamise probleeme, nagu muidu olnud on; ja suvi oli ju palav. kusjuures liikumise hulk väga palju seda kunagi ei mõjutanud – kui juba liikusin, siis pidi õhtul jalgasid (aga eriti seda vasemat) jäägeelitama. sel suvel tuli seda ette vist ühel korral.
ja nüüd ta siin suriseb ja ma tean, et hirm ei aita mitte midagi.
meenub, et viimased õhtud on küliliuinumine olnud ka natuke ebamugav. selili ma kuigi hästi aga ei maga. ja ma olen teine? kolmas? hommik üsna kehvalt maganuna loppis.

ilmselt ei olegi midagi väga kapitaalselt hullu. lihtsalt üks vale liigutus seal, natuke liiga rasket tõstmist siin jms. organism annab märku. õhtuks koolitusele bandaaž jälle peale?
aga kes homme õhtul mu lapse pillikohvri muusikakooli ja tagasi tassib? sest kui ka takso võtta, tuleb see tassida autost majja ja sealt kolm korrust üles. ja hetkel, ausalt, on mul selle ees ka hirm. see hirm, et kui ma end nüüd ei hoia jälle, siis..

see on täiesti kole, ma olen viimasel ajal (paar nädalat?) nagu mingi tühjakslastud õhupall. või ma ei teagi, kas see on hea võrdlus.
ehk siis energiat ei ole ollagi.
õudsalt lihtne oleks süüdistada haigust, sügist, inimesi – aga ma ei tea. ma ei ole ju ka nii haige (aga see-eest olen ma seda pikalt, täiesti kopp ees juba), sügis on täiesti kena keskmine ja inimestega ka pole nagu probleeme. üks sõbranna siin ka soovitas mul oma vaimset maailma puhastada, aga mu meelest on see protsess niigi suure hooga käimas (et mitte öelda, et vaim on peaaegu tühi :P).
selline talveune aeg kipub tulema jälle. täiesti siiralt, ma võingi praegu 12h maha magada, et siis mõne tunni pärast uuesti unine olla.

ilmselgelt pean ma lihtsalt kuskilt otsast hakkama end rohkem liigutama. igas mõttes. sest nii pole ka ometi mingi elu.

mingil kenal õhtul läks teiste naistega jutt kuidagi suhetele ja kooselule ja kompromissidele ja sellele, et suhe ei toimi ju, kui ei ole omalt poolt midagi anda, vaid ainult võtad.
ja vot siis ma taipasin, et selles ongi minu praeguse iseendana üksiolemise võti: mul ei olegi hetkel emotsionaalses mõttes midagi anda. ma olen end ilmselt nii ära andnud, et see tasakaal on laias laastus väga paigast ära. st kuigi ma olen hooti väga palju saanud, ongi see olnud (päris tihti, aga õnneks mitte ainult) hooti; samas ma ise olen püüdnud anda kestvamalt (aga ma muidugi ei tea, kas teine pool on sellest alati nii aru ka saanud). lõpmatult ei jaksa niimoodi. need vahepealsed süstid, kui mullegi on antud, on väga innustavad – aga mingil hetkel sellest ei jagu enam. see jaotus võiks kuidagi stabiilsem olla. ning kui see seis on kestnud väga pikalt, siis pole üldse ime, et lõpuks ongi vaja seda perioodi, kus ei olegi mingit vajadust-alust kellelegi anda.
ning ei, ma ei pea mingit arvestust maiteamilles, et palju ma saanud ja palju andnud olen, hingeliselt ja emotsionaalselt. seda ei saagi pidada. seda enam, et see tõdemus tuligi nüüd takkajärgi. et avastasingi enese seest, et ma olen endast nii palju andnud, et ei ole anda enam. mis seletab väga hästi, miks ma hetkel naudingi seda, et mul on mu vaiksed üksiolemise-õhtud ja pikad rahulikud hommikud.
ning jah, selles seisus ongi ausam üldse mittemidagi otsida (või ka ligi lasta). sest kui mul ei ole anda, oleks see teise inimese suhtes vale.
ju ma tunnen, kui jälle anda on ja enam ei tunne, et õhtul üksi küünlavalgel istuda ongi mõnus, vaid tahan kedagi kõrvale.